Õigeusklikud on ajast aega pöördunud abi ja nõuannete saamiseks staaretsite ehk elukogenud ning eriliste vaimuannetega hingekarjaste poole. Kui pikemate vahemaade ületamine veel raskem ja aeganõudvam oli, suheldi kirja teel. Staaretsi kiri kandis tarkust ja armu, mis oli raviks ja valguseks ka teistele. Ajad ja olud muutuvad, ent samaks jääb inimese küsimus: kuidas elada? Seetõttu alustame tuntud Valamo kloostri staarets Johannese kirjade avaldamist. Lapse kasvatamine algab iseenda kasvatamisest. Usume, et ka meie lapsed võidavad kosutusest, mida vanemate ja õpetajatena saame ammutada pühade palvete kaudu sündinud kirjasõnast. 

Koolipere tänab kirjade tõlkijat Teija Kruzet, toimetaja ülempreester Toomas Hirvoja ja keeletoimetaja Carl Eric Simmulit.

Skeemaiguumen Johannes

Isa Johannes sündis 14. veebruaril 1873. aastal. Ta oli pärit Tveri kubermangu talupoegade hulgast. Lõpetas koguduse kooli. Tema ilmalik nimi oli Ivan Aleksejev. Valamo kloostrisse sattus esimest korda 16-aastasena. Elas seal mõne aasta. Hiljem võeti sõjaväeteenistusse. Teist korda saabus Valamole 1900. aastal. Kloostri vendade hulka võeti 1907. aastal. Mungapühitsuse sai 1910. aastal nimega Iakinf (Jakinthus). Tegi erinevat sõnakuulekustööd Valamol, püha Eelija ja püha Hermani skiitades ning Valamo abikloostris Peterburis.

1921. aasta lõpus pühitseti munkdiakoniks ja munkpreestriks ning tõsteti iguumeniseisusesse. 1921. aastal määrati Petsamo kloostri eesseisjaks. 1932. aastal vabastati ta omal soovil sellest ametist ning viidi tagasi Valamo kloostri vendade hulka. Valamol määrati Ristija Johannese skiita ülemaks. 1933. aastal pühitseti nimega Johannes suurde skeemasse.

1937. aastal tuli skiitast kloostrisse, kus oli alguses pihiisa abiline, aga 1938. aastast alates kuni elu lõpuni vendade pihiisa.

5. juunil 1958. aastal lahkus skeemaiguumen Johannes vaikselt siit ilmast. Matused olid vaiksed, lihtsad, tagasihoidlikud – kõik oli nii, nagu ta ise armastas ja milline ta ise oli.

Sissejuhatus, Uus Valamo 5.2.1956

Minu vaimulikud lapsed, kes te armastate Jumalat!

Te olete kogunud minu kirju ja kavatsete need avaldada. Kui olete seda meelt, et need võivad kellelegi kasuks olla, siis koguge ja avaldage.

Mina kirjutasin oma kirjad ju eri aegadel ja eri isikutele, nii et neis on kindlasti kordusi. Hea oleks, kui võiksin neid ise uuesti lugeda, aga see ei lähe läbi, sest oma jalgade halva olukorra tõttu ei saa ma teie juurde reisida. Hakkan tõesti põduraks jääma, olen saanud koguni 83-aastaseks. Olen Jumalale tänulik selle eest, et mälu mind veel ei peta, kuigi halveneb.

Kirjad olen kirjutanud selle järgi, mis Issand on südamele pannud. Olen inimesena loomult uje ega ole ka mingi tarkpea (seda tõesti tunnistan) ja mälugi on nõrgavõitu. Koolis pole käinud ja olen kirjutanud seda, mida rääkida oskan. Vanasti ei olnud veel lambiõli, pimedal ajal tehti toas tööd peeruvalgel. Mina valvasin tuld, vahetades pidevalt pihis peergusid, ja söestunud tukid kukkusid alla asetatud veetoobrisse. Isa punus viiske ja ema-õde ketrasid või lappisid riideid. Mul oli kaks venda. Ja mida veel on tore meenutada: kuna tuletikke veel polnud, siis tehti ahju süvend, sinna kraabiti ahjuroobiga hõõguvad söed ja nii säiliski seal tuli. Vahel juhtus, et söed kustusid, ja siis ütles ema tavaliselt: “Vanja, too Anti juurest sütt.” Ja mina tõin siis väikses purgis süsi, puhudes neid hõõgvele, süütasin peeru ja siis oli meil jälle tuld.

Rätsep käis meil kasukaid õmblemas. Tema oskas lugeda ja hakkas mind õpetama. Mina olin kõva peaga, aga õde õppis tähed kiirelt selgeks ja noomis mind: “Kuidas sa seda ei mõista? Mina juba oskan, aga sina ikka veel mitte.” Lõpuks õppisin siiski ka mina lugema. Kui olin lugemisega juba algust teinud, hankisin mõned “Pühakute elulood”. Neid avaldati sel ajal väikeste vihikutena. Mul oli minuga samanimeline sõber. Arutasime siis üheskoos, mida peaksime pääsemiseks tegema. Läksime jalgsi püha Niili eraklasse, kuhu oli meie juurest 150 versta. Kuivatasime kuivikuid, pistsime kotti ja – marss teele. Käisime seal niimoodi kolm korda. Kuulsime, et seal metsas elab naiserak Matrona, aga meil ei õnnestunud teda kuidagi kohata. Oli meil ju ka veel vähe mõistmist, olime alles kolmeteistaastased. Minu vanem vend elas Peterburis. Ta oli toimekas ja ega ta ka rumal olnud, oli söögikoha omanik ja võttis mu enda juurde. Mõni aeg elasin siis tema pool ja muretsesin endale veel raamatuid. Kord, kui vend maale sõitis, läksin ma Konevitsa kloostrisse. Leidus teekaaslane, kes oskas soome keelt. Konevitsa meile ei meeldinud ja nii jätkasime teed Valamosse. Mina jäin sinna, aga mu teekaaslane naasis Peterburi. Olin tollal kuueteistkümneaastane. Ema käis mind kloostris vaatamas. Olles elanud neli aastat Valamos, tuli minna sõjaväeteenistusse. Teenisin laskurpolgus neli aastat, nii pikk oli tol ajal teenistusaeg. Teenistusest vabanedes elasin alul paar aastat isa juures ja tulin siis 1900. aastal uuesti Valamosse. Sellest ajast alates olengi kloostris elanud ja mulle pole mõttessegi tulnud maailma naasta. Tänan Issandat selle eest, et Ta on armulikult lasknud minul patusel kogu elu kloostris veeta. Oma kirjade lugejalt palun härdalt, et meenutaksite oma pühades palvetes ka mind, suurt patust.

Valamo kloostri vanake

4.8.1939

Olen sinu auväärse kirja kätte saanud ja ilmneb, et oled hakanud elama sisemist vaimset elu. Andku Issand sulle selleks tarkust! Sinu märkus, et “palvelt ei pea midagi ootama”, on õige. Palves olles peaks tõeliselt püsima tugev iseenda kõlbmatuse tunne ja endast ei peaks midagi erilist arvama ka siis, kui ilmuvad südame soojenemine ja pisarad. Need tulgu ja mingu ilma, et me nende poole püüdleksime, aga teisalt ära ka imesta, kui nad vahel kaovad; teisiti ei võikski olla. Palve on võitlustest raskeim ja viimase hingetõmbeni liitub sellega raske ponnistus. Issand oma helduses annab palvetajale aja jooksul siiski lohutust, et see oma võitluses ei rammestuks. Kodus palvetamise palvereegel määra ise selle järgi, kui palju sul aega on; see ei ole omavoli. Annan siiski nõu, et sa ei võtaks palvereeglisse liiga palju palveid ega jääks oma reegli orjaks ega hakkaks kiirustama.

Jumala armulikkusest on siiani kõik hästi, veedame tavalist kloostrielu.*

Anun sulle Jumala õnnistust.

Skeemaiguumen Johannes

4.10.1939

Hea, et harjutad Jeesuspalvet. Pühad isad nimetavad seda palvet vooruste kuningannaks, sest see tõmbab ligi ka muud voorused. Kuid samavõrd, kui see palve on ülev, nõuab see ka suurt vaevanägemist. Püha Agathon sõnab nii: “Viimse hingetõmbeni liitub palvega raske võitlus ja vaev.”

Sa loed palvet sada korda hommikul ja õhtul. Sellest kogusest sulle piisab, kui aga proovid seda lugedes tähelepanelik olla. Ära pane imeks, kui su süda on sel ajal tuim, vaid sunni end siiski palvetama, suunates tähelepanu, nagu olen sind õpetanud, rinna ülaossa. Tööl ja inimeste keskel olles proovi olla nii, nagu oleksid Jumala ees, st pea Jumalat meeles, tea, et Ta on ligi. Kui psalmid ja akafistid teevad rohkem härdaks, loe neid, kui jõuad.

Lakkamatut südamepalvet, mille poole sinagi püüdled, ei julge me Issandalt paluda: see on väga harvadele omane seisund – vaevalt leiad ühe tuhandest, ütleb Süüria püha Iisak – ja sellisele vaimsuse astmele jõutakse vaid Jumala armu abil ja sügava alandlikkusega. Südame soojenemisele ära pürgi, see juhtub ilma meie püüdlusteta ja seda ootamata. Palvetamisel kuulub meile vaevanägemine, aga edenemine sõltub Jumala armust. Midagi rohkemat ära otsi ega taotle. Vaimses elus ei ole ruumi hüpetele: see on vähehaavaline areng, kus nõutakse kannatlikkust. Sa oled veel noor, nii ihult kui ka hingelt. Püha Johannes Redelikirjutaja kirjutab: “Ava vast algaja hing ja leiad sealt ekslikkuse: see taotleb lakkamatut palvet, alalist surma meelespidamist ja täielikku vihast vabanemist, aga selline meelelaad kuulub vaid täiuslikkudele.” Palvetamise tundemärgid on südame soojenemine ja murdumine ja ka see, et tunned end tühisena ja hüüad Issanda poole: “Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale,” või palvetad muude sõnadega, nii nagu sulle paremini sobib.

Sa ei taha pattu teha, aga patustad ikkagi rängalt. Mis sinna parata: me oleme inimesed, lihaliku loomusega, ja lisaks kiusavad meid kurjad vaimud. Ära värise ega ka niimoodi masendu, isegi kui millegipärast komistad. Tõuse üles, aja selg sirgu ja jätka teed. Pea meeles, et vooruses püsimine ei sõltu meist, vaid Jumala armust. Ole alandlik ja ära looda enda peale enne, kui oled hauas. Ära mõista ka teiste üle milleski kohut. Mille pärast keegi teist hukka mõistab, sellesse ta ise langeb. Teisiti ei juhtugi.

Kui pead vahel oma hinges väheke ebasiiras olema, et võiksid püsida kodus, üksinduse vaikuses, siis see ei ole patt. Peamine, et vaatad, et kõik oleks Jumalale meele järele. Issand andku sulle tarkust. 

Skeemaiguumen Johannes

___________________________

Vt 50. (51.) psalm, 19. salm (toim.).

27.4.1940

Sain su kirja. Olen Jumala armust hinges püsinud. Kuigi magan lavatsil, olen hinges rahulik ega isegi mõtle Valamo peale, justkui poleks ma seal elanudki.

Sain su kirjast aru, sest olid pannud sinna oma tunded ja ma tundsin nende sõnade jõudu. Jätsin Valamo rahulikult ja Valamo pommitamisegi pidasin vastu hädaldamata. Häire ajal ei jooksnud ma pommivarjendisse, kuigi see oli meil peakirikus olemas, vaid istusin oma kellias ja lugesin püha Evangeeliumit. Pommide kukkudes hoone värises, aknaklaasid purunesid kildudeks, uksed paiskusid lahti, aga mul oli mingi sisemine kindlus, et jään elama.

Pidime Valamost kõva kiiruga lahkuma. Ma ei kahetse, et sealt palju kaasa võtta ei saanud. Ainult sellepärast kurvastan, et sinu kingitud ikoon ja ka teine, mille vanemad olid mulle õnnistuseks andnud, jäid seinale. Võtsin mõned raamatud pühade isade teoseid ja sellest on mulle küll.

Isegi kui oled pääsenud kirgedest vabaks, ole ikka alandlik ja ära looda enda peale enne, kui magad kirstus. Vaevanägemine kuulub mingi vooruse püüdlemisel meile, aga vooruse edenemine sõltub Jumala armust. Oma armu ei anna Jumal inimesele aga mitte tema ponnistuste, vaid alandlikkuse järgi: mil määral ta alandub, sel määral ligineb talle Jumala arm. Ma soovitan sul lugeda püha Makarius Suure viit õpetuskõnet südame puhtusest, need on seal teie juures avaldatud.

Skeemaiguumen Johannes

27.7.1940

Õnnis on su seisund, kui tunned end vaimselt haritute keskel väärtusetu ja lapsena: ära neid kadesta ega püüdle ka vaimset joovastust. Müstikud pürgivad sellise armu kogemise poole, aga ei saavuta tõelist sisemise nägemise võimet, vaid langevad saatanlikku enesepettusesse. Issand annab inimesele kogeda armu puudutust, kui ta süda on kirgedest puhastunud. Pühad isad olid selles meeleseisundis, aga meil patustel tuleb kahetsust tundes palvetada ja Jumalalt võitluses kirgedega abi paluda. Pateerikus* on kirjas, kuidas õpilane vanakesele sõnas: “See ja see näevad ingleid.” Vanake vastas: “See ei ole ime, et ta ingleid näeb, aga imestusega vaataksid seda, kes näeb oma patte.” Nii lühike kui see vanakese lause oligi, sisaldub selles sügav vaimulik mõte, sest raskeim on ennast tundma õppida. Sina kirjutad: “Palvesõnad ja Issand ühinevad ja on nagu lahutamatud.” See mõte ei ole ekslik, nii peabki olema.

Sul on õigus: “Küllus, rikkus, vanemate armastus ja ümbritsevate kiitus” on vaimses elus tõepoolest suureks kahjuks. Pühad isad pelgasid neid patuajendeid väga ja vältisid neid kõigest väest. Ega asjata pöörduta kloostrisse ja kõrbe. Sul pole siiski tarvis kuhugi põgeneda, vaid proovi olla selle asemel “arukas kui madu ja vagur nagu tuvi” (Mt. 10,16); kõik muu on ajalik, tühi nagu unelm. On tarvis pidada meeles ja lausa nagu taguda mällu, et elame täna või homme, aga kord me siiski sureme ja siis on meie ees igavene elu, kus aeg peatub. Issand, halasta!

Sinu vanus ja teerada on väga libedad – hoia siis vaim alandlik ja ära looda enda peale enne, kui lamad kirstus. Issand andku sulle tarkust!

Palveta edasi samal viisil nagu praegu. Kui teil on seal pühade elulugusid, soovitaksin neid lugeda: need innustavad väga ja õpetavad palju.

Armastusega Kristuses

Skeemaiguumen Johannes

_______________________

* Pateerik: viienda sajandi kogumik “Apophthegmata patrum” on jutustuste kogumik, mis pajatab munkadest-usuvägilastest ning sisaldab ka nende ütlusi ja õpetusi.

5.

Täna Jumalat, et Ta lasi sul kasvõi vähesel määral “maitsta, kui hea on Issand”. On küll nii, et sisemist seisundit ei peaks paljastama isegi pihiisale, juhul kui tema ei ela samasugust sisemist elu. Püha Antonius Suur kirjutab: “Kui räägid vaimsetest asjadest mittevaimsele, siis see, mida ütled, tundub talle naeruväärne.” Eelviimases kirjas kirjutasin sulle alandlikkusest ja kordan veel: alanda ennast, lapsuke, vaenlane on väga kaval ja meie oleme väga nõrgad. Püha Makarius kirjutab: “Ma tundsin inimesi, kes olid sellisel vaimsuse tasandil, et nägid pühade taevast kirkust, aga olles selles seisundis kuus aastat, sattusid nad, nii hirmus kui seda ka öelda on, hukatusse.” Hoiatavate näidetena mainib ta veel mõningaid märtreid, kes kannatasid raskeid piinu, aga hiljem langesid. Pattude andeksandmisest räägib Püha Vaim prohvet Hesekieli suu läbi: “Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu seadusi … siis peab ta tõesti elama … Ühtki tema üleastumist ei tule meeles pidada … Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut … Ühtki tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada” (Hs. 18,21-24). Proovi toimida targalt, mu laps, ole arukas kui madu ja vagur kui tuvi.

See on mulle suureks kasuks, et jagame nüüd ühist eluaset ja magame samadel lavatsitel. Jumal on üks, aga tema juurde viivad teed on erinevad. Seda näeme pühade isade juures: mõned küpsesid vaimses elus sisemist südamepalvet harrastades, teised lugesid jälle palju psalme, kaanoneid ja tropareid ning arenesid vaimulikus elus niiviisi. Võin veel märkida: pühad isad kirjutavad, et loomupärased puudused säilivad isegi pühakutel – et nad püsiksid alandlikkuses. 

Õnn on olla koos Lunastajaga Taabori mäel, aga kui jõuad Kolgatale, siis ole kannatlik – kel on kõrvad, see kuulgu. Jälgi ennast. Issand andku sulle tarkust! 

Skeemaiguumen Johannes

 

14.9.1943

 

Kristus on kesk meie seas!

Sellest on vähe kasu, kui ainult loeme ja küsime, kuidas päästetud saada. On tarvis tegutseda, vaeva näha, oma süda kirgedest puhastada. Nüüd te teate, mis on vaimne elu – nüüd on sobiv aeg, hakake tegutsema, Issand andku teile nõu ja meenutage mindki oma pühades palvetes.

Süüria püha Iisaki kirjutised on raskes keeles, see on tõsi, aga veelgi raskem on meil mõista nende sisu. Kaev on, näed, sügav, aga meie köis lühike, nii et me ei ulatu ammutama sealset sügavat ja suurepärast päästvat vett.

Piiskop Feofan on koostanud erilise palve pühale Iisakile, et ta aitaks meil oma päästvat õpetust mõista. Pühad isad kirjutasid enamasti oma kogemuse varal, nii nagu ise tundsid – ja nendele inimestele, kes teevad ise oma südame puhastamiseks tööd, ongi need õpetused arusaadavad.

Palun teile Jumala õnnistust.

Skeemaiguumen Johannes

14.8.1945

Kristus on kesk meie seas!

24.10.1946

Tänan sind südamest kogu su hoolitsuse eest. Au ja kiitus Jumalale, et Ta aitas sul X-i rahulikult suhtuda. Issand aidaku teda, mitte sugugi ei pea tema üle kohut mõistma. Süüria püha Iisaki teos on väga sügava sisuga. Tema sõnu suudab täpselt mõista vaid see, kes ise elab vaimset elu. Kui sul on võimalik hankida püha Kassianus Roomlase teos, soovitan seda lugeda, eriti tema vestlusi, sest sa oled hakanud pühade isade mõtteid juba natuke mõistma. See on hea, et vestlete vahel sisemisest elust, sa võid teistele seletada, mida ise sellest tead.
Sulle pakub huvi, milline oli Lunastaja hääl. Ta oli ju täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, ehkki ilma patuta – niisiis tuleb oletada, et Ta ka rääkis kui inimene, aga Tema kõne ei olnud inimesele omane tehtud ilukõne, vaid täiuslikult ülev. Kui Ta varisere noomis, siis arvatavasti ka karm.
Issand hoidku teid!

Skeemaiguumen Johannes

15.11.1946

Jumala armust olen täiesti terve ja mul pole olnud põhjust arsti juures käia. Minu töö pole raske: pärast lõunat lähen umbes kaheks ja pooleks tunniks oksi korjama, mis on kasuks nii kehale kui ka vaimule. Sina ja X olete erinevad, sellepärast ei tunne su süda tema poole tõmmet. Jumal on üks, aga Tema juurde viivad teed on erinevad, igaüks käigu oma teed.
Tänan X-i lapseliku palve eest. Lapse meelega kantud palve ulatub kergesti Jumalani. Mäletan hästi tema laulu ja jutustust pühast preestrist. Lastele omased jooned on siirus, avameelsus ja loomulikkus. Sellepärast käsibki Issand meil laste sarnased olla ja kõigis usuvägilastes on see joon olemas olnud.
Kui hakkad end teraselt jälgima, siis märkad tõesti, et oled kõikidest teistest halvem. Siis ei kahjusta sind ka see, kui sind kiidetakse. Inimesed vaatavad ju vaid seda, mis pealt paistab, ega tea, mis liigub sees – välja arvatud need, kes elavad vaimset elu. Palvetamine nõuab pingutust surmatunnini. On hea, et püüdled palve poole.
Issand aidaku sind, ära lase vaimul kustuda.

