Koolikultuur

Meie mitmekesine arengu- ja hariduskeskkond, mis hõlmab koolikultuuri, rajaneb järgnevatele põhimõtetele.

• Oma tee ja kutsumuse leidmine.
• Õpetaja ja õpilane on mõlemad nii õppijad kui õpetajad ning teekaaslased. Õpetaja ei ole kõiketeadev meister, vaid mentor, kes inspireerib, toetab ja juhendab.
• Koostöö, mitte konkurents. 
• Enesejuhtivus. Väljakutsed on püstitatud nii, et õpilased võtavad aina rohkem ise vastutust, seavad endale ise eesmärke, püüavad neid täita ja reflekteerivad oma õpikogemusi.
• Kogukonna, perekonna ja eakaaslaste tähtsus. Kogukonna teenimine, mis väljendub vabatahtlikus töös, abi nõrgematele.
• Ühtsus mitmekesisuses. Ühtekuuluvuse loomine, aktsepteerides samal ajal enda ja teiste inimeste ainulaadsust ja erinevust. See puudutab erineva etnilise, keelelise ja usulise/mittekuulutusliku taustaga, soolise ja kehalise erinevusega inimesi. See tähendab ka arvamuste ja uskumuste erinevust.  
• Teistele orienteeritus, mis põhineb detsentrilisel ja terviklikul arusaamal inimese isiksusest, mis saab täielikult realiseeruda ainult subjekt-subjekti suhetes teiste isiksuste, Jumala, esemete ja loodusega. Isiklike eesmärkide realiseerimine ei ole lahutatud suuremast pildist (hoolitsemine oma kodu, perekonna, sõprade, keskkonna eest).
• Kooli laiema toetajaskonna, sealhulgas perede ja koguduse aktiivne kaasamine kooli haridus- ja teavitustegevusse.
• Ettevõtlikkus, mis hõlmab ka sotsiaalset ettevõtlust ja heategevust.
• Vennalike sõprussuhete loomine kogu eluks, osadusvaim.
• Narkovaba kool, vaimset, füüsilist, emotsionaalset ja sotsiaalset tervist väärtustav eluhoiak. 

Kontseptsioon

Püha Johannese Kooli gümnaasium rajaneb tervikliku hariduse põhimõttel. Näeme iga õpilast ainulaadse ja kordumatu, terviklikkust vajava isiksusena, kelle elul on unikaalne mõte ja kutsumus, aga ka piiramatu eneseteostuse ja täiustumise potentsiaal, kuna need toimuvad suhtes Jumala ja kogu inimkonna kui tervikuga: kõigi nendega, kes on elanud enne meid, elavad praegu ja kes tulevad pärast meid; nii nagu ka ühenduses looduse ja sellega, mis on tekkinud inimkäe läbi (sh kunsti ja tehnoloogiaga). Teisalt hõlmab terviklikkuse printsiip ka koosõppimist ja -kasvamist: paradoksaalsel moel leiame oma tõelise mina just suhetes teistega, teise-kesksuses; mõistame olemist eeskätt koosolemisena. 
Terviklik pedagoogika tähendab dihhotoomia ületamist isikliku ja üldise vahel (isiksuse mõiste abil); subjektiivse ja universaalse vahel, agentsuse (enda elu subjektiks olemise) ja kogukonna vahel, materiaalse maailma ja ühiskonna vahel. See hariduskontseptsioon on süntees klassikalisest haridusest, kristlikust isiksusekäsitusest, objektile suunatud ontoloogiast (mõningate eranditega) ja kaasaegsetest haridusteooriatest, mille ühisnimetajaks on armastus.