Skeemaiguumen Johannes

6.12.1946

Neist asjadest, millest kirjutasid, oleks hea rääkida suuliselt, sest kirjas ei saa kõike öelda. Nii peabki olema, et inimesele, kes end jälgib, paistavad kõik teised head, sest tervete silmadega näeb otse ja kõõrdsilmne näeb kõike kõveriti. Oled hankinud endale püha Kassianuse teose. Loe seda, see sobib ilmikulegi, kuigi on kirjutatud munkadele. Sellest raamatust on võetud kohti “Filokalia” teise osasse. Sulle meeldib lugeda pühade elulugusid, need tõesti innustavad meid patuseid. Meil loetakse neid iga päev söögiajal ja olen täheldanud, et mõned kuulavad neid pisarsilmi.
Oled nüüd siis isegi märganud, et külaskäikudele ja jutuajamistele järgneb nukrus. Niisiis väldi neid kõhklemata, nii palju kui võimalik; natuke võidakse sinuga rahulolematu olla, aga ära tee sest välja.
Ütled, et kardad pimedat. Minuga on samuti. Sellest näed, kui nõrgad me oleme ja kui vähe loodame Jumala ettehoolduse peale. Kord, kui tulin jalgsi nunnade juurest ja viis kilomeetrit tuli kõndida pimedal metsateel, tabas mind ühe koha peal selline hirm, et üle kogu keha jooksid nagu sipelgad, kõrvad liikusid ja tundus, nagu jälitaks mind keegi. Vaatasin taha, tegin ristimärgi ja jätkasin teed. Pühakiri ütleb: “Sest kartus ep ole muud midagi, kui arukuse antud abinõude äraandmine” (Trk. 17,11).
Mis puutub sellisesse asja nagu su heitumus, siis pühad isad ütlevad: “See, millega kaasneb heitunud olek, on alati pärit kurjadest jõududest.” Suudle püha risti ja Jumalaema ikooni – see aitab, ole rahulik. Vaata, mis seisab Barsanufiuse 430. küsimuses ja vastuses ning ka 443. küsimuses koos vastusega. Nende abil saad sa isegi natuke selgitust.
Ära heitu, isegi kui ei saa alati kogu palvereeglit täidetud, ära jää reegli orjaks. Pea kinni tölneri reeglist: “Jumal, ole mulle patusele armuline.” Olgu Jumal sul alati meeles, see korvab kõik reeglid. Loe, mida öeldakse püha Iisaki teoses leheküljel 136 ja mida “Nähtamatu võitluse” teise osa 20. leheküljel. Kui ilmuvad pisarad, siis peatu ja oota, kuni need lõppevad. Pisarad on alati kasulikud, ära neist heitu; pisaraid ei tulegi, kui tähelepanelikult ei palveta. Kui lähed puhkama, tuleta meelde mõnda kohta, mis Pühakirjast, eriti Evangeeliumist, meenub, ja ära hoia pisaraid tagasi.
Pihil olles ei peaks sa pisaraid püüdlema. Ütle vaid, mis südametunnistusel on, ja kõik. Kõigest on näha, et X-l on raske olukord, tema eest tuleb paluda, mitte temaga pahandada. Seda teed hästi, et ei osuta talle tähelepanu ega sega end tema tegemistesse. Andku Issand teile tarkust ja omavahel leppimist.

Skeemaiguumen Johannes

14. (1946)

Sain su ravilast saadetud kirja ja sellest selgub, et “su vaim nõrkeb sinus ja südant rõhub” ja tunned, et oled rööbastelt välja jooksnud ega kõlba kuhugi, ja nüüd siis imestad endaga juhtunu üle. Süü on siiski sinus endas. Sa ise ei märganud, et olid peene eneseuhkuse võimuses, mõtlesid juba taevasse lendamisest, aga sul puudus tõeline sisemine alandlikkus ega andnud sa end ka täielikult Jumala tahte hoolde. Issand oma armulikkuses saatiski siis su argiellu sellise muutuse ning sina masendusid oma hinges ja tundsid end millekski kõlbmatuna. Aga alandlikkus ongi just see täieliku kõlbmatuse tunne. Ära heida meelt, mu laps. Sunni end palvetama, siis settib Jumala halastusest kogu see määrdunud põhjamuda, mis sind segadusse on viinud, ning saabuvad vaikus ja rahu. Ma ei soovita sul ravilast minema kiirustada, puhka korralikult.
Issand aidaku ja kaitsku sind.

Skeemaiguumen Johannes

15. (1946)

Kirjutad, et ma olen võtnud oma kohuseks sind õpetada. Ei, sest kuidas võiksin ma õpetada teisi, kui kõnnin isegi kobades ja komistades, ja kui pime talutab pimedat, siis kukuvad ju mõlemad auku. Kuna oled NN-ga pikalt kirjavahetuses olnud, on sul kindlasti alles tema kirjad ja mäletad tema antud nõuandeid – kuidas võiksin mina õppimatu juhatada teist sellises tähtsas asjas, mis on kogu maailmast kallim. Mul puudub isiklik vaimne kogemus ja kui kellegi kirjale vastangi, siis ei kirjuta ma omi mõtteid, vaid pühadelt isadelt laenatuid, ja nii toimides punastan: õpetan teisi, aga kuidas elan ise.
Tänapäeval ei ole meil seda eelist, et oleks võimalus elada vaimulikus elus kogenud vanakese juhatuse järgi. Juhataja peab näitama teed, mida ta ise on käinud, sest kui ta annab juhatust vaid raamatute järgi, siis on see midagi hoopis muud: juht ja juhitav arvavad mõlemad, et õpivad, ja alles siis, kui nad on saanud maitsta, “kui hea on Issand”, märkavad nad, et olid eksituses.
Damaskuse püha Peetrus ütleb enda kohta: “Mulle tekitasid palju kahju kogenematud nõuandjad.” Juht peaks olema himudest vaba ja tal peaks olema vaimuliku arukuse and, st ta peaks oskama arvesse võtta järgmisi seiku: õige aeg, algus, abinõud, inimese ülesehitus, vastupidavus, teadmiste pagas, usinus, vanus, tulisus, võimed, tervis ja nõtrus, suundumus, koht, teadmine, kasvatus, häälestus, üritamine, käitumine, mõistmine, loomupärane mõistus, püüdlus, ärksus, aeglus, Jumala plaan, Jumalasõna kõikide sõnade õige tähendus ning palju muudki. Selline peaks siis olema vaimulikus elus juhataja ja selline tema mõtlemisvõime.
Tunnistan häbiga, et olles elanud kloostris juba 48 aastat, olen nii viletsaks jäänud, et ma õieti ei tea, millest alustada ega kuidas oma hinge päästa. Ära arva, et räägin nii ainult alandlikkusest, mitte sugugi, just selline olen päriselt. Nooremana oli mul indu liigagi palju, mingi aeg kandsin isegi jõhvist särki ja raudahelaid. Üritasin leida pühasid usuvägilasi, aga nad jäid vist leidmata: arvatavasti ei küündinud ma oma kogenematusest neid mõistma. Algaja vaimustus pöörab suurt tähelepanu kirjatähele, mis suretab vaimu, ja ma ei leidnud juhendajat, kes oleks osanud minu indu säilitada ja mind vaimulikus elus õigesti juhendanud. See jälle, kes juhendajata elab, on püha Johannes Redelikirjutaja sõnul ebakindel, sest ta ärpleb (uhkustab). Niisiis jäin kõigest ilma. Aga ma ei heida meelt: usun Jumala halastusse ja pürgin oma võimete kohaselt Tema poole. Meenutan Evangeeliumis mainitud viinamäge, kuhu tuli üheteistkümnendal tunnil töömehi ja kuidas nad said sama tasu kui need, kes olid teinud tööd alates hommikust. Olen sellega väga rahul ja selle üle väga õnnelik, et Issand on lubanud mul elada kloostriseinte vahel.
Sa kirjutad, et “meeldib maitsev roog” – no kellele ei meeldiks; ainult sellele mitte, kes on saanud maitsta taevalikku lohutust ja aheldab oma kõhu, selle kõige paha isanda.
Kirjutasid, et kirjatäht suretab vaimu, aga nende sõnade sisu tuleb õigesti mõista: kirjatäht suretab teda, kes jääb sellele pidama ning peab seda lõplikuks vooruseks ja mitte vaid vahendiks vooruse saavutamisel. Vilju ei tule teatavasti ilma lehtedeta, aga teisalt viinapuu kuivab, kui see vilju ei kanna.
Armastusega Kristuses
Skeemaiguumen Johannes

 

16. (1946)

Kristus on kesk meie seas!

Oli väga meeldiv teid külastada. Eluaastad siiski meenutavad, et mu eluküünal on lõpuni põlemas ja kustub peagi: vaid vähene suitsusähvatus ja kõik kaob. Peame meeles pidama, et see meie elu möödub kiiresti ja on tarvis valmistuda tulevaseks, igaveseks eluks – kui ma ei kohtu teiega enam siin, usun, et kohtume tulevas elus. Meie vahel on ju ühendus: mitte küll füüsiline, vaid vaimne. Pakid, mille olite saatnud nunna N-i ja isa N-ga, sain kätte. Teie pirukad on üks maitsvam kui teine, kõikidest pagariäri pirukatest maitsvamad, sest neile lisavad magusust armastus ja nendega nähtud vaev. Tulevikus ärge vaevuge mulle midagi saatma. Meil on kõike ja saame kõik valmiskujul, teil aga tuleb seal kõik ise hankida. Issand aidaku teid.

Makarius Suure raamatut loe hoolega, sest ta räägib seal väga sügavalt vaimsest elust. Tema kirjutisi võib pidada vaimuliku elu kontrolliks. Kui hakkad oma südant jälgima, leiad sealt sajapealise mao. Ära siiski ehmu ega karda, Jumala abiga suudad mao pead maha raiuda. Kui jälgid oma elu, märkad, et oled väga halb ja nõrk, ega mõista enam teiste üle kohut, vaid hakkad neid headeks pidama; enam ei pööra sa inimeste nõrkustele tähelepanu ja tunned südames vaikust ja rahu, kogedes aeg-ajalt lohutavaid pisaraid.

Täna on Jumalasünnitaja Templisseviimise püha; jumalateenistus oli pidulik, lauldi kahe kooriga. Ilm on ilus, päike paistab, ei malda sees olla, lähen jalutama. Käin meeleldi üksi jalutamas, armastan loodust. Kuhu ka vaatan, kõik lohutab: iga puu ja iga põõsas, aga väikesed linnukesed lendavad siutsudes puult puule, kinnituvad väikeste jalakestega okstele ja nokivad midagi. Jänku, valgekasukas, jookseb mööda, istub tagajalgadele ja vaatab ümbrust, siis lippab edasi. See kõik on nii õpetlik, et vägisi tulevad pisarad silma, kõiges on näha Jumala ettehoolitsust. Kui imeliselt on kõik loodud ja kõige eest Ta hoolitseb, midagi ei ole unustusse jäänud. Linnukesed: ise nii pisikesed – jalad kui õlekõrred –, aga tulevad toime ja leiavad toidu ka pakasega. Au olgu, Issand, Sinu tarkusele, au Su loomingule! Tänan Sind, Issand, et lubad meil suurtel patustel aeg-ajalt Sinu tundmiseni jõuda, see on Sinu heldusest. Ilma Sinu abita ei või me patused loodust tajuda ega ka ainsatki voorust saavutada. Me vaba tahe, mis on Sinu antud, küündib vaid hea poole pürgima, aga vooruste saavutamine ja neis püsimine sõltub juba Sinu abist. Palun Sult üht, Issand: “missuguse viisiga Sa ise tead”, päästa meid patuseid.

Skeemaiguumen Johannes

 

17. (21.2.1947)

Õnnitlen sind ja N-i neljakümnepäevase paastuaja alguse puhul. Issand aidaku teil veeta see Talle meelepärasel viisil ja saada osa Kristuse Ülestõusmise valgusküllasest pühast.

Sul on nüüd püha Barsanufiuse teos – loe seda, see on eriti kasulik teos. Oma pead vaevavatele küsimustele leiad vastuse sealt, sisukorra abil. Saadan lugemiseks raamatukese, kus on Süüria püha Iisaki kõlblusõpetuse süstemaatiline esitus. Tutvu sellega kiirustamata. Isa N-i pihilaps mulle ei kirjuta. Mul on selle üle hea meel, sest ei tahaks liiga paljudega tutvust teha. Sina jälle kirjuta, millal aga tahad – vastan meeleldi sedavõrd, kui oskan. Loodan, et saad tõeliseks kristlaseks. Suitsetamine on muidugi pahast, aga rangemini suhtun hingelistesse kirgedesse: kadedusse, pika viha pidamisse, põlgusesse, kavalusse, silmakirjalikkusesse, lipitsemisse ja ahnusesse. Lihalikud kired tulevad teinekord isegi kasuks, olles alandumisel suureks abiks. Halvim on uhkus, selle pärast vahetas ju saatangi oma valguse pimeduse vastu, uhkus on kurjadest vaimudest alguse saanud. Kui kohtume, kui Jumal laseb, siis võime hingelistest kirgedest rohkem kõneleda.

Püüdle, mu laps, alandlikkuse poole ja ära looda endale enne, kui lebad kirstus. Ei ole meie võimuses vooruses püsida: see on armu tegu, aga armu hoiab just nimelt ainult alandlikkuse pärast. Püha Johannes Redelikirjutaja sõnab: “Kus on toimunud langemine, seal on eelkäijaks olnud uhkus.” Missugune õnn, et meil on pühade isade teosed: neis selgitatakse üksikasjalikult, milline on vaimne elu. Muidugi oleks hea elada vaimset elu vaimuliku juhendaja hoole all, aga “pühasid on maa peal väheks jäänud”. Aga on väga ohtlik ilma juhendajata ainult raamatutele toetuda: arstiteaduses võhik võib apteegist tarviliku ravimi asemel kergesti mürgi valida. Ometigi pole vaja masenduda: paneme kõige aluseks tölneri alandlikkuse ja Issand aitab meid patuseid, kaitstes meid vaimsel teel varitsevate ohtude eest.

Ja oma nõrkusi kahetsegem; kõik vaga elu usuvägilased on toetunud alndlikkusele ja kahetsusele.

Suur staarets Paissi Velitškovski kurtis samuti, et ei ole vaimulikke juhte, aga õhutas oma vaimsetele kogemustele toetudes samameelsetega nõu pidama, vestlema ja üheskoos pühade isade teoseid uurima. Nii on ka teie koosolemisi pidav ringkond väga kasulik, sest te ju vahetate omavahel mõtteid. Sellest pole suurt midagi, et olete vahel eri meelt, seda on juhtunud ka usuvägilaste seas. Jumal on küll üks, aga Tema juurde tullakse eri teid pidi, sarnase hingelaadiga jutukaaslane on väga väärtuslik ja kasulik. Püha Serafim ütles: “Kui soovid kaotada meelerahu, siis vestle hetk aega teisemeelse inimesega.” Ja nii elus ongi. Mõne inimesega vesteldes otsekui puhkad, mõne teisega on jälle raske rääkida: vaidlus on tulemas ja ei leia sõnu, mida öelda – ei oskagi muud, kui mõelda sellest, kuidas sellest inimesest rutem lahti saaks.

Sul on “Filokalia” 2. osa, loe sealt püha Hesekiuse sõnu valvamisest ja palvest. Eriti hästi on seal kujutatud võitlust mõttekujunditega. Mina silmitsen seda tihti, seda ei raatsikski käest panna ja selle lugemisest ei küllastu kunagi. See innustab väga ja kuigi me ei suuda sealsete nõuannete järgi talitada, on siiski kasulik teada, mis on vaimses elus oluline.

Kirjutasin pikalt ja mitte ka väga hästi, aga olgu.

Issand kaitsku teid!

Skeemaiguumen Johannes

 

18. (2.3.1947)

Kristus on kesk meie seas!

Kirjutad, et sa oled kõikuv, ja räägid õigesti: oled pilliroo sarnane, mida tuul kiigutab. Kui uudiste tuul puhkes, lõid sa kohe kõikuma. Aga selle põhjused on ilmsed: hoolimatud elukombed, tähelepanematus oma sisemise elu vastu ja see, et sa ei jäta end täielikult Jumala hoolde; kuulsid oma kodumaad kiidetavat ja olid kohe valmis sinna reisima. Tea siiski, et sisemine korralagedus tuleb sinuga kaasa, reisi kuhu tahes. Sealgi kohtud inimeste, mitte inglitega, ja Jumalariik on seespidi meie sees, mitte väljaspool. Kui hoolime ainsast tarvilikust, siis antakse kõik muu meile pealekauba, nii on Issand Ise öelnud.

See pühapäev on Õigeusu Pühapäev, nii et esimene paastunädal on juba möödas, aeg lendab linnutiivul ja see maapealne elu on igavikuga võrreldes lühike, nagu liivatera meres. Aga lihtsalt on nii, et mõtleme igavikule väga vähe ja valmistume selleks halvasti, oleme muutunud üsna ilmalikeks ja unustanud ainukese tarviliku asja.

Issand, anna mulle surma meelespidamist.

Skeemaiguumen Johannes

 

19. (29.4.1947)

Su kiri saabus ja kuigi oli kirjutatud rongis, sain kõigest aru. Ehkki enesekindlusele teeb liiga, kui peame kuulama keelepeksu, tuleb olla kannatlik ja paluda Jumalalt abi, sest ilma Tema abita ei edene meil mitte miski. Seda sama räägin sulle aina uuesti, sest see on õige.

Raamatust “Kaukasuse mägedel” jäta lugemata eessõna, st alates 11. lk poole pealt kuni 17. lk poole peale, samuti kolmas ja neljas peatükk. Neisse kohtadesse on viga sisse lipsanud. Hingevaenlane on autorit mõjutanud, et lugejad teda ei usaldaks. Loe kulme kortsutamata, raamat on väga õpetlik. Mina silmitsen seda tihti, sest seal on märgata, et kirjutades pole autor kasutanud ainult pead, vaid ka tundeid, ja on maitsnud selle ainukese tarviliku antud vaimuvilju.

Südamlik tervitus sulle, mu laps.

Skeemaiguumen Johannes

 

20. (18.5.1947)

Sinu rahutusest ja komistustest lähtudes ütlen nii: kuni hingepurjekas elumerel ujub, mõjub talle ilmastiku vaheldumine. Küll sajab, küll on tuuline, millalgi tõuseb jälle selline torm, et oleme juba peaaegu karile või rannamadalikule triivimas. Siin hädaorus ei saagi teisiti olla, muutused lakkavad alles tulevases elus. Kui oleme altid kirgedele – pean silmas vaimseid kirgesid, selliseid nagu auahnus, viha, salakavalus ja saatanlik uhkus –, siis tundub meile nende kirgede mõjul, et kõik inimesed on süüdlased ja kõlbmatud. Mitte teistelt ei ole meil kästud armastust ja õiglustunnet nõuda, vaid me ise oleme kohustatud armastusekäsku täitma ja õiglased olema. Ära heida siiski meelt. Kui läheb halvasti, süvene pühasse Piiblisse ja pühade isade teostesse ja palvetamisse. Siis saad hinges rahu ja vaikust kogeda; oma mõistusele toetudes, ilma Jumala abita ei saa me, kuidas ka üritaksime, leida rahu, et rahustada ka teisi.

Issand kaitsku teid!

Skeemaiguumen Johannes

21. (15.7.1947)

Heeringad saabusid ja küll sa olid ikka hoolikas olnud: isegi rootsud olid välja võtnud. Palju-palju tänu.
Käisin isa Iguumeni juures Kuopio haiglas, teda ravitakse kiiritusega. Sõitsin laevaga, teises klassis, istusin sööklas. Oli huvitav jälgida, kuidas inimesed elavad. Meenusid püha Johannes Jumalasõnaõpetaja sõnad – “Kõik, mis on maailmas – lihahimu, silmahimu ja elukõrkus” (1Jh. 2,16) – ja igal sammul osutus see tõeks. Kõikjal kohtab auahnust ja uhkeldamist ja vaat ses veskis siis keerlebki kogu askeldustest täitunud maailm oma ahvatlustega. Süüria püha Iisak sõnas: “Maailm on meelitaja ja valetaja ja inimene mõistab oma olukorda alles igavikku siirdudes.”
Jumala armust olen terve. Olen kõik su kirjad kätte saanud, ole selle koha pealt rahulik. Mäletan iga kirja sisugi, aga ma ei hoia neid alles, seda pean tunnistama.
Tänan sind veel kord südamest, mu vaimulik laps, kõige su hoole ja õnnitluste eest. Kirjuta, ma vastan nii sageli, kui suudan.

22. (16.9.1947)

 Kristus on kesk meie seas!

Jumala armust olen terve. Vili on põldudelt koristatud ja pekstud. Ma haigestusingi viljapeksu ajal – külmetasin: tolm, higi ja tuuletõmme. Nüüd on hakatud kartulit võtma, seda on palju ja kui ilmad on soodsad, jõuame kahe nädalaga. Tervena on hea rassida, see on õpetlik, vahel lausa pisarateni. Igaüks töötab oma võimete kohaselt; vahel sünnib teadagi mitmesuguseid jutte, toimub vaidlusi ja isegi nägelusi: me oleme ju inimesed ja midagi sinna juurde kuuluvat ei saa vältida.

Munkpreester Mihhei suri rahulikult esmaspäeval, 15ndal kell kolm öösel; kolmapäeval maetakse. Issand meenutagu teda oma kuningriigis. Jah, mu vaimulik laps, meiegi kord tuleb, seda ei saa me vältida. Issand, aita meid patuseid head hakatust teha ja päästa meid patuseid, missuguse viisiga Sa ise tead. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

23. (27.10.1947)

Ole ettevaatlik, et sa teistest väga ei eristuks: kui juba käid nimepäevadel, siis käi, aga keskendu sealgi Jumala lähedaloleku tundele. Teil ei ole sobivat isikut, kellele võiksid kogemustest avameelselt rääkida – ja kogenematule jälle ei peaks rääkima, võib isegi eksitusse viia. Damaskuse püha Peetrus ütles: “Alguses kannatasin palju kogenematute nõuandjate pärast.”

Ära imesta, kui vahel mõned sind hämmeldunult vaatavad, kui nendega räägid: nende arusaamad on teistlaadi kui sul. Ole kaalutlev ja kui räägid, võta arvesse nende meelelaadi. See on paha asi, et sa ei oska tasa olla. Püha Arsenius Suur kahetses alati paljusõnalisust, aga mitte kunagi vaikiolemist. Peale pühade isade kirjutiste lugemist tunduvad piiskop Feofani raamatud sulle muidugi kuivad. Neid võib võrrelda nii: pühade isade kirjutised on kui paks koor, piiskop Feofani omad jälle nagu piim ja seegi veega lahjendatud.

Kirjutad, et surma meenutamine on suur voorus. Püha Kuldsuu palus endale oskust surma meeles pidada. Surma meelespidamise võime on Jumalast. Kuskil on öeldud: “Pea meeles oma lõppu, siis ei tee sa kunagi pattu.”

Issand kaitsku sind, mu vaimulik laps!

Skeemaiguumen Johannes

24. (29.10.1947)

 Kristuses austatud!

Palveta edasi nii, nagu palvetad: Jeesuspalve ja Jumala meenutamine on ühtemoodi palved mõlemad, kui aga meeles pead, et Jumal on kõikenägev ja kõiketeadev. Ära püüdle kõrgusi nagu meeleliigutus ja pisarad – need ilmuvad ootamatult, muidugi ainult Jumala heldusest. See on ka hea, et üritad harjutada palvet, kuigi sul on palju tegemisi, töö kontoris ja kodused toimetused. Ära imesta, et ei saanud tuttava inimesega kohtudes sõnagi suust, olen kogenud sama. See ilming on tuttav pühadele isadelegi – loe, mis on selle kohta öelnud püha Kassianus leheküljel 187, peatükis 29, alates ülevalt 10. realt. Issand andku sulle tarkust.

Kloostris on kõik praeguseni hästi, veedame tavalist kloostrielu, ja mis meid eespool ootab, sündigu kõik Issanda tahte järgi. Pean silmas siinset maapealset välist elukulgu; paratamatu surmahetk – see, mis on tähtsaim – ootab ju meid kõiki ja see ajalik elu on tee igavikku ja selleks valmistumine. Issand, aita meid patuseid teha kõike Sinu tahtmist mööda ja saada meile kristlik elulõpetus.

Skeemaiguumen Johannes

25. (5.12.1947)

Saabus sinu südamlik kiri. Meelt rõõmustasid su viimased sõnad: “Minu hinges on kõik rahulik, ei ole mingit segadust.” Pühade isade sõnul peabki nii olema. Pole tarvis väriseda, isegi kui millegi tõttu kõrvale kaldud: langesid – tõuse üles, langesid jälle – tõuse uuesti, nii kuni viimse eluhetkeni. Au olgu Su armulikkusele, oh Issand, on tunda Su suurt heldust, et oled andnud meile patustele abiks kahetsuse ja et Sa ei tulnud maa peale mitte õiglaste, vaid patuste pärast.

Sa ammutasid puhast vett, kaevu oli aga ootamatult sattunud kärnkonn. Kui viskad selle minema, siis püsib elustav vesi puhtana; olen rõõmus selle üle, et sa oled hakanud põhjalikult mõistma, mis on vaimne elu. Kui hea see on, et pühad isad on jätnud meil oma kogemustele tuginevad nõuanded. Piilu tihemini raamatutesse.

Issand kaitsku teid, pääsege. 

Skeemaiguumen Johannes

26. (20.12.1947)

Ilmaaegu vaevad end oma kurvameelse kirja pärast, oleme ju inimesed ja meie meeleolud vahelduvad. See on hea, et kirjutad oma kogemustest, see ei üllata mind. Vastupidi, mul on hea meel, et kirjutad kõigest otse; kirjuta kõigest, mida oled läbi elanud. 

Ettekujutusvõime ja mälu toimivad koos, teinekord tulevad mineviku asjad nii selgelt meelde, nagu löödaks haamriga pähe. Siis on tarvis keskendunud ja kannatlikku palvet. Mälu tuleb täita, lugedes püha Evangeeliumi ja pühasid isasid. Teiste sõnadega on tarvis hoolt kanda selle eest, et mõte ei oleks jõude. Mineviku meenutuste asemele on tarvis saada muid mõtteid, siis haihtuvad vähehaaval endised meenutused ja samal ajal kaob ka nukrus. Ühes südames ei saa elada koos kaks isandat.

Patuseid kirgi ei saa kunagi küllalt rahuldada: mida enam neid toidad, seda rohkem nad nõuavad. Nad on kui lihatükki limpsima harjunud koer. Kui võtad kepi ja ta eemale ajad, siis ta enam tüki juurde ei tule. Püha apostel hoiatab, sõnades: “Vaadake siis hoolega, kuidas te elate,” (Ef. 5,15) ja veel: “Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole” (Fi. 3,13).

Keegi minu tuttav daam saatis mulle pika kirja, kus kirjutab, et Jeesuspalve hakkab külge jääma. Kui rõõmustav, et ka maailmas on palvetajaid; ta on elanud Saksamaal ja reisib Lõuna-Ameerikasse. Head teed, Issand aidaku teda! Kuule, mu laps, mis oleks, kui meiegi hakkaksime selle daami eeskujul endisest agaramalt seda lühikest palvet harrastama. Issand meid aidaku! Sa oled oma tööga juba harjunud ega pea enam sellele mõtlema, täida oma mõtted siis palve ja Jumala üle mõtisklemisega. Aeg on soodne, alusta! Elu ilma palveta on täis muresid, kui see aga täitub palvega ja sa sellega harjud, siis süda rõõmustab ja rahuneb – milline õnnis olek. Aeg-ajalt saavad palvetajad juba siin maa peal eelmaitse tulevast õndsusest.

Issand kaitsku teid oma armuga.

Skeemaiguumen Johannes

27. (1947)

Issand oma armulikkuses on andnud sulle väheke maitsta, “kui hea on Issand”. Oled nüüd mingil määral mõistma hakanud, mida tähendab ütlus “Jumalariik on seespidi teie sees”. Sellisel hetkel lakkab nähtav maailm justkui olemast – nüüd mõistad, mis on õnnis olemine ja millistel põhjustel see meid maha jätab. Issand andku sulle tarkust. See viis, mil kirgedega võitled, on õige, sest kired ei esine mingisuguses kindlaks määratud järjekorras. Võitle selle kirega, mis parajasti esile tõuseb; tea siiski, et omal jõul me neist võitu ei saa, ja just siin ongi tarvis Issandat appi hüüda. Kohtumõistmine on väga halb, sest need, kes teiste üle kohut mõistavad, võtavad enda kätte Jumala kohtumõistmise ja siis laseb Issand neil langeda just nende pattude küüsi, milles nad teisi süüdistavad. Kohtumõistmise põhjus on enesejälgimise puudus: heida aga tähelepanelik pilk oma südamesse – kui palju leidub seal kõiksugu mäda.

Sinugi tervis ei vääri kadestamist. Ära ole siiski masendunud, vaid jäta end Jumala tahte hoolde. Kui mitte täna või homme, siis kord me igal juhul sureme. Ja veel üks asi, mida olen tähele pannud: on suur viga ja nõrkus hoolitseda liialt oma elu pikendamise eest. On elu ja surm ju Jumala kätes ja Issand on öelnud: “Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis kõik muu antakse teile pealegi” (Mt. 6,33). Nii tulekski meil hoolitseda selle eest ja püüelda selle poole, et elaksime Tema käskude järgi ja puhastaksime oma südamed kirgedest.

Olen sulle juba kirjutanud, et sa ei satuks palvetades hoogu. Pean silmas, et sa ei püüdleks kõrgusi enne, kui on õige aeg; igal asjal on oma aeg. Seegi hea olukord tuleb, kui selle jaoks on varutud südamesse ruumi, täites Jumala käske. Tuleb, aga tuleb ootamatult. Meie asi on pürgida ja vaeva näha, kõik muu sõltub aga Jumala armust. Veel üks tähelepanek: kui mõistad kellegi üle kohut, siis jääd ilma ka pisaratest ja härdusest.

Issand andku sulle mõistmist ja kaitsku sind.

Skeemaiguumen Johannes

28. (30.12.1947)

 Kristus on kesk meie seas!

Viimases kirjas kirjutasid, mida olid mitu korda kogema pidanud. Nüüd see on tänu Issandale ometi möödas. Kui poleks hädasid, ei oleks ka pääsemist – nii on öelnud pühad isad. Hädadest on kahesugust kasu: esiteks – innukas pürgimine Jumala poole ja kogu hingest lähtuv tänu; teiseks – vabanemine tühistest muredest ja muretsemisest. Pühade isade teostest näeme, et sarnaselt meiega nemadki masendusid, kaotasid julgust ja kogesid ka selliseid asju, millest ei tahtnud kirjutadagi, et hoiduda meid, vaimses elus kogenematuid, segaduse ja lootusetuse sisse saatmast. Ometi saadab Issand kannatusi meie võimete kohaselt, niivõrd kui keegi suudab kanda. Kannatused sunnivad meid kuulekusele: loodame endale ju nii palju, et kavatseme vaimses elus lausa omal jõul küpseda, aga just kannatustele alistudes me alles õpime alanduma, sest siis märkame, et me omad ponnistused ei vii ilma Jumala abita tulemusteni. Meie asi on vaeva nähes vooruste poole pürgida, nendes edenemine sõltub aga armust, mis tuleb Jumalalt ja vaid alandlikele. Ja alandlikuks ei saa keegi ilma alandavate juhtumiteta.

Pühad isad on vaimset elutarkust oma kirjutistes peensusteni selgitanud; aga nende kirjutatut tunnetame selle järgi elades. Kui näed ise vaeva, et oma südant kirgedest puhastada, siis hakkab kõik selgemaks ja arusaadavamaks saama. Pühad isad, paluge Jumalat meie, patuste eest ja avardage me vähest arusaamist, et mõistaksime teie sõnu!

Sa kirjutad, et ülesanded tirivad su mõtted palvest eemale. Pea ülesandeid täites Jumalat meeles, seegi on palve; ja on hea, et sul on pürgimus vaimse elu ja palve poole. Siin on juba pool pääsemist ja edasi aitab sind Jumal, ära ainult masendu ega kaota julgust. Issand aidaku sind.

Kirjutad ka, et sa ei ole veel alustanudki. Selline tunne on hea, see viib alandlikkuseni. Vaimsete teadmiste kohaselt peabki vaimses elus nii olema: mida lähemale inimene Jumalale pääseb, seda rikutuma ja patusemana ta end tunneb. Jumal hoidku, et inimene end vagaks ei hakkaks pidama. Issand aidaku teid, Issand päästku teid igavesest piinast.

Skeemaiguumen Johannes

29. (1947) 

Olen su kirja kätte saanud ja vastan sellele. Ära suhtu mu sõnadesse siiski nagu käskudesse või seadustesse, vaid pea neid lihtsalt soovitusteks, mida ei pea kuulda võtma, kui need pole sinu meelest püha Piibli ja pühade isade õpetustega kooskõlas.

Ära satu hoogu, ära püüdle enneaegu kõrgeid asju: vaimses elus ei tehta hüppeid, vaid edenetakse kannatlikult, samm sammu haaval. Sa juba märkad, mis sulle kasuks pole: ilmalik kirjandus, poliitika ja asjatud kohtumised inimestega. Jah, see kõik tuleb ennast valvavale inimesele kahjuks. Viis, mil kirgedega võitled, on õige. Võitle just nende himude vastu, mida endas hetkel märkad, aga mitte ainult omal jõul, vaid Jumala abiga. Pööra siiski rohkem tähelepanu peamisele kirele, mis sind eriti vaevab. Lisaks pea meeles, et meie osaks jääb töö, aga õnnestumised sõltuvad armust. Armu jällegi ei anta tasuks töö, vaid alandlikkuse eest: mil määral keegi alandub, sel määral arm talle ka läheneb; ja voorustes püsimine ei sõltu mitte meist, vaid armust. 

Veel tuleb meenutada, et inimese meeleseisund ei saa püsida ühesugune, vaid vaheldub nagu ilm looduses. Hea on olla Taaboril, aga vahel tuleb olla ka Kolgatal. Tähelepanelikul ja mõtleval inimesel on tihti võimalus seda märgata. Väga hästi kirjutab sellest asjast Süüria püha Iisak oma 46. sõnas.

Sa kirjutad: “Ei ole eriti lootust, et ma pääseksin sinna, kuhu teie.” Need sõnad võta tagasi. Jumala kohtumõistmisest ja sellest, kuhu keegi satub, ei tea meie midagi. Hea, et N-ga ära leppisite, toimi alati sel viisil, kui sa osaliselt ka ei olegi lahkhelis süüdi.

Optina erakla vanakesed on vaimukandjad, nad on täis pühade isade vaimu ja kiidan neid väga ja austan neid pühalikult. Lõpetuseks ütlen: “Kandke üksteise koormat, ja nõnda te täidate Kristuse käsku” (Gl. 6,2). Mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee teistelegi, see on kuldne reegel. Tuleta endale sagedamini surmatundi meelde, ära mõista kedagi millegi pärast hukka, sest mis patu pärast kedagi hukka mõistad, selle sisse ise langed – teisiti ei või minnagi.

Teile Jumala õnnistust anudes

Skeemaiguumen Johannes

30. (5.1.1948)

Me nõrkusi tundes andis Issand meile igapäevase patukahetsuse, hauani välja. Püha Johannes Redelikirjutaja kirjutab: “Vanad harjumused võtavad tihti valulisel kombel oma võimusesse needki, kes nuttes oma patte kahetsevad, ja siin ei ole midagi imelikku. Langemise tähendus on meile hämar ja kellegi mõistus ei suuda seda mõista.” Veel ütles ta: “Ära ehmu, isegi kui langed iga päev; ära lahku Jumala teelt, vaid seisa seal mehiselt, ja ingel, su kaitsja, annab au su vastupidavusele.”

Püha abba Dorotheus sõnas: “Ega see pole joomar, kes korra purjutab, vaid see, kes aina joob, ja ega see ole hooraelupidaja, kes korra langeb, vaid see, kes üha hoorab.” Vaimse tarkuse järgi erinevad ka karistused. Kes pürgib voorusesse, aga langeb, selle karistust leevendatakse, sest ta ei tahtnud pattu teha, vaid langes eksikombel kiusatusse. See jälle, kes ei pürgi vooruse poole, vajab rasket karistust, et ta tuleks mõistusele ja hakkaks voorusesse pürgima. Sinu ühekordne nõrkus väärib siis leebemat karistust; selline tühine asi, aga pigem vaevab sind juba uhkusepojukene: “Kuidas ma seda vältida ei suutnud?”

Issand kaitsku teid.

Skeemaiguumen Johannes

31. (13.1.1948)

Sind palutakse kirikusse appi. Jumal õnnistagu sind, tee tööd. Vanal ajal kutsuti selliseid töötegijaid diakonissideks, kuigi neil oli muidugi palju muid kohustusi; sinule on sellestki küll. Ära selle pärast muretse, et ei jõua jumalateenistust nii-öelda jälgida. Püha Makarius kirjutab: “Palvetajal sujub töötegemine ja töötegijal sujub palvetamine” – nagu näed, tuleb kokku tervik. Selle panin mälu järgi oma sõnadega kirja, kui sul on püha Makariuse raamat, loe sealt 3. peatükki.

Hea, et pürgid palves edenema, palve on kõikidest asjadest kalleim ja samas vaenlasele kõige vastumeelsem. Vaenlane teeb mitmeid takistusi, aga pole tarvis teda karta. Issand annab palvetajale palve. Issand kaitsku sind, tööta, palveta.

Skeemaiguumen Johannes

 

32. (19.2.1948)

 Kristus on kesk meie seas!

Õnnitlen Teid Kristuse Pühast Armulauast osavõtmise puhul. Patutunnistus isa X-i juures ajas sind segadusse, aga mis teha – kannata ära, ära heida meelt. Valge vaimulikkond näib munklusesse kuulujatelt alati ranget askeesi nõudvat; tegelikkuses erinevad mungad ilmalikest vaid abielutuselt, kõige muu suhtes peavad ilmikud elama samasugust elu, st käima käskude järgi. Issanda käsusõnad on kõigile ühesugused. Mungad on maailmast kõrvale tõmbunud just selleks, et oleks parem Issanda käsusõnadest kinni pidada. Praeguseks ajaks on maailma sündmused kloostrielu teistele radadele juhtinud. Vaimse elu janunejad võivad sellega väliselt kohaneda, aga tähtsaim on neil kogu vaevanägemine sisemise elu arendamisele koondada. Püha apostel Paulus sõnab: “Kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks” (1Tm. 4,8).

Leidsin pühade isade teostest kolm ettekuulutust, mis puudutavad viimseid kloostriaskeete ja piiskop Ignati Brjantšaninov arvab omalt poolt, et me oleme viimased mungad. “Viimastel munkadel puuduvad askeesi vägiteod, aga neile saavad osaks kiusatused ja kannatused, ja need, kes osutuvad neis kannatlikeks, saavad olema kõrgemad meist ja me isadest.” Maailm ei või seda muidugi mõista, sest ta mõistab vaid seda, mis paistab väljapoole, ja seda ta ka soosib.

Küsite, kuidas paastuda. Paastu kohta võiks öelda paljugi. Siin räägin lühidalt. Meil tuleb Kirikule kuulekas olla ja täita täpselt kõike, mida Kirik on seadnud. Kui midagi jääb täitmata, nõrgad nagu me oleme, peame iseend süüdistama ja kahetsema. Püha Diadokus kirjutab: “Paast on abinõu neile, kes pürgivad hinge puhastumise poole, aga paastul kui niisugusel ei ole väärtust Jumala ees.” Püha Kirik laulab Suure Paastu esimese nädala esmaspäeva õhtul: “Tõeline paast on kurja vältimine, keele talitsemine, vihast hoidumine, kirgedest, laimust, valest ja sõnamurdmisest loobumine. See on tõeline ja Jumalale meelepärane paast.”

Õppinud mees ja suur askeet Kassianus kirjutab: “Kui meie paastumine põhineb sellel, et söömine on patt, ei jää me ilma ainult oma mõõdukuse viljadest, vaid apostli sõnul langeb meie peale ka raske süüdistus, sest siis ju võõrastame toite, mille Jumal on loonud tänuga nautimiseks neile, kes usuvad ja on tõde tundma saanud. “Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski ei ole kõlvatu, kui seda võetakse vastu tänuga,” (1Tm. 4,3-4) ja “ … vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks” (Rm. 14,14). Niisiis ei ole kedagi hukka mõistetud vaid toidu kasutamise pärast, kuid kui sööja üle on kohut mõistetud, siis sellepärast, et söömisele on kaasunud või järgnenud midagi hukkamõistetavat.”

Mis puutub neisse rikastesse inimestesse, kes ei taha teile võlga ära maksta, siis mõtle ise ja otsusta see asi Jumala abiga püha Piibli järgi. Issand andku teile tarkust. Ilmaaegu kiusate end sellega, et mõni patt on üles tunnistamata jäänud. Surmapatud on need, mida olete teadlikult teinud, aga ei kahetse.

Veel kirjutate, et olete lugenud pühadelt isadelt unenägude kohta, et “kui uni kordub, siis on see õige”. Unenägudesse ei peaks uskuma. Püha Barsanufius Suur kirjutab: “See, kes on kord valena ilmunud, võib teha sama kolm korda ja enamgi” (Vastus 415). Saadan teile väljavõtteid kohtadest, mis puudutavad unenägusid. Unes nähtud risti pärast ei ole vaja ehmuda või midagi halba oodata. Uskuge, et meile ei saa midagi juhtuda ilma Jumala tahteta. Te kõik ehmusite ja ootate mingisuguseid probleeme. See teie hirm on lihalik hirm, just see ongi teie rist, Issand aidaku teil seda kannatlikult kanda. On hea, et lõpetasite N-i üle kohtumõistmise. Issand aidaku teda, tema eas komistab kergesti.

Hea, et loete akafiste ja lausute 600 palvet; kui te ainult tuulde ei räägiks, vaid tähelepanelikult.

Proovige juurida endast Jumala abiga vastumeelsus, mida tunnete N-i ja tema vanemate vastu.

Õnnitlen teid valgusküllase neljakümnepäevase paastu alguse puhul, Issand aidaku teid see kristlikus vagaduses veeta.

Skeemaiguumen Johannes

33.(14.4.1948)

Rahu sulle ja Jumala õnnistust!

Ära heida meelt, ole reipameelne, palu Issandat ja hüüa Teda appi. Kui vahel ütledki X-le halvasti, siis mis sinna parata, ära masendu. Me ei ole ju inglid ja inimesele on omane vihastumine. Ürita siiski tema nõrkusi kanda, siis kannab Issand ka sinu nõrkusi. Ära satu kimbatusse, kui lihalikud mõtted vahel ründavad. See on loomulik, vaid Issanda arm võib neist vabastada ja ka siis tea, et nad meenutavad end kuni hauani ja vanaduski ei vabasta neist.

Jah, vaimne elu on keeruline ja nõuab sügavat alandlikkust ja kannatlikkust, paljalt mõistusega seda tundma ei õpita, vaid alles kogemustest, üritades elada pühade isade nõuannete järgi. Kui keegi küsib sult nõu, siis ütle, mida tead, aga palu enne seda vaimus ja jäta end Jumala tahte hooleks. Räägi lihtsalt, mitte liiga targalt, ära ürita ka mõjutada; kui su sõnadest ongi abi, siis on see Jumala armu mõju. X on vaimses mõttes laps ja teda tuleb toita piimaga. Kuula kannatlikult lõpuni, mis tal öelda on. Kui ta on saanud oma asjad välja öelda, siis on tal kergem olla. Ütle talle, et ta ei jälgiks teisi ega peaks nende puuduste üle arvet, sest iga inimene peab Jumala ees iseenda eest vastust andma, oma asjad selgitagu igaüks ise. Ei ole olemas käsku, mille kohaselt peaksime teistelt armastust ja laitmatut elu nõudma. Teiste eest hoolitsegu need, kellele Jumala ettehooldus on sellise ülesande andnud.