Haridus on oma olemuselt logotsentriline. See tähendab seda, et igas aines on võimalik suuta eristada logost, tähenduse süvastruktuuri, seda, kas see vastab algsetele protovormidele või mitte. Kristlikus teoloogias on logosed seotud algse Logose, lihakssaanud Sõnaga. Samas on isegi mittekristlikus, plaatonlikus lähenemises, logosed need, mis tähistavad tähenduse struktuure, mis on seotud jumaliku maailmaga. Hariduse valdkonnas tähendab see, et kõikide ainete õpetamise eesmärk on need tähendusstruktuurid avada ja aidata õpilastel logoseid otsida ja siduda nende töö igavikuliste struktuuridega. Kui klassikalises filosoofias tõlgendati Logost substantsi ja vormina, siis kristlikus mõtteloos on Logos elava ja isikulise Jumala Sõna, mis kutsus kõik oleva mitteolemisest olemisse. „Logos on subjekti ja objekti juur ja sügavaim ühtsus, teadja ja objektiivse tähenduse ühtsus. Selle algse ühtsuse tõe avastas suur kreeka filosoofia ja kristluse sügavaimas ja seesmises teadvuses tõsteti see unustamatu jõuga uuele tasandile“ (V.F. Ern).
 
 

Eesmärgid

Meie eesmärk on tervikliku inimese täiustumine, tema toetamine pühaduse teel: tema füüsiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete ja vaimsete võimete ja omaduste areng. Kaasaja elu ei eelda mitte ainult isiksuse mitmekülgset, vaid ka terviklikku arengut. See areng hõlmab sügavama tasandi ühendust ümbritseva maailmaga, kaasa arvatud transtsendentseid suhteid. 
Tervikliku isiksuse areng toimub konkreetses ajas ja kultuuriruumis, kuid Logose abil. Tervikliku inimese kujunemine toimub konkreetsel ajal ja konkreetses kultuuris, kuid Logose ning inimestevahelise ja inimese ja objekti vahelise seotuse teadvustamise kaudu on võimalik mõista inimeseks olemise universaalset ja kosmilist tähendust. Tervikliku hariduse olemus ja eesmärk on inimese üldiste, põlvkondlike võimete autentne arendamine ning tema poolt universaalsete tegevus- ja mõtlemisvahendite omandamine, mille keskmes on südame avardumine. 

Haridus keskendub:
• erinevate inimrühmade sotsiaalse elu terviklikkusele;
• üksikisiku vaimse ja psühholoogilise elu terviklikkusele;
• erinevate inimkogukondade terviklikkusele, eriti laste ja täiskasvanute ning professionaalsete pedagoogide kogukonna terviklikkusele;
• inim- ja mitteinimliku maailma terviklikkusele.
Terviklik pedagoogika vähendab lõhet objektiivsete väärtuste ja subjektiivse tähenduse vahel. Haridus viib õpilase ühendusse eelnevate põlvkondade pärandi ehk kogemuste, teadmiste ja oskustega, ühesõnaga kultuuri rikkusega, aga ehitab sildu ka põlvkonnakaaslaste ja tulevikuni.

Tervikliku pedagoogika eesmärk on viia laps inimsugulusse integreeritud akadeemilise õppe, ühistöö ja moraalikasvatuse kaudu, julgustades empaatiat, sõbralikkust, austust teise inimese vastu, kuulamisoskust.
Sobornost on teoloogiline mõiste, mis rõhutab kiriku ja seeläbi kogu inimühiskonna olemuslikku terviklikkust. Vene filosoofi Homjakovi sõnul tuleneb kiriku ühtsus Kolmainu Jumala ühtsusest. Selle põhimõtte rakendamine ühiskonnavormidele viitab sellele, et inimkond ei ole mitte eraldiseisva individuaalsusega isikute paljusus, vaid Jumala ühtsus, kes oma armu kaudu elab oma loodud olendite paljususes. 
See ühtsus ei ole allegooriline või kujuteldav, vaid sisuline ja tegelik. Kuid isegi kui ühtsus Jumalas on muutumatu, siis maailmas on ühtsus “midagi sellist, mille poole peame püüdlema" (Sergei Bulgakov). 
Sobornost ei tähenda oma isikliku ainulaadsuse hülgamist, mitte kollektivismi või atomiseerimist. Sobornost on ontoloogiliselt suguluses isiksuse teoloogiaga. Inimeste sotsiaalset olemist kirikus iseloomustavad samad aluspõhimõtted: armastus, osadus, perichoresis (περιχώρησις perikhōrēsis) ehk läbipõimumine, millega iseloomustatakse suhteid Kolmainsuses.