Skeemaiguumen Johannes

 

34. (30.5.1948)

Teie sisutihe südamlik kiri jõudis kohale õigeks ajaks ja ma lugesin seda soojade mõtetega. Tänu olgu Issandale Jeesusele Kristusele selle eest, et Ta vabastas su sisemise segaduse taagast. See abi tuli sulle su usku mööda ega ole minu, patuse, mitmel viisil kõiksugu pattudega seotud inimese teene. On hea, et pöördud murehetkedel abi saamiseks Jumala poole: on ju me hing Jumala näo ja sarnasuse järgi loodud ja järelikult on rasketel hetkedel me abi ja lohutus vaid Jumalas. Tea, et ilma muredeta ei või me oma elu elada. Issand ütles, et maailmas on teil ahastust. Ilma ahastuseta ei oleks ka pääsemist, ütlevad pühad isad. Issand valis pühad prohvetid ja pühad apostlid kuulutustööle, aga ahastusest Ta neid ei vabastanud. Ja meie Issand Jeesus Kristus, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, ehkki ilma patuta – Temagi sai maa peal elades ahastust tunda. Enda loodud inimese käest kannatas Ta süüdistusi, laimu, põlgust, pilkamist, löömist ja isegi häbiväärset ristilenaelutamist. Soovitan sulle: ära masendu, vaid kannata, palveta ja proovi olla “kaval kui madu ja vagur kui tuvi” (Mt. 10,16). Kui jätad end Jumala hoolde, siis annab Ta oma helduses sulle tarkust ja tuvikese kannatlikkust.

Siin on nõuanne, mille annan su mehele: alustagu ta algusest, tehes oma südames varasemast kindlam otsus, et ei joo enam viina, ja palugu Jumalalt abi, sest Issand kuuleb iga inimest. Selles ta ärgu kahelgu; me omad ponnistused on ilma Jumala abita nõrgad. Alkohol meelitab ja petab alati: inimene hakkab jooma, et lõbusaks muutuda, aga tagajärjeks on hinge haigus, piin ja ihu põdurus; seda tean ma kogemusest. Aidaku Issand tal alkoholist vabaneda. Lakaku ta joomast ja see saab talle tunduma hea, tuhat korda hea.

Annan sulle nõu, et sa ei unistaks kloostrielust. Issand juhatab sind igavesse ellu ilmaliku abielu kaudu. Õpi Kristuse nimel pereelu elama ja Issand, nähes su head püüdlust, aitab sind selle kaudu pääsemisse, selles ära üldse kahtle. Egiptuse püha Makarius toob selle näiteks kaks Jumalale meelepärast naist, kes saavutasid vaimses elus täiuslikkuse ja olid erakutestki kõrgemal. Nad oleksid tahtnud elada kloostris, aga jõudsid mitmesugustel põhjustel abieluni. Issand, kes nägi nende vaga tahet Teda kloostris teenida, aitas neil pereelu elades pääseda.

Praegusel ajal ei ole kloostrielu selline, nagu te kujutlete, ja vaimulikus elus kogenematuna, nagu te olete, võiksite kloostrielust vaid kiusatusse sattuda. Mõni päev tagasi läksin jalgsi nunnakloostrisse, sinna on meilt 14 km. Ja veetsin seal öö. Jälgisin nende eluolu: töö on raske ja toit kasin. Issand aidaku neid. Nemad on karastunud sellist elu elama, aga uued kloostrissetulijad seda vaevalt välja kannataksid. 

Meie vennaskonna arvukus väheneb, võib-olla seisab surm ka siinkirjutaja selja taga ja kohe katkeb mu elu. Issand, heida armu minu, patuse peale ja, missuguse viisiga Sa ise tead, päästa mind igavesest piinast. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

 

35.(3.1.1949)

 

Issand, õnnista!

Lugesin su kirja, mõistsin kõike, elasin hinges kaasa ja ei salga, et ka nutsin. Jumalale tänu, et see sinule väga raske aeg läbi sai. Ära vaeva oma meelt arutledes, kuidas elu uuel moel sättida, jäta end Jumala tahte hoolde ja palveta, aeg muudab vähehaaval kõike. Hea oli, et sa ei hakanud peielauda ette valmistama, sul oli ilma selletagi tegemist küllaga. Muidugi oli sul raske näha ja kogeda oma kalli ema surma, pole sa ju varem juhtunud kellegi surmahetke juures olema. Lõpp on eri inimestel erinev. Valamo iguumen Mavriki veetis surmaheitluses 40 päeva ja munkpreester Irinei 60 päeva, aga eile matsime 74-aastase munga, kes suri äkksurma: hommikusöögini oli ta tööl ja siis jäi üksi oma kelliasse; kui mindi vaatama, magas ta laua ääres hinge Jumalale andnuna. Inimene ei sure, vaid ainult siirdub teise, igavesse ellu. Keha on muld ja naaseb mulda, aga hing on Jumalast ja läheb Jumala juurde. Siin saab jälle tõeks Tema püha tahe: kes kuhu igaveses elus oma tegude järgi satub. Olgu Su heldus meiega, Issand, sest Sinu peale loodame meie.

Ära võta lugemiseks palju palveid, ürita oma töös laitmatu olla. Kui aega on, loe peatükk Evangeeliumist ja apostlite kirjadest ning katesma või kasvõi üks kolmandik katesmat psaltrist; Pühakirja lugemine on kaanonitest tähtsam.

Issand kaitsku sind.

Skeemaiguumen Johannes

 

36. (3.4.1949)

Kristus on kesk meie seas!

Masenduse all ei kannata sina üksi, neid raskeid hetki kogevad kõik inimesed, teinekord tuleb tahtmine kõva häälega karjuda.

Inimeste saatuse üle teispoolsuses ei ole meil õigust otsustada, see on Jumala püha tahte määrata. Õigeuskliku hinge osas ei ole muidugi kahtlust, mina ei kahtle tema pääsemises, aga õndsuse astmed jagunevad loomulikult selle järgi, mille keegi on ära teeninud. Nagu püha apostel ütles: “Üks on päikese hiilgus, teine on kuu hiilgus ja kolmas jälle tähtede hiilgus.” Kui mõni patune hing satub põrgu, siis püha Kirik palvetab tema eest ja Issand päästab ta põrgu kütkeist. Mina patune usun Kiriku palvete jõusse. 

Jumala armust olen terve. Issand kaitsku sind.

Skeemaiguumen Johannes

 

37. (12.1.1949)

Kristus on kesk meie seas!

Sain su kirja ja kiirustan vastama. Ära ole meeleheitel, ära masendu, vaid rahune. “Kellel poleks olnud patte ja hädasid?” kõlab Vene vanasõna. Variserid tõid Kristuse juurde abielurikkumiselt tabatud naise ja küsisid Temalt: “Õpetaja, mida käsid temaga teha?” (Jh. 8,3-11)

Jumal hoidku, et sa oma meest ei jätaks. Kannata ja palveta ja Issand oma armulikkuses aitab teil selle halva asja üle elada. Su mees on väga alandlik, nutab ja palub andeksandmist ja sina anna talle Jumala käsu järgi andeks, ära tee talle edaspidi etteheiteid ega meenuta talle seda kiusatussesattumist. Tal on piisavalt häbi juba selle pärast, et sa tabasid ta otse pahateolt, seda oli tal väga raske kannatada. Issand aidaku teda. Ära tee teda murelikuks, vaid proovi mõjuda rõõmsana, sellega kergendad tema hingepiina. Püha apostel ütleb: “Kandke üksteise koormat, ja nõnda te täidate Kristuse käsku.” Kui toimid nii, siis su palved saavad endisest puhtamaks. Pühad isad kirjutavad: “Peida lähedase patt, siis Issand katab kinni ka sinu omad.” See sündmus juhtus tal muidugi purjus päi. Nii juhtus ka vaga Lottiga, kui ta joobnuna oma tütardega pattu tegi. Loe, mida on sellest kirjutatud Piiblis, esimese Moosese raamatu 19. peatüki 30.-38. salmis. Kirjutasin kohe, kui olin su kirja lugenud. Anna andeks kirja lühidus. See meie maapealne elu on tõepoolest retk elumerel ja elupurjekas peab kannatama kõiksugu torme ja iga hetk võib kukkuda üle parda. Me ei peaks siiski masenduma, vaid pürgima Jumala abiga üle selle mere Jumala kuningriigi rahulikku sadamasse.

Kaastundega teie eest palvetades, olen teiega.

Skeemaiguumen Johannes

38.(24.1.1949)

Olen rõõmus, et sa pürgid ainsa tarviliku poole, ürita vaim kustumatu hoida. Ärgu viigu abielu sind segadusse, Jumal on seda õnnistanud. Proovige siiski teineteise koormat kanda ja nii Kristuse käsku täita. Issand andku teile tarkust!

On loomulik, et maailm nõuab oma osa: on töötegemine, askeldused ja muretsemised – ega teisiti võigi olla. Kui samal ajal Jumalat meeles pead, siis sellest sulle piisab. Pühade isade arvates on Jumala meelespidamine ja palve üks ja sama asi. Kui millalgi aega on, oleks hea lugeda natuke Evangeeliumit ja apostlite kirju ja mõtiskleda selle ajaliku muret täis elu, surma ja igavese elu üle. Issand, halasta! Mõtegi hirmutab: elu ilma lõputa! Kuigi siin on ajuti vägagi raske ja kuigi meid viletsakesi painavad mitmesugused ahastused, on need siiski muutuvad, aga seal ei ole enam midagi muutuvat. Sa kirjutad: “Meid hirmutab siin me oma kõlbmatus ja igasugused eksimused Jumala seaduste vastu.” Ära unusta, et Issand Jeesus Kristus tuli lihasse ja oli täiuslik inimene (ehkki ilma patuta) mitte õigete, vaid patuste jaoks.

Au olgu, Issand, Su armulikkusele! Issand tunneb me nõrkusi ja on andnud meile arstimiks patukahetsuse. Vaimse tarkuse seaduse järgi näeb inimene end seda patusemana, mida enam ta vaimses elus küpseb. Damaskuse püha Peetrus kirjutab: “Kui inimene hakkab nägema oma patte kui mereliiva, siis on see hinge tervenemise märk.” Kui nii tundub, siis ei jää lootusetusele ruumi, vaid hing tunneb kõigi maa peal elajate vastu hellust ja armastust. Õndsad on sellised inimesed: need, kes saavutavad sellise hingeseisundi; seda annab Jumal kõige sügavama alandlikkuse eest ja seda seisundit nimetatakse kiretuseks.

Skeemaiguumen Johannes

 

39.(5.3.1949)

Kristus on kesk meie seas!

Vahel on hea meenutada endiseid patte – sellest sünnib alandlikkus –, aga kui mineviku pattude meenutamine kutsub esile meeleheite, siis ilmselt üritab vaenlane hinge segadusse viia. Ära kuula teda, vaid rahune, ära heida meelt, vaid ürita need segavad mõtted palvega eemale tõrjuda. Püha Vaim on prohvet Hesekieli suu läbi öelnud: “Kui patune pöördub oma pattudest, siis tema patte ei peeta enam meeles.” Issand ei soovi patuse surma. Nii ela sinagi oma pere heaks, ole kaval kui madu ja vagur kui tuvi ja ära räägi sisemisest elust, sest nemad ei mõistaks sind. Kui su mees elus komistab, ole kannatlik ja ära satu segadusse, vaid palveta veel usinamalt, meenutades, et oled isegi komistanud.

Pean teid alati oma palvetes meeles ja palun, et ka teie ei unustaks mind. Issand oma armulikkuses aidaku teil oma asjad korda seada.

Skeemaiguumen Johannes

40.(30.3.1949)

Kirjutad, et sinuga on vaimses mõttes midagi valesti, et “midagi puudub, vist ei ole usku ja armastust Issanda vastu”. Inimsoo vaenlane ajab sind segadusse. Ära kuula teda, mu laps. Sul on usku ja armastust Jumala vastu ja su hirm on vale: see on põhjustatud vaid su kõrgest enesehinnangust. Ela nii, nagu elad, ja ära liialt mõtiskle. Sa paistad end ju ometi jälgivat ja soovid paranemist ja selline soov on juba pool pääsemist. Sellest on juba küll.

Oled lugenud pühade isade raamatuid ega suuda neid mõista ja oled nüüd hämmelduses. Inimesel on mõistus, seda peab kasutama ja võtma arvesse elutingimusi. Vaimses elus on kolm astet: algajad, poolele teele jõudnud ja täiuslikud. Sina proovid ronida keskmiste ja täiuslikkude hulka, aga tea, et oled veel algaja. Rahune ja proovi Jumalat meeles pidada ning Issand aitab sind.

Skeemaiguumen Johannes

41. (3.8.1949)

Kristus on kesk meie seas!

Sa igatsed vaikuse järele, et süveneda lugemisse. Ela, nagu elad, ja kohane olukorraga, nagu see praegusel hetkel on. Ära imesta selle üle, et N ei mõista Johannes Redelikirjutaja “Taevast redelit”. Ta elab välisele suunatud elu ega saa sisemisest elust aru – siin ongi põhjus, miks ta arvustab Johannes Redelikirjutajat. Proskomiidia aegu võib elavate hulgas meenutada ka luterlastest isikuid: lootuses, et Jumala arm juhatab nad õigeusu juurde. Aga surnuid ei ole lubatud meenutada, sest nad surid õigeusuga vaenujalal ja meie asi ei ole otsustada saatuste üle hauataguses elus, Jumala otsused on meile patustele teadmata.

Skeemaiguumen Johannes

 

42. (9.1949)

Sain su kirja ja sinu saadetud 100 marka. Raha andsin edasi kloostrile ja kirja saadan X-le. Ja sina, jumalaümmardaja, ära ole oma ristilapse pärast nii mures, et teda juba kadunuks pead. Issand Jeesus Kristus tuli taevast ja võttis endale meie inimihu patuste, mitte õiglaste pärast. Variserid toetusid seadustele, aga ei elanud ise seaduste järgi ega suutnud ka Jeesuses Kristuses tõelist Jumalat näha. Nad vaenasid Issandat ja mõistsid Tema üle kohut, sõnades: “Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!” (Mt. 11,19). Nad mõistsid langenud naise hukka ja tõid ta Issanda juurde, aga Issand ei mõistnud tema üle kohut (Jh. 8,3-11).

Pea meeles, et meie ei ole Saalomonist targemad, prohvet Taavetist tasasemad ega apostel Peetrusest innukamad (vaata Piiblist 1. Kuningate raamatust 3. peatükk; veel 2. Saamueli raamatust 12. peatükk; Matteuse Evangeeliumist 26, 33). Näed, Issand oma helduses andestab patustele ja annab neile andeks, aga sina, olles ise patune, tahad ristitütart noomida. Tal on ju ilma selletagi raske olla ja sa tahad tema taaka veel raskendada. Pühad isad suhtusid patustesse leebelt, sõnades: “Kui kohtad patust, varja ta oma riietega, mine ära ja ära mõista hukka”.

Võiksin loetleda palju näiteid ja nõuandeid Piiblist ja pühadelt isadelt, aga aitab sellestki, mida kirjutasin. Meenuta oma noorusaega: kui raske oli end siis selliste loomulikkude pattude eest hoida. Nüüd, kui sinust on saanud vanake, oled selja taha jäänud aastad unustanud ja nüüd siis mõistad noori karmilt hukka. Palu tema eest ja kohtle teda leebusega: kui toimid nii, siis ei tee sa pattu. Ma saadan 500 marka, ole hea, anna see talle. Anun teile Jumala õnnistust.

 Armastusega Kristuses

Skeemaigumen Johannes 

 

43. (18.9.1949)

… Su südames keeb. Uuri hoolega, mis on selle põhjus. Nimetad end halvaks ja millekski kõlbmatuks ja ilmselt oledki selline, aga pane tähele, mida tunned, kui neid sõnu kordab sinu kohta keegi teine.

Sul on X-i surma järel hirm. See tuleneb sellest, et sa ei meeldinud talle. Püha Kirik usub, et surnute hinged liiguvad kolm ööpäeva kõigis neis paigus, kus nad on elanud, ja kui ta sinu juurde tuli, tundsidki sa hirmu. Sul on hirmus mõelda, milline tuleb sinu enda lõpp. Muidugi tundub suremine tõesti hirmus asi olevat ja surmahirm on loomuomane kõikidele inimestele, kirjutab Johannes Redelikirjutaja (6. Sõna “Surma meelespidamisest”, 3. salm).

Lootusetus ja masendus on siiski juba vaenlase sisendatud, ära kuula tema sosinaid. Loe Pateerikust 126. peatüki lõpust, mida õpetavad selle kohta isad, kelle nimed ei ole säilinud.

Õigeusu teoloogid on otsustavalt öelnud, et spiritismi ilmingud on pärit kurjadelt vaimudelt. Püha apostel Paulus sõnab, et “saatan ise moondab ennast valguseingliks” (2Kr. 11,14). Ingli kujul ilmuvate kurjade vaimude juhtumite kohta loe nendesamade isade ütlusi: 134, 135, 136, 110, 158. Kuidas võib uskuda, et X ilmub välja – see on ilmne saatana eksitus. Kui saatan saab ilmuda Lunastaja, ingli ja pühakute kujul, siis võib ta ilmuda mis tahes kujul. Ainult risti ei või ta kunagi esitada, loe püha Barsanufiuse 413. vastust.

Issand kaitsku sind, mu vaimne laps.

Skeemaiguumen Johannes

44. (13.8.1949)

Jumala armust olen terve, sind aga on hakanud vaevama peavalu. Mis sinna parata, on tarvis vaid Jumala tahtele alistuda: ega ükski haigus saa meile osaks Jumala tahteta.

Kui kergesti murduvaks osutus sinu K. – ja ometi on ta sõdur, nemad peaksid ju mehised olema. Nii see on: ilma usuta Jumalasse ei ole ka mehisust, sest inimene on loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Ateistidki võivad mehised olla, aga nende mehisus ei ole loomulik, vaid haiglane, johtudes lootusetusest, uhkusest ja auahnusest. Issand andku neile mõistmist.

Ole terve ja Jumala kaitse all. Oma palvetamise pärast ära masendu; isegi kui mõtted laiali hajuvad, sunni end ikkagi palvetama.

Skeemaiguumen Johannes

 

45. (22.2.1950)

Ongi juba alanud paast. Kogu meie tubli vennaskond võtab laupäeval osa armulauast. Jumalateenistusi peetakse korra järgi, laulame kahe kooriga. Kahel esimesel päeval sööme kuiva toitu ehk leib, kartul ja üks kurk, kolmapäeval on tõeline lõuna: hernesupp ja kartul, muidugi ilma õlita. Õhtusööki ei ole terve esimene nädal. Minu tervis on tänu Jumalale hea ja kõik vanakesed seisavad sitkelt pikad jumalateenistused algusest lõpuni. Sel nädalal ei tee keegi tööd.

Aidaku Jumal oma helduses teid see hingepäästev paastuaeg kristlikus vagaduses veeta.

Skeemaiguumen Johannes

 

46. (15.5.1950)

/Kiri abielunaisele, kes abielus teiseusulisega/

Tõesti on Kristus üles tõusnud!

Sain maikuu 13. päeval su kirja, lugesin läbi ja nutsin rõõmust. Siin on näha Jumala heldus: oled rahunenud ja Issand lasi sul osa saada Kristuse Pühast Õhtusöömaajast. Sulle kirjutades ma ei mõelnud, vaid kirjutasin tunde järgi, sest tundsin, kui rahutu sa seesmiselt oled.

Teises kirjas olevatele küsimustele vastan nii: proovi olla truu oma mehele, ära peta teda, vaid kuuletu kõiges, muidugi mitte vastu õigeusu nõudmiseid. Usuasju ei ole tarvis vestlusteemaks võtta; aga kui ta need ise jutuks võtab, vasta, mida tead, paludes enne mõttes Jumalat. Ära õpeta teda mitte oma sõnade, vaid voorusliku kristliku eluga. Ära sunni teda kirikus käima, aga kui ta ise tahab, siis see on teine asi. Ole rahul ja tänulik, et ta ei takista sul kirikus käia. Palveta tema eest lihtsalt, lapselikult: “Päästa, Issand, mu mees K. ja heida armu tema peale, kaitse ja valgusta teda.” Kõik muu jäta Jumala armu hooleks ja ole rahulik. Issand andku sulle tarkust.

Kohtle ta ema alati hästi ja viisakalt ja kui ta ütleb midagi ebameeldivat, siis kannata see välja. Usuasjadest ära temaga räägi, muidu kaotad sisemise rahu. Ära tee vihahoos mingeid otsuseid ega jätka vestlust. Viha mõjul teed alati valesid otsuseid ja räägid valesti ja saad hiljem kahetseda. Ma mäletan sind üsna selgelt, nagu olid, käies 15-aastase tüdrukuna Valamos. Oleks tore näha, missugune sa nüüd välja näed, aga ei pääse kahjuks vaatama. Sooviksin fotot, kus oled koos oma mehega. Saatke, kui see võimalik on: näeksin teid meeleldi, kuni olen veel elus.

Küll tänapäeval on kirjavahetus vaevatu: tee nii pikk ja post nii ruttu lendab. Tänan su meest kogu südamest rohu eest, ma ei ole seda küll veel saanud, aga loodan peagi saada. Anna talle edasi minu südamlikud tervitused ja soovi talle minu poolt Jumalalt tulevat head tervist ja igakülgseid kordaminekuid. Mis keelt te seal kõnelete, kas ta oskab vene keelt?

Sulle, mu vaimulik laps, anun Jumala õnnistust. Alati sind armastusega meenutades ja sinu eest paludes. Pean meeles ka sinu meest ja ema. Issand hoidku teid.

 

Skeemaiguumen Johannes

 

47. (8.11.1951)

Su viimane kiri rõõmustas mind. Kirjutad, et sured kristlasena. Seda soovin sulle minagi ja palvetan. Sa palveta oma mehe eest, aga ära teda kiusa ja ära räägi talle õigeusku pöördumisest, võid teda oma nõuannetega solvata ja õigeusust kaugenema panna. Palveta ja häälesta end Jumala tahte alla, kõik ülejäänu sündigu nii, nagu Jumal oma armulikkuses laseb. Kuidas läks tema eksam?

Sa kindlasti ei mäleta Valamos käimise aegadest minu näojooni, aga mina mäletan sinu nägu väga hästi, mäletan veel, millest saarel jalutades vestlesime. Usu, et on Jumal ja tulev igavene, mitte kunagi lõppev elu ja et inimhing on surematu, veelgi enam: see ei vanane. Näed, mina olen 77-aastane, aga tunnen end noorena. Nii ütleb iga vanaätt ja vanamutt. Hing elustab ihu. Ihu on muld ja naaseb mulda, hing on Jumalast ja läheb Jumala juurde. Teil, kes te elate maailma saginas, on küll arusaadavalt raskem neid mõtteid omaks võtta; ürita siiski kogu Pühakirja sõnumit uskuda.

Mis kirikus laulmist puudutab, selle üle otsusta ise. Palveta ja toimi sedamööda, mis su süda ütleb. Kirjutad, et teil on pidulikud kirikuteenistused. See on hea, need kuidagi ülendavad hinge. Meiegi jumalateenistused on siiani veel pidulikud, pühade ajal on 15 preestrit ja kõik väärikais jumalateenistusrõivais. Soomlased on meie teenistustest väga huvitatud.

Sinu mees on fotol hästi välja tulnud. Tal on hea hing, sest nägu on hinge peegel; sina jälle ei ole väga hästi pildile jäänud. Mingil põhjusel närid huuli; ja mida sa oma pea ümber oled mässinud, ei saanud aru, kuigi uurisin isegi luubiga. Ärge vaevuge mulle südamerohtu saatma: ma pole nii haige, kui sa arvad. Suvel olin välitöödel ja nüüd teenin jumalateenistustel ja olen iga päev kõigil teenistustel.

Palju tänu reumarohu eest, paljud vanakesed kasutavad seda ja tänavad.

Anna mulle suuremeelselt andeks, et olen su kirjale vastamisega viivitanud. Sinu ümber on nüüd tõesti täiesti teistlaadi inimesed; mis sinna parata, kannata ja kohandu, et valitseks rahu, niipalju kui sinust sõltub.

Issand hoidku teid oma helduses.

Skeemaiguumen Johannes

 

48. (17.1.1953)

 Sinu viimase kirja asjus on mul väga raske mingit nõu anda. See jälle on rõõmustav, et su hinges põleb leegike ja armastus Jumala vastu. Andku Issand, et see leek ja armastus Jumala vastu säiliks hauani.

Kui saabusite New Yorki, otsis su mees üles õigeusu kiriku ja isegi seisis kogu Ülestõusmispühade teenistuse. Nüüd aga on ta väga muutunud: isegi ei taha, et viiksid teie poega kirikusse. Õnnetuseks on oodata, et varsti ei taha ta, et sinagi kirikus käiksid. Kuigi ta on hea inimene, nagu kirjutad, on ta nüüd sugulaste mõjul muutunud. Palav armastus on ilma usuta väga ebakindel. Mul on sinust kahju, et oled sellisesse ümbruskonda sattunud. Aga ära heida siiski meelt ega kaota lootust, vaid palveta ja looda Jumalale ning Taevase Kuninganna abile.

Usust ära mehega räägi. Anun teile emaga Jumala õnnistust.

Kui kurvastad, kirjuta mulle.

Skeemaiguumen Johannes

49. (30.6.1950) 

Te ütlesite, et Nüssa püha Gregorius kirjutas, et “kõik langenud olendid ja isegi deemonid sünnivad lõppude lõpuks uuesti ja muutuvad endiseks ning pääsevad”. Selle mõtte on ta esitanud oletades, mitte kindla usuna. Püha Kirik ei ole seda oletust heaks kiitnud. Kui see välja jätta, on kõik püha Gregoriuse teostes puhas ja õigeusklik. Püha Barsanufius sõnas oma pihilastele: “Ärge arvake, et isegi pühad inimesed on küündinud tabama kõiki Jumala sügavusi.” Püha apostel sõnab: “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame” (1Kr. 13,9). Veel sõnab ta: “Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed.” (Rm. 11,33)

Pühakiri kõneleb, et saab olema igavene elu ja igavene kannatus, ja peame sellesse sügavalt uskuma, mitte anduma oma piiratud mõistusenatukesele ja arutama himudest puhastamata südamega teoloogilisi peensusi. Püha Johannes Redelikirjutaja kirjutab: “Meid ei süüdistata, oo vennad, me hingede minekuhetkel mitte selles, et me ei teinud imetegusid, ei harrastanud teoloogiat ega näinud nägemusi, aga selle pärast peame kahtlemata Jumala ees vastust andma, et me ei nutnud oma pattude pärast” (7. sõna, 70. salm). Ja püha Iisak Süürlane hoiatab: “Hoidu dogmade üle targutamise nagu lõvi eest, kes hüppab kõikidele peale” (9. Sõna). Sel teemal võiks palju muudki kirjutada, aga arvan, et sellestki on küllalt.

Skeemaiguumen Johannes

50. (2.2.1950)

“Oh hoolas kaitseja, kõigekõrgema Issanda Ema.”

Head tervist sulle, Jumalat armastav jumalateenija!

Sa pole veel inimsoo vaenlase vastu võitlema õppinud. See lähenes sulle kavalate riugastega ja nüüd oled sa langemas meeleheitesse. Rahune, ära muretse; vaenlane meenutab sulle endisi üleastumisi – neid mõtteid ei pea vastu võtma, ära lihtsalt pööra neile mingit tähelepanu. Vaat nii kirjutab Askeet Markus: “Minevikus tehtud pattude piltlik meeldetuletamine teeb heausulisele kahju. Kui see toob kaasa muretsemist, siis eemaldub lootus, kui patte meenutatakse jälle ilma mureta, siis naaseb nendega endine saast.” Ja püha abba Dorotheus sõnas: “Kui kirg teeb meid rahutuks, ei tohi me selle pärast hämmelduda: hämmeldus on rumaluse ja uhkuse tunnus.”

Kõige enam hoidu uhkusest, uhkuse pärast muutus ju esimene inglite seast saatanaks ja Issand on valmistanud talle igavese piina. Kui vaenlane toob hooplevaid mõtteid, alles siis on tarvis meenutada endiseid patte, et need teeksid alandlikuks. Pateerikus räägitakse ühest askeedist, kes alati, kui vaenlane teda hooplevate mõtetega kiusama hakkas, endale ütles: “Taat, vaata oma hoorust.” Mis puutub su endistesse eksimustesse, küll Jumal need sulle andeks annab; ole rahulik, mu laps.

Su tervis on kõikuma hakanud. Mis sinna parata. Jäta end Jumala tahte hoolde. Haigused meenutavad meile igavikku siirdumist. Soovin sulle ihu tervenemist ja hinge pääsemist.

Issand hoidku sind.

Skeemaiguumen Johannes

  

51. (1951) 

Sain teie kirja õigeks ajaks. Tajusin täielikult teie rasket muret ja kannatan oma hinges koos teiega. Mis sinna parata, ega mured tule ilma Jumala tahteta; kui poleks muresid, ei oleks ka pääsemist. Igal juhul alandavad need meid sügavalt ja saadavad ühel või teisel kujul meid kõiki ja kõikjal. Issanda teed on meile patustele arusaamatud ega suuda mingi arusaam seletada, miks saadab Issand mitmesuguseid kannatusi, ühtedele raskemaid, teistele kergemaid. Nende tarvis on vaid üks vahend: kannatlikkus ja palve. Nii ütles püha Askeet Markus.

Me suur eksimus on selles, et me ei mõtle eriti oma siirdumisest teise maailma. Ega me elu siin hädaorus ole ju muud kui tee igavikku ja selleks valmistumine. Oo igavik, sa igavik, millel pole lõppu! Kuigi teinekord ongi siin raske keset rõhuvaid muresid ja pahasid haigusi elada, on siiski kuidagi lohutav mõelda: ma suren ja kõik see lõppeb. Aga mis ootab meid seal?

Issand, missuguse viisiga Sa ise tead, päästa meid patuseid! Aamen.

Te kirjutate: “Te tunnete mu ahastust, millest pääsemiseks otsin abi palvest, lootes Jumala heldusele. Jätan Tema hea tahte hooleks, et kõik korraldataks Tema ettehoolduse järgi meie hüvanguks.” Hästi olete oma mõtteid avaldanud, lausa pisarateni liigutav. Just see abinõu üksi võib te koormat kergendada ja segaduse eemale peletada. Te ju loete püha Barsanufius Suure teost. See on väga õpetlik raamat. Olen seda kogu oma eluaja lugenud, aga ei saa küllalt.

Pühakirja võivad õigesti mõista vaid südamelt puhtad. Nad mõistavad Pühakirjas Jumala tahet ja mõtet, aga neile, kes ei ole oma südant kirgedest puhastanud, saab Pühakiri komistuskiviks.

Ega ma poleks õigupoolest pidanud teie kirjale vastama, aga unustasin oma õppimatuse ja kirjutasin, mis südamel oli.

Skeemaiguumen Johannes 

 

52. (10.1.1951)

Kristus on kesk meie seas!

Jumalat armastav ema! Sinu sisutihe kiri saabus õigeks ajaks ja kirjutad sellest, mida oled kogenud. Hea meeleolu järel on su hinges taas segadus ja meeleheide. Teisiti ei saagi selles hädaorus olla. Sellistest vaheldumistest ei pääsenud isegi Jumalale meelepärased pühad inimesed. Loe Süüria püha Iisaki 46. peatükki.

Kirjutad ka, et keegi su tuttav on lahkusuliseks hakanud. On väga kahju, et meie õigeusklikud tunnevad meie omi õpetusi väga halvasti ja kiinduvad kergesti mitmesugustesse sektidesse. Kõik sektid, valeõpetused ja kirikulõhed põhinevad uhkusel ja sellel, et ollakse iseendast kõrgel arvamusel. Õigeusus on autoriteediks Kogumaapealsed Kirikukogud ja pühade isade õpetused. Issand ütles: “Õndsad on südamest puhtad, sest nemad saavad Jumalat näha.” Jah, pühad isad puhastasid Jumala abiga oma südamed kirgedest. Nad tõlgitsesid õigesti Jumala tahet, mis on Piiblis avaldatud; aga need, kes ei ole oma südant kirgedest puhastanud, ei suuda Piiblit õigesti mõista: nendele saab Pühakiri komistuseks ja nad eksivad õigelt teelt mitmes suunas. Võiks öelda, et nad jätavad suure laeva, astudes kõikuvasse paati, millega kavatsevad ületada elumere, ja nõnda hukkuvad nad asjatute targutuste lainetes. Piiblist nopivad nad oma eksimuse toeks eraldi kohti.

Mul ei ole aega sinu tuttavaga kirjavahetust alustada. Lugegu piiskop Feofani raamatut “Pääsemise tee”. Sealt leiab ta küsimustele vastused. Andku Issand talle selleks õiget meelsust.

Skeemaiguumen Johannes

53. (20.1.1951)

Kirjutad, et askeldad tühisuste keskel ja sul napib indu maast kerkida. Ära liialt innustu, ole rahul juba sellegagi, et pürgid ainsa tarviliku poole. Igaühel on temale sobiv eluviis, võta arvesse oma olukorda, toimides targalt ja sel viisil, et kõik juhtuks Jumala nimel. Ära püüdle kaemusliku eluviisi poole, ela tegusat elu, millest olen sulle juba rääkinud: ürita täita Evangeeliumi seadusi, nende järgi otsustatakse Kristuse teisel tulemisel viimses kohtus. Muuseas, ära kujutle Jumalat range karistajana. Ta on väga armuline. Au olgu, Issand, Sinu heldusele! Kui satudki vooruse teelt kõrvale, ära värise: on me loomus ju väga muutlik. Ainult inglitele on omane muutumatult vooruses püsida. Apostli sõnadega: “unusta see, mis on tagapool ja sirutu selleni, mis on eespool” (Fi. 3,13).

Ma ei loe praegusel ajal eriti raamatuid, kordan neid sirvides vaid märkmeid, mida olen eri aegadel teinud. Kindlaks määratud palvereeglist kinni ei hoia, proovin hoida tölneri palvet. Loen meelsasti Evangeeliumit, apostlite kirju ja psaltrit ning ka neid puudutavaid selgitusi. Magama minnes üritan Evangeeliumist lugeda, mida mälu järgi suudan – see on mulle väga kasulik. Ma ei ole leidnud siin kedagi ühemeelelist, kellega võiksin rääkida ainsast tarvilikust. Kui suur aare on meile patustele pühade isade kirjutised: kui neid lugeda, tundub, nagu poleks enne lugenudki! Täna lugesin Süüria püha Iisaki 34. õpetuskõnet – eriline! Nüüd huvitab mind eriti mõte igavesest elust. Igavik: sel pole lõppu, vapustav! Oli me elu siin maa peal kuitahes raske – rasked katsumused või halvad haigused –, inimese surmaga saab kõik siiski läbi. Mõned ütlevadki rasketel hetkedel: tuleks surm ometi rutem! Mingisugust lohutust see pakub: kannatused saavad kord otsa. Aga mis võib oodata tulevas elus? Igavikul ei ole lõppu. Issand, heida armu meie, patuste peale. Kui lohutav on lugeda Evangeeliumit. Vahel tõusen öösel üles, loen peatüki ja kordan seda lebades, pisarad tulevad Jumala heldusele mõeldes silma. Imeline on Jumala heldus meie, inimeste vastu: Ta võttis inimkuju ja oli tõeline inimene, muidugi ilma patuta. Ma ei salga sinu eest, et nutsin neid ridu kirjutades. Ma ei räägi seda edevusest, vaid lihtsalt ütlen sulle, mida kogen – nii nagu ikka sarnaselt mõtlevale.

Sel nädalal on minu teenistuskord ja mainin oma palves ka sind. Issand kaitsku sind. Ole hea ja jaga prosforad, ära unusta ka end: võta kaks.

Anun sulle Jumala õnnistust. Armastusega Kristuses.

Skeemaiguumen Johannes 

54. (2.5.1951)

Vaat kui nõrgaks sa vaimselt osutusid. Su kuuletumiskohustus võeti ära ja kohe jäi see sulle südame peale ning ütled lausa, et “ajasid mu minema nagu tüdrukulipaka”. Tühine on su mure, ei ole isegi põhjust solvuda. Ole rahul ja tänulik, et võid nüüd kirikus millegi pärast muretsemata seista. Viimane kord kirjutasid, et pole selle kuuletumiskohustusega rahul. Aga nüüd, kui su asemele pandi keegi teine, kisub süda juba krampi. Hea, et siiski teadvustasid ja kahetsesid. Jumal annab andeks. Tea siiski, et ilma alandavate juhtumiteta me ei alandu.

Loeme püha Evangeeliumi, aga ikka ei püsi Lunastaja kannatused meeles. Ta oli täiuslik Jumal ja täiuslik inimene (ehkki ilma patuta). Ta kannatas meie pääsemise pärast laimu, süüdistusi, sülitamisi, lööke põsele ja pähe ja ka häbiväärset surma ristil. Anna, Issand, meile andeks, et suhtume Sinu kannatustesse nii hooletult ja mõtlematult! Kuid mis sünnib me endi keskel? Pole lausutud ühtki noomivat sõna ja süda kisub krampi. Tähendab, pole alandlikkust, vaid uhkusepojuke. Ilma alandlikkuseta ei ole pääsemist ja me usuvõitlused on asjatud. Issand ei anna meile ande ponnistuste hulka mõõtes, vaid alandlikkuse järgi – nii õpetavad meile pühad isad. Mure korral tuleb lugeda püha Evangeeliumit ja pühade isade teoseid.

Skeemaiguumen Johannes 

55. (17.2.1952)

Sa pead end ikka viletsaks, millekski kõlbmatuks ja kõikidest teistest halvemaks. Aga need on vaid sõnad, sa ei tunne end halvana. Kui ka tunneksid nii, nagu räägid, siis ei mõistaks sa milleski teiste üle kohut ega solvuks selle peale, et ma nimetan X-i sinust targemaks. Ha-ha-ha! Küll oled arutu. Teed veel sellise ettepaneku, et mina peaksin hakkama Jumalalt anuma, “et sinust saaks hea”. On ikka meeletu palve. Ajab täitsa naerma! Ise elab, kuidas juhtub – ja vanake, see aga palvetagu, et too muutuks heaks. Vaimse elukorralduse järgi ei saa nii juhtuda. Ei Jumal ega ka mina saa sind aidata, kui sa ise ei hakka vaga elu nimel vaeva nägema. Nii on öelnud pühad isad.

Eile tuli minu juurde üks munk ja ütles: “Mind vaevab väga suur patt, ma ei tea, kas Jumal annab selle mulle andeks.” Ma küsisin: “Mis see on?” Ta ütles: “Jumala ja püha Armukarika pilkamine.” Seletasin talle, et sellised mõtted ei ole patt, sest need on kurjast vaimust ja neid peetakse tahtmatuteks ega loeta pattude hulka. “Ära pööra neile tähelepanu, vaid kinnita oma mõtted mingile kohale pühast Piiblist.” Kui olime sel teemal veel vestelnud, andsin talle Johannes Redelikirjutaja “Taevaredeli”, et ta loeks, mis seal teotavate mõtete kohta öeldakse.

Täna, neljandal jaanuaril pühitseb püha Kirik 70 apostli mälestuspäeva. Viis nendest loobus: Juudas; Nikolaus, kes oli piiskop; Fegel, samuti piiskop; Hermogenes, jällegi piiskop ja Dymos, kes oli preester ja kellest sai ebajumalateenija. Varem vaevas mind küsimus: miks valis Issand nad apostliteks, kuulutama Evangeeliumit, kui ometi teadis, et nad langevad. Aga kord jumalateenistuse ajal sai mulle selgeks, et Issand oma helduses kutsub enda juurde kõiki, aga Ta ei võta meilt vaba tahet. Ja kui keegi vahetab voorused vabatahtlikult pahelise elu vastu, on ta selles ise süüdi, sest ta ei kasuta vaba tahet vaevanägemiseks, et elada Jumalale meelepärasel viisil. Üks neist apostlitest kiindus rahasse, teine siinsesse ajalikku maailma ja nii loobusid ka teised. Kasutades oma vaba tahet, peame nägema vaeva, et olla Jumalale meele järgi. Siis aitab meid Jumala arm. Aga kui me ise ei püüdle, ei aita meid ka Jumala arm. Me oma vaevanägemine ja Jumala arm toimivad koos.

Skeemaiguumen Johannes

56. (17.5.1951)

/Kiri noviitsist õele Püha Kolmainuse päeval/

Ära lange masendusse, mu vaimne laps, ära kaota ka hinge pääsemise lootust. Sellised mõtted on pärit kurjast vaimust, ära pööra neile lihtsalt tähelepanu. Annan sulle nõu sirvida selle asemel senisest tihemini vaimuliku elu juhendit, püha abba Dorotheuse raamatut. Proovi siis tema nõuannete järgi elada, Issand õpetagu sind. Mina olen kloostris vanaduseni elanud, aga õpin seda ikka: see on mul pidevalt laua peal ja vaatan sinna sisse pea iga päev, sest seda nimetatakse munkluse aabitsaks.

Kui töötad koos teiste õdedega, võid nendega vestelda, peamine, et hoidud hukkamõistust ja laimust. Pühad isad ütlevad siiski, et “vaimne vestlus on hõbe, aga vaikimine kuld”. Tühjast rääkimise kohta tead aga isegi.

Ja ühte asja ütlen sulle veel. Ära kellegagi väga sõbrune, muidu saad palju asjatut muret kogeda ja pead elus selle pärast palju hädaldama. Proovi kogu oma tahe kõrvale jätta. Ära võta ette suuri askeesitegusid ega mõista ka kedagi millegi pärast hukka. Ära jälgi teiste nõrkusi, vaid vaata omi, mida leiad endas kindlasti ohtralt. Himusid, millest kirjutasid, ei suuda me oma jõududega, ilma Jumala abita ära võita. Peame küll püüdma need endast välja juurida, aga nende üle võidu saavutamine sõltub Jumala antud armust. Sa oled veel noor, ole alandlik ja ära looda enda peale seni, kuni oled hauas; sinu eas komistab kergesti. Teisest küljest, kui midagi inimloomuse nõrkuse tõttu juhtub, ära vaevle ega ka masendu, sest me ei ole Saalomonist targemad, prohvet Taavetist alandlikumad ega ka apostel Peetrusest innukamad. Issand tunneb me inimlikku nõtrust ja on andnud meile abiks kahetsuse ja pole sellist pattu, mis oleks Jumala heldusest üle. Kõik me patud, millised tahes, on Jumala helduse kõrval suurde merre visatud käputäis liiva.

Meie kloostris hõõgub veel vaikselt elu, paljud vanakesed kõnnivad kepile toetudes. Uusi tulijaid ei ole, sest tänapäeval ei kasvatata noori usu vaimus. Piiskop Ignati Brjantšaninovi sõnul oleme juba viimased mungad. Aga teisalt on Issanda teed meile patustele teadmata. Olgu Sinu tahtmine kõiges, Issand.

Anun sulle Jumala õnnistust. Issand ja Taevane Kuninganna aidaku sind rasketel hetkedel.