Vabadus, iseseisvus, autoriteet
16-19-aastaseid noori iseloomustab iseseisvuse otsimine ja soov autonoomia järele, eneseväljendus, isikliku identiteedi kujunemine ja sotsiaalsete sidemete loomine, millest mõned on pikaajalised. See on aeg, mil otsitakse elu mõtet ja seatakse eesmärke ning ka vaidlustatakse väljakujunenud autoriteete. 
Kuidas vabaduse ja autonoomia ning autoriteedi ja struktuuri probleemi lahendada? Aleksei Homjakov kirjutas, et autoriteedi ja vabaduse küsimus on õigeusu kirikus lahendatud elus Kristuse ihuna, milles kõik isiksused kui erinevad kehaliikmed on vajalikud ja aitavad kaasa kogu organismi heaolule. 
Hariduses põhineb õpetaja autoriteet tema teadlikul teenimisel ja enesesalgamisel, õpetaja teenimine seisneb autoriteediks olemises. Õpetaja on ka õppija, sest ta tegeleb pideva enesearendusega ja oma puuduste ohjamisega, õppides positiivset ja tahtlikku pedagoogikat. Keskendumine õpilasele ja rõhuasetus koostööle stimuleerivad iga õppijate kogukonna liikme eneseväärikust. 


Moraalne areng 
Gümnaasium pakub keskkonda noore inimese moraalseks arenguks: sisekaemuse, sisemise tugevuse (voorused: kannatlikkus, sallivus, sitkus) ning kindla hea tahte arendamise kaudu. Noor peaks olema võimeline sõnastama oma eetilisi eesmärke ja püüdma neid saavutada.


Haridusmeetodid

Integratsioon ja interdistsiplinaarsus
Terviklik ja logotsentriline lähenemine paneb suurt rõhku interdistsiplinaarsusele ja võimaldab leida ühise nimetaja õppeainete vahel. Interdistsiplinaarsus saavutatakse projektitöö meetodite, loomingulise ühisõpetamise ja humanitaarteaduste integreerimisega täppis- ja loodusteadustesse (nt ajalugu, eetika ja teadusfilosoofia).

Iseõpe, koosõpe ja eneserefleksioon
Inimene on võimeline ennast arendama, muutudes oma elu subjektiks, kes suudab oma elutegevuse muuta praktilise ümberkujundamise valdkonnaks. Enesearengu kahekordne mehhanism on tema refleksiivse enesemääratlusvõime ja oma subjektiivsuse piiride mõistmine, võime neid piire ületada, avastada oma olemise uusi, mitte ilmselgeid viise maailmas. Seda eneseharimise ja enesearengu võimet ei saa määratleda otsese pedagoogilise tegevuse kaudu. Kui õpilane ei tea midagi, siis saab teda õpetada. Enesearengut ei saa aga õpetada ja see ei saa pedagoogilt otse õpilasele üle minna. Kuid selle toetuseks saab luua tingimused. PJK gümnaasium kasutab mentorluse metoodikat, mis käsitleb õpiprotsessi pigem dialoogi ja koostöö kui teadmiste vahendamisena. Selle dialoogi kaudu mentoriga on õpilane võimeline arendama enesejuhtimisoskusi, olles võimeline kasutama targalt piiramatuid ressursse tänapäeval olemasolevate teadmiste ja oskuste laiendamiseks.

Logotsentrilisus
Nagu eespool märgitud, annab oskus eristada, mõista ja rakendada logoseid igas tegevusvaldkonnas õpilastele maailmavaate, mis mõistab maailma mõtestatud ja sisuliselt hea paigana, kuid see meetod arendab ka kriitilist võimekust, esteetilist maitset ja moraalset meelekindlust.

Mentorlus
Oleme proaktiivsed partnerluskultuuri loomisel ja suhted õpetaja ja õpilaste on korraldatud väikestes mentorlusringides. Kool muutub toetavaks keskkonnaks, kus noored täiskasvanud oma identiteeti otsivad ja kohtuvad nii enda kui teiste unikaalsuse ja universaalsusega. Klassikalise klassijuhatamise asemel on igas lennus neli suunapõhist mentorgruppi, keda juhendab mentor; ühte lendu juhib neljast mentorist koosnev tiim. 

 

EnglishEstonianFrenchGermanGreekItalianPortugueseRomanianRussianSpanish