Skeemaiguumen Johannes

 

57. (16.8.1951)

 

Sa kurdad, et ei saa palvele keskenduda, et “oled ikka palves tundetu”, ja tunnistad, et viga on sinu hoolimatuses, mitte välistes asjades. Jah, palve on magus, aga see nõuab suurt vaevanägemist ja “palve nõuab võitlust viimse hingetõmbeni välja,” sõnas abba Agathon. Tea siiski, et igaühe eluviisil on oma kord. Sa elad maailmas, ürita siis täita südamega kohustusi, mille Jumala ettehooldus on sulle määranud. Ära mõista kedagi millegi pärast hukka ja mida ei soovi, et sulle tehtaks, ära tee ka teistele. Sa ei taha, et sulle räägitaks ebameeldivusi, esitataks noomitusi, põhjustataks meelehärmi või et sind koheldaks julmalt või laimataks – ära tee siis midagi sellist ka kellelegi teisele. Selline on sinu eluviis, ürita elada seda järgides ja kui su südametunnistus sind millegi pärast noomib, siis kahetse Issanda ees. See jälle, mille poole sina püüdled, kuulub munkluse ja erakuelu juurde, nõudes täielikku muredest vabanemist ja ennekõike suurt alandlikkust. Ilma alandlikkuseta on kõik vägitööd asjatud. Sul on ju terveks päevaks tegemist ja muretsemist. Kuidas saaksid siis palvele keskenduda? Kui leidub vaba hetk, loe midagi Evangeeliumist, apostlite kirjadest ja vaata lisaks pühade isade kirjutisi. Issand andku sulle nõu.

Selle oma vestluse üle otsusta ise. Kuigi on nii, et kui inimene valitakse mingi sellise ülesande jaoks, mille poole ta ise ei püüdle, on see märk sellest, et Jumal on niimoodi tahtnud ja et Issand aitab. Ebameeldivusi on aga võimatu vältida. Kuhu inimene ka läheb, tulevad need talle järele.

Skeemaigumen Johannes

58. (22.10.1951)

… Sa kaebled, et pole justkui häid tegusid teinud. No kas see pole siis heategu, see su töö, milles kõrvust saati sees oled! Kui oled lisaks veel ettevaatlik, et ei mõistaks teisi hukka ega teeks neile seda, mida ei taha, et sulle tehakse, siis on sulle sellest küll, ole rahulik. Nina uhkusest oma hea seisundi üle püsti ajada oleks aga kristlasele, kes püüdleb vaimse elu poole, kõige suurem meeletus. Andku Issand sulle tarkust.

On rumal ja isegi patt mõelda, nagu “saaksid ilma minuta hukka”. Loe Pühakirja ja pühade isade raamatuid ning õpi neist tarkust. Mis tähtsust on minu nõuannetel, kui ma ise kõnnin kobades, ja kui ma midagi kirjutangi, siis ammutan ka ise samadest lätetest. Olen kui suitsusaun: teised pesen puhtaks, aga ise püsin ikka must.

Issand hoidku teid.

Skeemaiguumen Johannes

59. (3.2.1951)

Küsid, kas võid koosolekule minna. Vaata ise. Püha Barsanufius Suure nõuande järgi oleks hea enne palvetada ja kuhu mõte siis kaldub, selle järgi ka toimida. Pealegi: ega su segadusesolekus ole süüdi koosolek, vaid su iseteadvus: miks räägivad nii, aga mitte nii, nagu oleks minu meelest hea? Tee siis nii, et loed koosoleku ajal tähelepanelikult mõttes palveid. Siis püsid rahulik ja kogu vestluse kulg saab sulle selgemaks.

Täna, kolmandal päeval matsime munkdiakon Korneliuse. Arvatavasti sa mäletad teda: laulis alati palveteenistustel. Ta oli vaid kolm päeva haige. Käisin talle iga päev armulauda andmas. Hommikul andsin armulauda ja öösel kell kaksteist ta suri, nii tasakesi, et temaga koos elavad neli munka seda ei kuulnud. Kell kaksteist, kui nad teda vaatasid, oli ta juba surnud, silmad suletud ja käed rinnal risti. Õnnis surm.

Skeemaiguumen Johannes

60. (20.1.1952)

Kuulduste järgi su mees joob. Mis teha. Ära muretse ega mõista tema üle kohut. Igaühel on omad nõrkused ja puudused. Ega temagi ole ilma nõrkuste ja puudusteta. Niisiis õppige teineteiselt üksteise koormat kandma ja nii täidate Kristuse käsku. Issand andku teile mõistmist.

Küll aeg möödub kiiresti! Ootasime Kristuse Sünni pühasid, Issanda Ristimise püha ja uut aastat ja nüüd on see kõik juba möödas, hakkame ootama Ülestõusmispühasid. Muidugi on enne seda Suur Paast, et oleksime valmis Kristuse valgusküllast püha täiuslikumalt veetma.

Olen tähele pannud, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini lendama: tundub, et kõik on juba läbi, läheneb igavikku siirdumise aeg ja nii ei ärata miski enam huvi. Aga noorte meel – kui selle avad, siis näed, kuidas fantaasia mängib: saadakse õnnelikuks, saadakse häid peigmehi, rikastutakse, pereelu edeneb hästi ja palju muud sellelaadset. Siis need kujutlused haihtuvad ja ollakse jälle üksi. 

Kloostris tuksub elu vaikselt edasi, kuigi vennaskond on eakas, just nagu vanadekodus: üks vanem kui teine. Kui veebruarini elan, siis täitub mul koguni 79 aastat – auväärne iga, olen juba küps igavikku siirduma. Tänan Jumalat, et olen saanud nii vanaks elada ja et Ta on lasknud mul patusel kogu elu kloostris veeta. Ei ole pidanud kogema maapealset tühisust, mis on täis kavalust, auahnust, silmakirjalikkust, valet ja uhkust. Ja kas saab keegi selliste pahede keskel hinges rahu ja heldimust tunda? Ega vist saa.

Mida sina ja su mees tunnete, kui teatrist ja maskiballilt koju naasete? Kindlasti saate sealt mingisuguseid muljeid ja siis ootate, millal jälle ja jälle samadesse kohtadesse pääsete, kui ainult haigus takistuseks ei saa. Aga kui inimene lamab surivoodil või haigestub, vaat siis saab talle osaks mingi ootamatu kogemus. Ja kogu endine elu tuleb läbielatud juhtumitena silme ette; alles siis ta mõistab, et see maailm on teda petnud.

Anun teie perele Jumala õnnistust.

Skeemaiguumen Johannes

61. (18.2.1952)

Teil pole lapsi, aga tahaksite, et oleks – teie soov on loomulik ja asjakohane. Kuigi on igasuguseid juhtumeid, selliseidki, et lapsest ei saa vanematele rõõm, vaid suur mure. Jätkem end Jumala tahte hoolde, sest Ta tunneb meie vajadusi enne, kui me Temalt midagi palume. Kui lapsed on kasuks, tulevad nad ilma arsti sooritatud lõikusetagi. Palugem nii: Issand, Sina näed me vajadusi enne, kui neid paludagi jõuame, õnnista meile oma headuses see, mis on meile kasulik.

Skeemaiguumen Johannes

62. (12.12.1951)

Sinu südamlik kiri tuli õigeks ajaks. Tänan sind kogu hingest heade soovide ja kiindumuse eest, mida minu, viletsa vastu tunned. Olen rõõmus, et sulle tehtud lõikus õnnestus. Sind ei aidanud minu nõrgad palved, vaid su usk minu palvetesse. Seda on öeldud pühas Evangeeliumis. Päästja lausus mitmel korral: “Sündigu sulle su usku mööda!” (Mt. 9,29; 15,28)

Mina lebasin kaks nädalat Joensuu haiglas. Nüüd tunnen end Jumala abiga hästi. Tean väga hästi, kuidas naine tahab lapsi saada, kuidas ta kurdab oma lastetust. Minu soov on, et Issand võiks lasta teie südamesoovil täituda. Jätkem end Jumala tahte hoolde ja oodakem Tema heldust.

Sa pakkusid mind mingil kombel aidata, aga mul on kõike, mulle pole midagi tarvis saata. Aga kui oled mu kirja kätte saanud, kirjuta, kuidas end tunned, ootan kannatlikult su kirja.

Skeemaiguumen Johannes 

63. (27.4.1952)

Olen vastanud mitme inimese kirjale ja nüüd on kätte jõudnud sinu kord. See on hea, et sulle meeldib kodus istuda ja mitte kedagi enda juurde kutsuda. Kui inimesed selle kohta midagi ütlevadki, pea siiski oma veendumustest kinni. See on ka hea, et sa püsid koguduseasjadest eemal. Aga kui mingi asi sind puudutab ja pead sõna võtma, pea meeles enne palvetada; oma kogemusest näed, kui kasulik see on. Kuigi on raskevõitu muret kanda, aga see on väga kasulik. Meiegi peame Jumala abiga valmistuma kannatama laimu, sõimu, põlgust ja pilkamisi. Olles selleks enne valmistunud, on neid kergem taluda, kui need meile osaks saavad. Inimesed on ebakindlad: täna kiidavad, homme laidavad.

Skeemaiguumen Johannes

64. (26.6.1952)

Sinu pakk ja kiri tulid õigeks ajaks. Selle asemel, et tänada, tuleb mul sind paki pärast noomida. Ise elad puuduses, aga tuleb pähe pakke saata ja veel skeemamungale, kes peaks pühade isade eeskujul veest ja leivast elama. Vaata, et selline asi ei korduks.

Sa kirjutad, et oled laisk ja hooletu, ja palud, et sind selle pärast noomiksin. Kuidas saaksin mina sind noomida, kui olen ise vanaks saanud ja ikka sama nõrkuse küüsis ning veel suuremal määral kui sina. Ärgem siiski masendugem ega heitkem meelt. Alandugem ja alustagem algusest, kuigi oleme juurde tulnud alles üheteistkümnendal tunnil (Mt. 20). Issand on ju väga armuline ja annab meile sama palga kui neile, kes on alates hommikust tööd teinud. Au olgu, Issand, Sinu pühale armulikkusele!

Issand annab palvetajale palve. Tea siiski, et palve nõuab võitlust surmahetkeni. Ole rahul oma praeguse palvega. Ära taotle meeleliigutust ja pisaraid. Kui need siiski ilmuvad, peatu ja oota, kuni ise mööda lähevad. Palve ja Jumala meelespidamine on üks ja sama asi. Võid liikuda ja midagi teha ja samal ajal Jumala peale mõelda ja see on ikka palve.

Proovi mitte kellegi üle kohut mõista ja püüdle selle poole, et sa ei tunneks kellegi vastu viha, muidu pole palvest mingit kasu. Issand andku sulle tarkust.

Skeemaiguumen Johannes

65. (17.9.1952)

Oli rõõmustav kuulda, et sinagi oled vaimulikku kirjandust lugema hakanud. Saad oma kogemusest tunda, kui suurt vaimset kasu on sellisest lugemisest. Õnne su üritusele, jätka ka edaspidi vaimset elu.

Ütle X-le, et ta palvetaks oma mehe vanemate eest ja annaks ka kirikus nende nimed hingede mälestamiseks. Kuigi ta süda seda ei soovi, sundigu end selleks siiski, muidu ei võta Jumal ka ta enda hinge eest palveid vastu. Issand on andnud meile käsu armastada ka oma vaenlasi (Mt. 5,44, Lk. 6,27-35). Issand ise palvetas oma ristilööjate eest: “Isa, anna neile andeks, sest nemad ei tea mitte, mis nad teevad” (Lk. 23,34). Püha arhidiakon Stefanus palus nii, kui teda kividega surnuks loobiti –“Issand, ära loe neile seda süüks” –, ja suri, olles seda öelnud.

Evangeeliumis räägib Issand sageli, et tuleb andeks anda neile, kes meid solvavad. Aga sina oma nõrkuses, aga võib-olla ka uhkuses ei taha oma palvetes meenutada neid, kes sind on solvanud. Tea, et kohtuotsus meie üle järgib Issanda teisel tulemisel Evangeeliumit: “Taevas ja maa kaovad, aga käsuõpetusest ei kao mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest …” (Mt. 5,18) Hirmus on jätta täitmata Evangeeliumi käsusõnad! Palveta, et Issand pehmendaks su südant, nii et sa ei meenutaks solvanguid ja saaksid hakata oma mehe vanemate eest palvetama. Need minu read tunduvad sulle võib-olla rangetena, aga teisiti ei saa ma kirjutada.

Püha Barsanufius Suur ütles: “Ema Saara õpetas: “Kui üritan olla kõigi inimeste meele järele, pean kahetsema nende uste ees.””

Sa ei pea minu haiguse pärast muretsema: oleks patt, kui nii teeksid. Pole teada, kui kaua mu elu siin hädaorus jätkub. Teenimine on küll liiga raskeks muutunud, aga võtan armulauda vastu altaris, käin kõigil teenistustel, ühisel söömaajal ja õues jalutamas.

Nõtrusi pole tarvis karta, sest Issand on tulnud taevast alla meie juurde just nõrkade jaoks. Kui inimene tunnistab oma nõrkust ja kahetseb, siis ei meenuta Issand oma headuses tema nõrkusi ja patte. Kõige rohkem tuleb karta saatanlikku uhkust, auahnust, vaenu ja teiste üle kohtumõistmist, nõrkused jälle alandavad meie kujutletavat vagadust. Ära selle üle imesta, et head, Kirikule lähedal seisvad ja sügavalt usklikud inimesed võivad mõne paha sõna pärast kõike kiruda. Sellised inimesed on pinnapealsed. Neil ei ole arusaama ainsast tarvilikust, seepärast pole neil välisest vagadusest mingit kasu. Aga X-i eest peab paluma ja talle tema raske risti pärast kaasa tundma.

Hiljuti lausus mulle üks munk: “Olen elust tüdinud, kui ometi sureksin! Tahaksin muutuda olematuks.” Ma ei vastanud midagi, sest tean, et ta ei võta mu nõuandeid kuulda. Kõik mungad on ju lugenud, igaüks mõistab teoloogiat ja pühade isade õpetusi omal kombel, õigesti või valesti, ja igaüks hoiab oma arusaamast kinni. Selliseid inimesi võõra nõuanded ei aita, ise teisi õpetama on nad küll hakkamas. Oi kui hästi on abba Dorotheus seda väljendanud: “Kõik on hoolimatud ega täida ainsatki käsku, aga ligimeselt nõuavad nad käskude täitmist.” Kui palju näiteid saab selle kohta päeva jooksul näha! Muidugi ei pööra ma neile tähelepanu, sest see on nagu kuidagi nii tavaline nähtus. Kui jälgida oma südant, näib seal lausa kaos olevat, ja taolised nähtused siis südant ei puuduta.

Skeemaiguumen Johannes

66. (4.12.1951)

Issanda teed on meile patustele teadmata ja keegi ei saa mõistusega seletada, miks annab Issand kellelegi sellise risti, nagu annab. Kui A meid laimab ja teotab, siis ärgem sattugem sellest segadusse ega mõistkem teda hukka, vaid palvetagem, et Issand teda aitaks ja ta hädast ja murest päästaks.

Tea, et kuigi laimu ja teotust on ebameeldiv taluda, on see meile siiski väga kasulik ja päästev. Kui end rangemalt jälgid, märkad seda oma kogemusest. Kiitust tuleb karta, sest see kasvatab meis auahnust ja enesest hästi arvamist – ja häda meile, kui kiitused ületavad me tegusid!

X, vaeseke, on jälle jooma hakanud. Anna neile minu tervitused edasi, ärgu masendugu. Issand aitab paranemise teel.

Palun teile kõigile Jumala õnnistust.

Skeemaiguumen Johannes

 

67. (12.12.1952)

Kristus on kesk meie seas!

Sa kirjutad oma haigustest ja et Jumal on saatnud need sulle su pattude pärast.

Ei, nii ei peaks mõtlema. Issanda teed on meile tundmata ja meie piiratud arunatuke ei suuda mõista, millised haigused ja mured Jumal meile patustele saadab. Ometigi tea, et selles nutuorus, ajalikus elus neist ei pääse. Andku Issand sulle tarkust! Ära kujuta Jumalat ette väga range kohtumõistja ja karistajana. Ta on väga armuline. Ta tuli liha sisse, võttis inimkuju ja kannatas inimese kombel mitte pühade, vaid patuste pärast: meie-, sinu- ja minusarnaste pärast. Ei tohi anduda meeleheitele, sest pole olemas pattu, mis ületaks Jumala helduse. Lootusetus tuleb alati kuradist, teda ei pea kuulama. Proovi oma võimaluste kohaselt Issanda käsusõnu täita. Ära mõista kedagi millegi pärast hukka, siis ei mõisteta ka sind hukka. Kui hakkad end jälgima, märkad kindlasti patte, mis näitavad, et ei ole põhjust teiste üle kohut mõista. Ja veel pea meeles “Mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee teistele,” ja muid Evangeeliumi käsusõnu.

Kirjutad ka, et varem palvetasid paremini, aga nüüd enam ei kuule, et Issand su südamele koputaks. Jälle mõtled valesti! Varem unistasid palvetades ja kujutlesid ennast erilisena. Aga nüüd oled hakanud asjadest natuke aru saama ja näed, milline oled tegelikkuses. Mida lähemale inimene Jumalale tuleb, seda patusema märkab ta end olevat. Damaskuse püha Peetrus kirjutab: “Kui inimene näeb oma patte otsekui mereliiva, siis see on märk hinge paranemisest.” See siin on pühade arusaam, aga nemad olid vaimses elus kogenud, vastupidi neile, kes tahavad end kõigiti laitmatutena tunda.

Muidugi oleks hea vaimulikust elust isiklikult vestelda, sest kirjas on raske selle peensusi edasi anda.

Ole Jumalale selle eest tänulik, et Ta vabastas sind oma headuses vihkamisest, mida olid oma mehe vanemate vastu tundnud. Proovi edaspidigi mitte kedagi vihata, sest ligimesest sõltub elu ja surm.

Püha apostel Paulus loetleb pühakute seisusi ja võrdleb ühtede kirkust päikese, teiste oma kuu ja tähtedega, ja tähedki erinevad üksteisest väga palju. Kui me sinuga oleksime kasvõi pisikesed tähekesed – peaasi, et samas taevas! Ja kui meile inimliku nõrkuse pärast midagi juhtubki, ärgem siiski meeleheitesse langegem. Alandugem, teadvustagem oma nõrkusi ja kahetsegem: inimesele on omane langeda, aga saatanale on omane mitte meelt parandada. “Issand, Sinu heldus olgu meiega, sest Sinu peale loodame meie.” Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

 

68. (23.12.1952)

Skiita munk püha Mooses sõnas: “Mõnda neist, kes käisid minu juures nõu küsimas, ma lohutasin ja see tuli nende hingele kasuks. Aga teistele ei osanud ma oma häbiks öelda midagi kasulikku ja nii lahkusid nad minu juurest lohutust saamata.” Niisiis ei osanud isegi pühad alati lohutada ja kasulikku öelda. Kuidas saaksin siis mina muresolijaid lohutada? Kui keegi ongi mu nõuannetest kasu saanud, siis on see juhtunud nõuküsijale tema enda usu järgi.

Munkpreester Barnabas Püha Kolmainuse suurkloostrist, selgeltnägija vanakene, andis ühele kaupmehele tähtsas asjas nõu, aga see osutus valeks ja tekkis piinlik olukord. Valamos andis skeemamunkpreester Aleksei, keda isa Jefrem väga austas, samuti mingis asjas ühele iguumeniale nõu, aga mõtles siis ümber ja keerles oma voodis terve öö nagu värten.

Kui keegi pöördub minu, lihtsameelse poole, siis ütlen talle oma arvamuse, aga lisan sellele alati: muidugi vaadake ise. Õiget nõu võivad anda vaid pühad inimesed, nagu püha Saarovi Serafim või püha Radoneži Sergi. Kuidas võiksin mina õiget nõu anda, kui käin ise pimedana teed kombates?

Skeemaiguumen Johannes

 

69. (30.1.1953)

Sa kirjutad ikka oma muredest ja sisemisest korralagedusest. Tea, et siin ajalikus elus ei saagi teisiti olla. Ära küsi, kellelt see kõik tuleb, sest midagi ei juhtu ilma Jumala loata. Kui isegi juuksekarv ei lange me peast ilma Jumala teadmata, siis seda kindlamalt ei kao ka Jumala kaitse inimese pealt. Veel on öeldud: “Kannatlikkusega päästate oma hinged” (Lk. 21,19). Olen sulle juba varem kirjutanud, et viletsustes on vaid üks abinõu: palve ja kannatlikkus.

Mure korral oota, kuni asjad on rahunenud, ja rahulikul ajal valmistu muredeks. Selles ajalikus elus vahelduvad alati rahulikud ja murelikud üleelamised. Isegi Jumala pühad inimesed ei olnud nendest vaheldumistest vabad. Sina aga ihkad mingit uut teed, kus võiksid raskeid katsumusi vältida. Nii see ei käi. Sind ei ole ju turu peal avalikult sõimatud ega põsele löödud? Mäletad ju Jumalinimese kannatlikkust: löödi põsele, virutati rookepiga pähe, sülitati näkku ja pilgati kõigel kombel. Ja kõike seda kannatas Ta meie pääsemise pärast, aga ise ei soostu me pääsemise nimel väiksemaidki teiste tekitatud ebameeldivusi kannatama.

Kirjutan seda ja punastan. Teisi õpetan, aga ise olen läbinisti süüdlane. Ma pole siiski meeleheitel, loodan Jumala headusele: et Ta päästab oma helduses minu, hooletu.

Anna andeks, et mu kiri on lühike.

Armastusega Kristuses

Skeemaiguumen Johannes

 

70. (27.2.1953)

/Kiri haigele/

“Oh usin Kaitseja, Sa Kõigekõrgema Issanda Ema!”

Kirjutasid, et sa pole minult sellist hoolitsust ära teeninud. Aga üks on Jumala kohus ja teine asi on inimeste kohus. Võib-olla on Jumala ees nii, et mina ei vääri seda kiindumust, mida sina minu, patuse vastu tunned.

Sulle tehtud raske lõikus tuli Jumala armust hästi välja. Nüüd on sul siiski raske olla, mis parata. On tarvis kannatada ja jätta end Jumala tahte hoolde.

Palvetagem nii: “Sina, Issand, südametundja, näed meie inimlikke nõrkusi, meie muresid ja vajadusi juba enne, kui oleme Sult midagi palunud, ja me usume, et juuksekarvagi ei lange peast ilma Sinu tahteta. Luba meil elada oma elu Sinu tahte järgi, sest meie patused ei tea, mis meile kasuks on.”

Mu jalad ei kanna enam. Mõlemad valutavad. Kui sa näeks, kuidas ma hommikuti voodist tõusen! Nagu laps, kes on alles kõndima õppinud. Kuidagi saan siis püsti ja liikvele. Ma ei jaksa teenida, armulauda võtan vastu altaris. Olen siiski veel erksalt meelestatud, käin kõigil teenistustel, aga üha enam pean teenistust kuulama ja palvetama istudes. Pühad isad on ju öelnud, et kui oled sunnitud palvetama istudes, aga palvetad tähelepanelikult, siis võtab Issand su palvet kuulda. Aga kui palvetad hajameelselt, isegi kui seisad, ei kuule Issand su palvet. Tähelepanelikkus on palve hing (Barsanufius Suur, 506).

Loodetavasti tuled sa meile veel külla. Siis vestleme ainsast tarvilikust. Aga kui ma jõuan enne surra, käi mu haual ja palu mu patusele hingele rahu.

Anun sulle Jumala õnnistust. Issand ja taevane Kuninganna kaitsku teid.

Skeemaiguumen Johannes 

 

71. (9.8.1953)

 /Kiri samale isikule/

Kristus on kesk meie seas!

Mõtlen kaastundlikult sinu kogemustele. Sind vaevavad siis ikka veel patud, mida oled nooruses teinud. Inimsoo vaenlane saatan äratas sinus hirmu, kui siin kloostris olid, nii et sa ei julgenud avaldada, mis su kannatavas südames on. 

Nii tavaliselt juhtubki: inimene teeb pattu ja arvab sellest lohutust saavat. Aga kui ta on pattu maitsta saanud, läheb vastupidi. Tagajärjeks on suur mure ja hingeahastus. Vaene hing ei leia asu ja on kui rannale heidetud kala. Olukord on raske ja inimest varitseb meeleheide. Sellistel rasketel hetkedel oleks hea vestelda kogenud isikuga, kes muidugi suudaks aidata, selles pole kahtlust.

Ei ole olemas sellist pattu, mis ületaks Jumala helduse. Ja kogu maailma patud on kui peotäis liiva, mis visatakse merre.

Aga sina kirjutad: “Kas Issand annab mulle andeks?” Sa oled enda sisse vaadanud ja kahetsed. Issand on andeks andnud ega meenuta enam su patte. Selles võid kindel olla. Su vaene hing sai neil läinud rasketel aegadel patu palka kannatada. Aga nüüd ole rahulik ja täna Jumalat Tema püha helduse eest.

Jumal võtab samal kombel vastu nii Jeesuspalve kui ka Jumala meelespidamise. Sinu eluviisile sobib paremini Jumala meelespidamine. Sisemise südamepalve harjutamine vajab sellise kogenud inimese juhendamist, kes tunneb asja oma kogemusest.

Kaitsku teid Issand. Palun teie pühi palveid.

Skeemaiguumen Johannes

 

72. (11.10.1953)

 /Kiri samale isikule/

Kristus on kesk meie seas!

Sa veedad oma õhtutunnid meeleldi üksinduses ja saad sellest hingelist lohutust. Jah, öine aeg aitab tõesti keskenduda. Ka mulle meeldib see aeg. Ümberringi on täielik vaikus. Issand tundub mingil erilisel moel lähedal olevat.

Kirjutad, et tunned palvetades hinge soojenemist. Seda annab Issand meile patustele maitsta eriliseks lohutuseks, et me ei langeks oma palvevõitluses masendusse. Kui soojus tuleb, on tarvis sellel tundel peatuda ja oodata nii kaua, kuni see kaob; aga ise ei peaks me selle poole püüdlema. Kui näed palves rohkem vaeva , siis hakkab süda Jumala armust tihemini soojenema. Peaasi, et sa ei kujutle, et oled saavutanud midagi suurt. Ja ürita seda teiste eest kõigiti salajas hoida. Kui palvetades esineb veel mingeid ilminguid, kirjuta mulle.

Skeemaiguumen Johannes

73. (14.1.1954)

/Kiri samale isikule/

Sain su kirja. Sa oled jälle haige, sul on mured ja oled masendunud. Ära siiski liialt muretse. Su haigused ja viletsused ei ole mingi juhus, need on Jumala saadetud ja Tema püha ettehooldus meie patuste eest jääb meile mõistetamatuks. Kui Ta isegi taeva lindude eest hoolitseb (Lk. 12,6), siis kas Ta unustaks sinu?

Sulle tehtud raske lõikus annab nüüd kogu organismis tunda, “maapealsed arstid ei aidanud”, nagu sa kirjutad. Annan sulle nõu, et pöörduksid nüüd Issanda, hingede ja ihude taevase arsti poole. Kes teil seal pihiisa on? Palu, et ta teeks sulle haige õlitamise sakramendi ja võta vastu Kristuse Pühasid Ande. Kogudusepreestrid ei taha küll eriti haigete õlitamist toimetada, aga kui sa palud, võib-olla ta soostub.

Mis siiatulekusse puutub, siis see ei ole praegu mugav: meil on külmad ruumid, sa oled haige, lisaks tuleb reisikulutusi ja ajaraiskamine.

Issand olgu su hinge ja ihu kaitsja. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

74. (12.3.1954)

/Kiri samale isikule/

Issand oma helduses lasi sul natuke maitsta, et Issand on hea, nii nagu apostlitel Taabori mäel. Püha apostel Peetrus lausus tookord: “Siin on meil hea olla” (Mt. 17,4).

Aga tea, et vahel peab olema ka Kolgatal.

Saatan ei pane millelegi tugevamalt vastu kui palvele. Vahel paneb ta pähe kõiksugu mõtteid, isegi Jumalat teotavaid, vahel tegutseb jälle inimeste kaudu ja puhkeb mitmesugust laimu, vahel toob ka südame külmenemise ja laiskuse ja palju muud.

Olen sulle meenutanud, et sa ei langeks masendusse, kui pead midagi sellist kogema. Ära räägi kellelegi peale vaimuliku isa oma sisemisest lohutusest ja rasketest katsumustest. Vaimses elus kogenematud võivad sinu vaimset vägitööd kahjustada.

Ürita hoiduda kedagi hukka mõistmast, ja kuidas suhtuda vaenu, seda tead omast käest. Issand ei võta me palvet vastu, kui oleme vaenus. Kõik pühad Evangeeliumid räägivad sellest.

Ja veel: väldi igal võimalusel kujutlemast, et oled saavutanud midagi suurt, millest teised midagi ei tea. Oli ju askeetide seas selliseid, keda olid tõstetud teise maailma ja kes olid saanud näha pühade hiilgust. Inimesed ülistasid neid ja nad hakkasid endast hästi arvama, millele järgnes see, et neid valdas saatanlik uhkus ja nad langesid vaimsest kõrgusest jumalavallatusse ellu inimeste pilkealuseks.

Jumal kaitsku teid ja te tütart.

Skeemaiguumen Johannes 

75. (11.3.1953)

“Oh, usin Kaitseja, Sa Kõigekõrgema Jumala Ema!”

Sain su kirja ja lugesin seda tähelepanelikult. Võin tunda, kuidas su “vaim nõrkeb ära” sinu sees ja su “süda ehmatab väga”. Kirja lõpus kirjutad: “Te vist tunnete, mida ma teile rääkida tahtsin.” Kuidas oleksin ma võinud mitte tunda, kui sa oled täpselt minu sarnane! Kõik, mida kirjutad, on olemas ka minus, nagu oleks kirjeldatud minu südant. No mis meie kaks siis teha võiksime? Me ei saa ju kõva häälega karjuda! Ärgem sattugem meeleheitesse, kannatagem ja palvetagem, et Issand aitaks meid patuseid otsast alustada. Kirjutad: “Olen väga rumal ja üritan mõistusele tulla, aga sellest ei taha midagi välja tulla” – mina seevastu olen kogu elu kloostris elanud ja elu lõpp läheneb, aga ma ei ole mõistlikumaks läinud, nii et lollina tuleb mul ka surra.

Minagi olen loomult laisk inimene, tahtejõuetu ja kartlik, aga ma ei mõtle endast siiski, nagu oleksin mingisugune “Jumala meelehärm”. See kõik on meile kasulik, sellest sünnib alandlikkus. Eriti peab kartma uhkust, enesest hästi arvamist ja auahnust.

Ega ka pühad inimesed olnud sellistest ebameeldivatest tunnetest ja viletsustest vabad. On ju me elu nagu väike purjekas, mis ujub merel. Tuleb välja kannatada kõiksugu ilmasid, teisiti ei saagi olla.

Skeemaiguumen Johannes

76. (4.10.1955)

Kristus on kesk meie seas!

Olen rõõmus, et meenutate Valamot ja tunnete, et saite pühade Sergi ja Hermani eestpalvetest abi. Te kirjutate, et olete juba 16 aastat oma tädiga vihavaenus. See teeb suurt muret. Tea, et su voorused ei ole Jumalale meelepärased. Kuidas saad sa lugeda Meie Isa palvet: “… anna meile andeks meie võlad, kui ka meie andeks anname oma võlglastele”? Ise sa ei anna andeks, aga Jumalalt palud andeksandmist. Asjata palud. Jumal ei andesta sulle enne, kui oled oma tädiga leppinud. Loe Evangeeliumist Matteuse viiendast peatükist salme 23 ja 24. Palus ju Issand oma ristilööjate eest: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad” (Lk. 23,34). Ka püha apostel ülemdiakon Stefanus palus oma surnuksviskajate eest: “Issand, ära loe seda neile süüks” (Ap. 7,60). Vaata, milliseid eeskujusid meil on – ja sina ei taha oma tädiga leppida! Kirjutad, et ta solvas sind korra. Aga uuri tähelepanelikult, võib-olla ei olnudki sul õigus. Ja kui oligi, nii et ta solvas sind ilma põhjuseta, pead sa ikka tema juurde minema ja temaga leppima. Sunni end leppima, kuigi su kõva süda seda ei taha, palu Jumalat ja palu Temalt abi, et Issand pehmendaks su südant. Tee kindlasti nii, muidu sa hukkud. Jumala kohtumõistmine toimub Tema teisel tulemisel Evangeeliumi järgi.

Püha Armulaua eelsetes palvetes loetakse: “Kõigepealt lepi ära kõikidega, kes sind on kurvastanud.” Kui võtad pühast Armukarikast osa ilma leppimata, siis ei saa Armulaud sulle armulauaks.

Kiriku ajaloost teatakse järgmist sündmust: “Olid kaks head sõpra, preester Aprikius ja ilmik Nikiforus. Saatan külvas nende vahele sellise vaenu, et nad ei saanud kuidagi leppida. Sel ajal oli kristlaste tagakiusamisi. Preester Saprikius sai kannatada palju piinamisi ja ees ootas pea mahalöömine. Nikiforus sõnas preestrile: “Kristuse märter, anna mulle Kristuse nimel andeks.” Aga kõva südamega preester ei andnud andeks, vaid sõnas selle asemel oma piinajatele: “Ma ütlen Kristusest lahti.” Nikiforus aga tunnistas end kristlaseks ja tal löödi pea maha. Nii sai Saprikius hukka ja Nikiforusest sai märter. Sellest näed, kui suur patt on vaen. Inimene kannatas selliseid piinamisi, aga hukkus. Siin olen sulle esitanud mitmest näitest ühe. Ära saada mulle kirja enne, kui oled oma tädiga leppinud.

Palun teile Jumala õnnistust. Issand aidaku teil leppida ja hoidku teid.

Skeemaiguumen Johannes

77. (1953)

Jumala armulikkus olgu sinuga, mu vaimulik laps.

Mõistan hästi su heitumust ja pihti. Jumal annab andeks, ole rahulik. Peale su lahkumist hakkas edevuse kuri vaim mind mitmesuguste mõtetega kiusama, aga Jumala abiga sain ta kohe eemale tõrjuda. Tänan Jumalat kiire abi eest ja pühakute palvete eest, nende nõuanded on siin hädaorus minu juhatajaks. Mis saaks minust ilma Jumala abita? Ainult maine põrm ja vastik haisev mäda.

Oi kui palju olen rääkinud sulle, mu vaimulik laps, hinge päästmisest ja kui palju andnud Pühakirjast ja pühadelt isadelt laenatud vaimulikku nõu. Ja täitsa asjatult! Oled isegi valmis endale veskikivi kaela riputama ja vette viskuma. Aga kas tead, kus on viga? Ma siis seletan. Viga on sinu enesehinnangus ja auahnuses. Need takistavad sul näha end sellisena, nagu tegelikult oled. Su kujutlused endast on liiga suurelised. See on näha su viimasest kirjast. Loe “Nähtamatu võitluse” esimese osa neljandat peatükki. Anna andeks kirja lühidus, kuid arvan, et andsin rahuldava vastuse. Kui mingi asi on sulle arusaamatu, kirjuta, aga ole avameelne, muidu ei ole kirjutamisest kasu. Su küsimused juhatavad ka mind enesetundmise teele. Issand päästku ja kaitsku sind.

Kordan veel: Jumal annab andeks, ole rahulik ja tasane, ära võta kurja vaimu sosinaid vastu.

Issand andku sulle tarkust.

Skeemaiguumen Johannes

78. (6.2.1954)

/Kiri nunnale/

Kristus on kesk meie seas!

Sain su auväärse kirja, lugesin seda armastusega ja olin rõõmus, saades teada, et sa oled palves innukas. Jumal õnnistagu sind: näe vaeva, sest palve on vaimses elus tähtsaim töö. Samas tea, et kuivõrd see on tähtis ja vajalik, nõuab see ka suurt tasu, st suurt vaevanägemist. Püha Agathon on öelnud: “Miski pole raskem, kui paluda Jumalat, ja palve nõuab võitlust viimse hingetõmbeni.” Et palve edeneks, proovi oma võimete kohaselt täita kolme tingimust: nimelt hoia oma südametunnistus puhas Jumala, inimeste ja esemete suhtes. Jumala suhtes nii, et täidad Evangeeliumi käske; inimeste suhtes nii, et ei mõista kellegi üle kohut ega ole kellegi peale vihane; ja esemete suhtes nii, et ei kiindu millessegi. Need on ettevalmistavad tingimused.

Ja palvet harjuta nii: ära kujutle meeles Jumalat, Jumalaema ega pühi inimesi. Koonda meel palve sõnadesse ja suuna tähelepanu rinna ülaossa, sest tähelepanu on palve hing. Tähelepanuga ei peaks vägisi südamele vajutama: kui see rinnale suunata, siis tunneb ka süda kaasa. Meeleliigutust ja pisaraid ei peaks taotlema, aga kui nad ilmuvad iseenesest, nii nagu ka südame soojenemine, siis peatu sellel ja oota, kuni nad lõppevad. Ei pea arvama, et on saavutatud midagi suurt. See on loomulik, tuleb keskendumisest; aga see ei ole ka enesepettus (eksitus).

Igaks juhuks ütlen veel: nii harva ja nii vähestega kui seda juhtubki, võib juhtuda, et pisarad hakkavad ojadena voolama ja kõik inimesed tunduvad pühadena; ei ole ühtegi vaenlast; tervet keha valdab soojus, aga mitte veresoojus, vaid eriline, Jumala armust – nii võimas, et jalad nõrkevad ja on tarvis istuda või pikali heita. See on Taevane Külaline. Seda teab vaid see, kes on seda ise kogenud, kõrvalseisjale on see arusaamatu. Kui palvetad, järgi Evangeeliumis mainitud leske (Lk. 18,2-8).

Osaks võib saada ka hinge kuivus, laiskus, mõttetulv, inimestelt tulevad mured ja laim ja palju muud, aga Jumala abiga see kõik möödub; peaasi, et sa ei langeks masendusse. Ära looda endale enne, kui lebad kirstus. Ole alandlik ja ära mõista kellegi üle milleski kohut. Oli ju ka askeetide seas selliseid, kellel lasti näha pühade hiilgust ja kes said Jumalalt sellise armu, et tegid imetegusid, parandasid käte pealepanekuga haigeid. Inimesed ülistasid neid ja nad hakkasid saatanliku uhkuse meelevallas ennast millekski väga suureks pidama ja siis arm eemaldus neist ja nad hakkasid pahelist elu elama ning jäid inimeste pilgata. Ära imesta selle üle, et kired sinus ikka veel elavad: need meenutavad, et oleme inimesed, ja alandavad meid niimoodi. Väldi enesest hästi arvamist ja saatanlikku uhkust. Tea ka, et voorustes püsimine ei sõltu meist, vaid Jumala armust ja arm kaitseb tänu alandlikkusele. Süüria püha Iisak ütleb: “Kui näed mingi vooruse nimel vaeva, aga ei märka vilju ja edu, siis ära imesta, sest Issand ei jaga ande mitte vaevanägemise, vaid alandlikkuse eest.”

Ilma alandlikkuseta ei saa olla mingit voorust. Mina oma vaimse pimeduse tõttu ei tunne palvetajaid ega saa neid sulle tutvustada. Palveta ise: Issand annab palve palvetajale. Kui palvetamisega vähegi harjud, ei häiri sind enam ka kella tiksumine. Aga palves arenemist ei saa ajaliselt kindlaks määrata. Võib kuluda aastaid. “Filokalias” mainitud noorukil Georgiusel oli palve harjutamiseks eriline viis. Sina aga järgi üldiseid reegleid, mida sulle lühidalt selgitasin. Ära taotle skeemasse pühitsemist, see ei lisa sulle vaimset edasijõudmist. Või oleks ehk sinu meelest tore rüüle ristid joonistada? Pürgi “ainsa tarviliku” suunas (Lk. 10,42). Kõik muu antakse sulle selle kõrval pealegi.

Kiievis juhtus järgmine sündmus: samal ajal maeti skeemamunka ja noviitsi. Kui siis kirstud avati, täheldati, et noviitsil oli seljas skeemamunga ja ja skeemamungal noviitsi rüü. Säh sulle skeemat! Kõlvatuna kandsid sa vaeseke skeemarüüd. See polnud sulle pääsemiseks, vaid hukkamõistuks. Kirjutan neid ridu ja punastan: olen ju ka ise skeemamunk. Oh mind! Kui see mulle ometi hukkamõistuks ei kujuneks. Aga ma ei heida meelt: Issand on armuline, tunneb me nõrkusi ja on andnud skeemamungale patukahetsuse. Au olgu, Issand, Su pühale armulikkusele!

Palun sinu pühasid palveid minu, viletsa eest.

Skeemaiguumen Johannes 

79. (7.2.1954)

/Kiri nunnale/

Sain su pika kirja ja lugesin seda armastusega. Olen sinu elus sündinud muutuse üle rõõmus. Kõigepüham Jumalasünnitaja juhatas sind imelisel viisil õigele teele, mis viib igavesse elupaika, võttis sind isegi oma kaitse alla. Sellesse usu sügavalt, et Ta sind kibedatel hetkedel aitab. Siin elus ei ole ju midagi püsivat, vaid kõik on sama muutlik kui ilm. Olen X-le kirjutanud, kuidas peaks palvet harjutama, loe sealt kirjast. Annan sulle nõu, aga ei esita mitte seadusi ja käske, vaid soovitan: loe iga päev 12 korda ”Oh Jumalasünnitaja Neitsi …” ja 33 korda Jeesuspalvet, aga proovi lugeda tähelepanelikult, sest tähelepanelikkus on palve hing. Need kolm palve tingimust, millest olen kirjutanud, kasvatavad hinge vaimulikus elus. Eriti tähtis on oma tahe maha jätta: kerge see küll pole, aga see on võimas ravim saatanliku uhkuse vastu. Uhkusele on omane vesteldes vaielda, seistes oma arvamuse poolt, et see jääks peale, sest uhkus ei kannata alistumist, vaid püsib isepäiselt oma seisukohtadel.

Jah, seda teed on pühad isad ise käinud ja jätnud need tingimused meile juhiseks. Ainult neil tingimustel võibki sisemise hingelise rahu saavutada ja selline inimene on rahulik kõikjal, kus tahes ta ka viibib. Püha peapiiskop Teofilus külastas kord Nitra mäge ja tema juurde tuli mäe iguumen. Peapiiskop küsis temalt: “Milline tegevus on sinu arvates munkluse teel esmatähtis?” Vanake vastas: “Kuulekus ja alaline enesesüüdistus.” Peapiiskop ütles: “Jah, mingit teist teed ei ole.”

Ütlen veel. Võin küll meeletult rääkida, aga pole mõistust kaotanud: olen terve elu üritanud ja üritan siiani täita neid kolme tingimust ja Jumala armust on mul kui mitte täiuslik rahu, siis ometi rahulik tunne. Mind määrati Petsamo kloostri eestseisjaks: päris tavalisest mungast pühitseti diakoniks, munkpreestriks ja siis iguumeniks. Sain kaks nädalat aega reisiks valmistuda ja jumalateenistuste pidamist õppida. Jumala armust olin siiski rahulik, nii et mõned mungad ütlesid imestusega: “Küll sa ikka valmistud minekuks rahulikult, teised on ärevil, kolides ühest kambrist teise, aga sina võtsid selle määruse nii rahulikult vastu.” Mõnel mungal oli palju ütelda. Enamik soovitas keelduda, öeldes: “Sa sõidad ju ristile.” Ma vastasin: “Me ei tea, millal ja mil viisil Issand risti annab.” Ja nii läksime teele, mina ja veel kaks munkpreestrit. Reis sinna kestis 16 ööpäeva: Rovaniemi rongiga ja sealt veel 500 versta Petsamosse, 250 versta hobustel ja 250 versta põhjapõtradega. Kerge see muidugi polnud – me ei osanud ju keelt –, aga jõudsime siiski pärale.

Kloostrisse jõudsime õhtul, seal võeti meid kellade helinal vastu, siis kogunesime kirikusse, mind rõivastati siidisesse mantiasse, avati altari kuninglikud uksed, astusin sisse, suudlesin püha altarit ja ka minuga koos tulnud munkpreestrid suudlesid püha lauda ja püha Trifoni säilmete laegast. Terve vennaskond oli kirikus koos, munkpreestrid teenistusrõivais. Ma polnud valmistunud midagi ütlema, aga kui vennaskond mulle lähenes, tuli mul mõte midagi öelda ja nii ma sõnasin: “Tervitan teid, pühad isad ja vennad. Mind on saadetud teie eestseisjaks ja koos minuga veel kaks munkpreestrit. Ettevalmistusaeg jäi väga lühikeseks. Olen alles kaks nädalat jumalateenistuse pidamist õppinud, sest iguumeniseisusesse pühitseti mind lihtsast mungast. Kui jumalateenistusse satub vigu, siis katke mu vead kristliku armastusega. Ja majandusasjades palun teil mind aidata.” Laekur ütles seepeale: “Jah, küll me aitame.” Ja mina jätkasin: “Pühad isad, peamine on, et proovime olla omavahel rahus ja üksmeeles. Kui see on olemas, siis on meiega ka Jumala arm. Aamen.” 

Majandusjuhataja ütles: “Anna andeks, me ei oska siia midagi lisada.” Kogu vennaskond tuli mult õnnistust võtma ja siis siirdusime kaetud teelauda, seal pakuti lõhepirukaid ja vatruškasid. Teed pakuti kloostri eestseisja kellias. Ma ööbisin seal ja seal siis edaspidi elasingi, ruumi oli küllaga: kaks suurt tuba, kaks väiksemat ja veel magamistuba. Võtsin kloostri väga lihtsalt omaks. Elasin seal kümme aastat ja kaheksa kuud. Enne mind oli eestseisjaks olnud üks munkdiakon, aga ta närvid ei pidanud seal vastu ja ta hakkas lausa atakke saama. Siis määrati mind asemele.

Valamos oli mul olnud mitmesuguseid kuuletumisülesandeid ja kõik olid sellised, mis mulle ei meeldinud. Aga ma ei masendunud, vaid olin rahulik. Pühast sõnakuulelikkusest sünnib alandlikkus ja tugevneb tahtejõud. Pühad isad kõrvutavad kuulekuse isegi märterlusega. Sellest kirjutab suurepäraselt abba Dorotheus, soovitan sul tema raamatut lugeda. 

Üldiselt on me oma tahe meile väga armas. Ja järsku peab siis oma tahtest loobuma ja teise tahet täitma. Väga raske on teisele järele anda: ainult suured hinged suudavad seda, nõrgad jällle hoiavad oma tahtest kõvasti kinni.

Ja veel võta endale üks kohustus: olles heitunud, ära tee mingeid otsuseid. Niisugust nõu annavad pühad isad.

Veel uhkusest: uhkusele on omane, et nähakse endas ainult head ja teistes ainult halba; aga alandlikkusele on jällegi omane näha omi patte ja teiste häid omadusi.

Skeemaiguumen Johannes

80.

/Kiri nunnale/

Kirjutad, et viha saab su nii oma võimusesse, et sa ei leia rahu ega lohutust. Kui me ei näe vaeva ega tee oma südame puhastamiseks tööd, ei saa me ka rahu ega lohutust leida. On tarvis end ükskord ometi kätte võtta, mitte elada pidevalt käed rüpes. Jumala taevariiki rünnatakse ja kes seda ründavad, kisuvad ta endile (Mt. 11,12). Antonius Suur sõnas oma õpilasele: “Kui sa ei hakka ise tööd tegema, siis ei aita sind ei Jumal ega mina. Vaimulik elu on puu sarnane. Kehaline askees on selle lehed, sisemine töö selle viljad.”

Pühakirjas on öeldud: “Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle” (Mt. 3,10). Tõsi, väline kehaline vaevanägemine on kasulik, sest ilma selleta ei tule ka vilju, aga tea, et ükski kehaline tegevus pole veel voorus, vaid alles eeldus selleks. On olnud paljusid, kes on näinud suurt vaeva, aga jäänud viljadest ilma, sest nende töö on olnud väline, hinge suretav.

“Ära puuduta! Ära maitse! Ära katsu käega!” (Kl. 2,21) ja Johannes Redelikirjutaja ütleb: “Praegune aeg on läbinisti hukas ja täis kõrkust ja silmakirjalikkust. Kehalist muistsete isade eeskuju kohast tööd võib olla, aga sellest tulenevad vaimuannid ei ole kättesaadavad, ehkki inimloomus, nagu mulle tundub, ei ole vaimuande kunagi niimoodi vajanud kui praegu; ja ongi õige, et sel moel kannatame, sest Jumal ei ilmuta end töödele, vaid lihtsusele ja alandlikkusele.”

Süüria püha Iisak sõnab: “Kui näed mingi õilsa vooruse saavutamise nimel vaeva, aga ei märka edu ega vilju, siis ära imesta, sest Issand ei jaga ande mitte vaevanägemise, vaid alandlikkuse järgi.” Preestermärter Maksimus sõnab: ”Anna oma kehale veidi koormust, aga kogu oma jõud kasuta sisemise töö jaoks.” Püha Barsanufius sõnab: “Kui sisemine tegevus ei aita inimest Jumala juures, siis näeb ta ka välises ilmaaegu vaeva.” Püha Antonius räägib: “Kui istusin ühe abba juures, tuli keegi neitsi ja sõnas vanakesele: “Abba, ma veedan oma elu paastudes, söön vaid korra nädalas ja õpin iga päev Uut ja Vana Testamenti.” Vanake küsis talt: “Kas vaesus ja rikkus on sulle samavõrdsed?” Ta vastas: “Ei ole.” “Aga pilkamine ja kiitus?” Ta vastas: “Ei ole.” “Aga vaenlased ja sõbrad?” Ta vastas: “Ei ole.” Siis sõnas see tark vanake: “Mine, jätka oma askeesi. Sa pole midagi saavutanud.””

Kui ränk askees! Sõi vaid korra nädalas ja ka siis kindlasti mitte valitud hõrgutisi – ja sai kogenud vanakeselt kuulda: “Sa pole midagi saavutanud.” Uuris Pühakirja, aga ei mõistnud seal antud õpetuse olemust ja nii oli kogu ta vagadus väline ja ta jäi vaimsetest viljadest ilma. Ja siis need viis rumalat neitsit, kes pidasid loomust ületavat neitsilikkuse-askeesi, aga ei teinud häid tegusid (Gl. 5,22) ja jäid taevase pulmakoja ukse taha. Ja variserid teadsid Pühakirja peast, aga ei elanud selle järgi ega suutnud mõista tõde – lõid Issanda risti.

Jah, vaimne elu on teaduste teadus. See nõuab vaimset arukust, mis omakorda sünnib alandlikkusest. Egiptuse vanakeste seas oli nii, et kui mingi voorus sai teistele teatavaks, siis ei peetud seda enam vooruseks, vaid patuks. Sel määral kartsid pühad auahnust! Püha peapiiskop Teofilus läks kord Nitra mäele ja tema juurde tuli mäe abba. Peapiiskop küsis talt: “Missugune voorus on sinu kogemuse kohaselt munkluse teel tähtsaim?” Vanake vastas: “Kuulekus ja alaline enesesüüdistus.” Peapiiskop sõnas: “Tõesti, mingit teist teed ei ole.” Püha Barsanufius Suur sõnas: “Kui täidad kolm tingimust, siis on sul rahu, kus tahes sa ka oled. Esiteks loobu oma tahtest, teiseks süüdista ennast ja kolmandaks pea end kõikidest teistest halvemaks.”

Oh sina õnnis kuulekus! Kes on pea sinu ikke alla painutanud, see on alati rahulik ja rõõmus. Kuulekuse viljad on lohutavad, aga nõuavad ka suurt vaevanägemist. Pühad isad võrdlesid kuulekust isegi märterlusega. “Anna oma veri, siis saad Vaimu.” Tõelisest kuulekusest sünnib alandlikkus, kiretus ja isegi läbinägemise and. Jah, ära imesta selle üle, nii on tõepoolest. Ma ei hakka teile kuulekuse kohta näiteid tooma, arvatavasti olete nende kohta ise lugenud ja teate neid.

Ja veel see: kui elame hooletut elu, ei jälgi end, oma tegusid, vaid teiste omi ja nõuame teistelt paranemist, aga ise püsime paranematutena – vahel tuleb ette isegi laimamist ja selle kurbi tagajärgi. Toon selle kohta näite. See juhtus lõunas, ühes nunnakloostris. Nelisada nunna pidasid seal oma usuvõitlust. Keegi rätsep kohtus kloostri noviitsiga kusagil väljaspool kloostrit ja küsis: “Ega teil minu jaoks tööd ole?” Noviits vastas: “Ei ole, me teeme kõik tööd ise.” Aga üks teine noviits nägi seda kohtumist ja sõnavahetust pealt ja mõne aja möödudes, pärast omavahelist tüli, laimas vihas esimest noviitsi, moonutades pealt nähtud kohtumist. Laimatud õde ei suutnud häbi taluda ja heitis end oma mures Niiluse jõkke ning uppus. Laimaja aga poos end üles, olles mõistnud, et laimas teist põhjuseta ja saatis ta nii hukatusse. Küll see oli kurb sündmus. Samas kloostris tegi Kristuse pärast meeletu vägitööd püha Issidora. Tema juurde tuli püha Pitirim. Kui Issidora askees nähtavaks sai, siis ei võinud ta alandlikkusest inimeste austust taluda, lahkus salaja kloostrist, elas tundmatutes paikades ja suri seal. Õnnis oled sina, Issidora, palu Jumalat meie, patuste eest!

See nunnaklooster oli Niiluse jõe ääres, aga teisel pool seda jõge oli kümme kloostrit, igaühes tuhat munka. Kõiki kloostreid juhtis püha Pahhomius ja igal kloostril oli iguumen. Nunnakloostris pidas teenistusi üks Pahhomiuse kloostrist pärit munkpreester. Tema keelas neid enesetapu sooritanud nunnasid meenutada ega lubanud teisi laimajaid seitse aastat armulauale. Issand, päästa mind, et ma inimesi ei laimaks, ja õpeta täitma Sinu tahet.

Ja ütlen veel: samal ajal elas ühes sama maa kloostris kaks venda, üks kaheteist- ja teine viieteistaastane. Iguumen saatis nad erakule toiduaineid viima. Nad täitsid ülesande ja nägid tagasiteel mürkmadu. Noorem vend võttis mao kinni, keeras ta oma mantiasse ja tõi kloostrisse, ise muidugi teo üle uhkust tundes. Kloostris kogunesid mungad poiste ümber ja imestasid nende üle, ülistades neid pühadeks. Iguumen elas vaimset elu ja oli inimesetundja. Ta karistas poisse vitsahoopidega ja sõnas: “Te pidasite Jumala imet enda teeneks. Parem olgu nõder südametunnistus kui voorus koos edevusega.” Tema teadis, et imed kahjustavad pühakuid.

Jah, ei ole maa peal täiuslikkust ega püsivust. On juhtunud ka nii, et mõned askeedid on näinud pühade au, aga siis langenud ja veetnud inimeste naerualustena häbiväärset elu. Koos püha Makarius Suurega elas keegi askeet, kes oli nii armu täis, et suutis käte pealepanekuga haigeid tervendada. Aga ta hakkas end pühaks pidama, langes, elas häbiväärset elu ja lõpetas nii ka oma päevad. Püha prohvet Hesekiel sõnab, et kui õiglane eksib teelt, ei meenuta Issand ta õiglust, aga kui patune meelt parandab, ei meenuta Issand tema patte.

Jah, me ei saa endale loota seni, kuni oleme hauas. Ja voorustes püsimine ei sõltu meist, vaid Jumala armust. Issand aga kaitseb meid alandlikkuse järgi: mil määral inimene alandub, sel määral ta vaimses elus ka areneb. Meile kuulub vaevanägemine, tulemused aga sõltuvad armust. Niisiis tuleb meil palvetada ja Issandalt abi paluda. Vaimses elus on kõige tähtsam palve ja see nõuab tähelepanu ja kainust. Oled palve kohta kindlasti lugenud. Räägin sulle sellest ikkagi, muidugi vaid lühidalt: palvest on raske üksikasjalikult kirjutada.

Palvel on kolm astet: suuline palve, mõttepalve ja südames toimiv mõttepalve.

Esimese puhul lausub suu palvet, aga mõtted uitavad. Teine on mõttepalve, kus meel jälgib palve sõnu ja tähelepanu suunatakse rinna ülaossa. Tähelepanu ehk keskendumine on palve hing. Pole tarvis tähelepanu südamele suruda. Kui see rinna kohal püsib, tuleb ka süda kaasa. Kolmanda palveastmeni, südames toimiva mõttepalveni, jõuavad väga üksikud ja seda lastakse osaks saada sügava alandlikkuse eest. Ärgu julgegu keegi seda palvet taotleda, olles ise kirgede küüsis, sõnab Siinai püha Gregorius.

Ka meeleliigutust ja pisaraid ei peaks taotlema, aga kui need iseenesest ilmuvad, siis peatu ja oota, kuni need mööduvad. Ei peaks kujutlema, et on saavutatud midagi suurt. Selliseid asju juhtub loomulikult, keskendumise tulemusel, see ei ole vaimne eksitus. Ja igaks juhuks ütlen veel: kui soojus levib südamest kogu kehasse – see soojus ei ole verest, vaid vaimust –,siis hakkavad pisarad ojadena voolama ja kõik inimesed paistavad otsekui inglid. Sellisel hetkel on raske jalgel püsida, on tarvis pikali heita või istuda. Kui see juhtub kirikus, on tarvis kiiresti minema minna, sest teised, kes sellist asja ei tunne ega sellelaadseid ilminguid kogenud ole, peavad seda vaimseks eksituseks. Aga see pole eksitus, vaid külla tuli Taevane Külaline.

Sellega lõpetan oma kirjutise palvest, tee palvetööd, Issand annab palve palvetajale. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

81.

Püha Siimeon Uus-Teoloogi seitsmendat ülistuslaulu olen lugenud küll. Seal kirjeldatakse vaimsuse kõrgemat astet, sisemise nägemise võimet, mis antakse inimesele Jumala armust siis, kui süda on kirgedest puhastatud. Sinu piiratud väike arukene ei suuda seda mõista.

Pühad isad kirjutavad: “Kui keegi püüab kirgedest puhastamata südamega kaemuseni jõuda, siis tabab teda Jumala viha.” Ma ei soovita sul selle püha isa ülistuslaule lugeda, see ei tule sulle kasuks. Loe parem raamatuid, milledes kirjeldatakse tegusat elu ja puhasta oma süda kirgedest. Kui süda puhastub, siis saab ka selline kõrge kaemuse aste arusaadavaks.

Püha isa ülistuslaule lugedes imestad: “Kuidas on olnud võimalik seletamatu kohta teavet saada ja seda kirjeldada?” Kui inimene saab Jumala armust valgustatud ülevalt poolt, läbi ühenduse Issandaga, siis avaldab Issand talle jumalikud saladused. Ja meie lihalikule arunatukesele jääb see mõistmatuks: loeme, suutmata ometi nende olemust mõista. 

Soovitad mul hoida seda ülistuslaulu südames kui mingisugust saladust. Mina oma südames ei ole muidugi kõlblik nii kõrget vaimulikku astet kogema, aga viieosalist “Filokaliat” lugedes mõistan seda siiski sel määral kui mu piiratud mõistusega võimalik, sest “Filokalias” on asjad hästi lahti seletatud, ehkki teises järjekorras kui püha Siimeoni lauludes.

Mõni aeg tagasi lugesin Kallistos Katafilose raamatut, mis on tõlgitud kreeka keelest ja räägib jumalikust ühendusest ja kaemuslikust vaimsest elust. Raamatus muust ei räägitudki kui kaemusest ja ühendusest Jumalaga, samal viisil kui püha Siimeoni ülistuslauludes.

Skeemaiguumen Johannes 

82. (28.4.1954)

Püha Kirik laulab: “Tehkem puhtaks oma meeletundmised ja siis saame näha.” Lühidalt öeldud, aga missugune sügavus nendes sõnades on! Need viitavad inimese kahele erinevale seisundile: tegus elu ja kaemusseisund. Kui inimene on südame uhkusest, auahnusest, silmahimust, kavalusest, vihast ja teistest kirgedest Jumala abiga puhastanud, siis saavutab ta Jumala armust oma algse seisundi, sellise, millesse oli loodud Aadam. Jah, see seisund kuulub Jumala pühadele. Ilma tegusa eluta ei saa olla ka kaemusseisundit ja pühad isad ei võidelnud ilmaaegu iseenda nagu vaenlase vastu.

Pühad isad on need kaks eluviisi – tegusa eluviisi ja kaemusseisundi – kogemuslikult läbi käinud. Oma tarkades kirjutistes on nad jätnud meile juhtnööre. Nende kirjutisi ei saa täielikult mõista vaid mõistusele toetudes, need avanevad alles elades.

Skeemaiguumen Johannes

83. (1.7.1954)

On väga kurb kuulda, et preestrid soovitavad oma vaimulikel lastel kujutleda palve ajal meeles Lunastajat, Jumalaema või mõnd püha inimest. Selline palveviis on vale, isegi kahjulik. Tean, et mõned on niimoodi palvetades oma pead kahjustanud ja arsti käest abi otsima pidanud.

Räägin siis lühidalt, kuidas tuleks Jumalas tarkade pühade isade õpetuste kohaselt palvetada. Meel peaks püsima palve sõnades ja tähelepanu tuleks suunata rinna ülaossa. Tähelepanelikkus on ju palve hing. Tähelepanuga ei ole tarvis südamele suruda: kui tähelepanu on rinnas, siis tunneb ka süda kaasa. Kui tulevad meeleliigutus ja südamesoojus, siis ära arva, et oled saavutanud midagi suurt. See on keskendumise loomulik tagajärg, olemata teisalt ka vaimne eksitus. Issand oma armus annab seda palvetajale lohutuseks.

Proovi kõikide jõududega hoiduda kellegi üle millegi pärast kohut mõistmast. Mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee teistelegi; ära kanna kellegi peale ka viha, muidu ei jõua palve südamesse.

Skeemaiguumen Johannes

84. (15.7.1951)

E. ütles mulle, et su ema on surnud ja sa oled väga masendunud ja murelik. Pole tarvis muretseda: su ema ei ole surnud, vaid läks teise, igavesse maailma, sest keha on muld ja läheb tagasi mulda, aga hing on Jumalast ja läheb Jumala juurde. See meie ajalik elu on täis kõiksugu muresid ja keegi ei saa neid vältida, lihtsalt mured on erinevad. Hing jälle, nagu ta Jumala näo ja sarnasuse järgi loodud on, ei leia rahu ja lohutust milleski muus kui Jumalas. Kui jätame end Jumala tahtmise hoolde, siis ei puuduta mured meid liiga raskelt.

Su ema on nüüd kõikidest neist maapealsetest muredest vabanenud ja elab igavesti teises maailmas, millele ei tule lõppu. Ja kogu inimsugu alates Aadamast kuni Lunastaja teise maa peale tulemiseni siirdub sinna. On tarvis pühasse Evangeeliumisse sügavalt uskuda ja proovida kõikide jõududega Lunastaja käskudele kuuletuda. Aga meie oleksime just nagu kurdid, me ei kuule, kuidas Issand meid kutsub: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt. 11,28) Tema üksi saab meile rahu anda. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

85. (21.7.1954)

Kirjutad, et lugesid pühade isade kirjutistest, kuidas vastas vanake õpilasele, kes ütles, et mõned näevad ingleid: “Õndsad on need, kes näevad lakkamatult oma pattusid.”

Damaskuse püha Peetrus kirjutab: “Kui näed oma pattusid otsekui mereliiva, siis on see hinge tervenemise märk.” Sa kirjutad: “Ma ei mõista, kuidas suudavad pühad isad näha oma pattusid otsekui mereliiva.” See on nende Jumala pühade kõrge vaimse küpsuse tundemärk, kes on puhastanud oma südame Jumala abiga sellistest kirgedest nagu uhkus, auahnus, salakavalus, teesklus ja muud pahed. Aga siiski ei saanud nemadki vältida tahtmatuid pahasid mõttealgeid ega ka kirgede rünnakuid. Seni kui hing kannab keha, ei saa ta kirglikest mõttealgeist täielikult vabaneda, tahab ta seda või ei taha. Aga need, kes on endas olevad kired vooruste abil võitnud, saavad kirgede rünnakud Jumala abiga oma meelest eemale peletada. Vaid Jumal üksi on täiuslik ja muutumatu.

Kuigi pühad isad on Jumala armu abil vaimses elus küpsenud, toimub ka neil siiski muutusi. Patt ei lakka võrgutamast ja neil võib esineda isegi ebapuhtaid ja loomalikke mõtteid. Selle üle ära imesta, nii juhtub tõepoolest. Ma ei räägi nii oma tarkusest, see on Jumalas tarkade pühade isade mõte. Just see, et selliseid muutusi esineb nende puhastes südametes, laseb neil oma patte näha “otsekui mereliiva” ja nad tunnevad end tõesti kõikidest inimestest halvemana.

Aga meie patused ütleme enda kohta vahel, et “ma olen väga patune”, isegi et “maa peal ei ole teist nii patust inimest”. See on siiski tühi jutt ja need vaid paljad sõnad. Kui me oma südames tõesti nii tunneksime, nagu räägime, siis ei mõistaks me kedagi millegi pärast hukka, ei tunneks uhkust ega vihastuks jne. Ise me käske ei täida, aga nõuame teistelt nende täitmist. Oi meie südame pimedust! “Issand, lase mul näha mu üleastumisi ja ära lase mul mitte mu venda hukka mõista.”

Ilmselt oled nüüd Jumala pühade inimeste sügavaid mõtteid mõistnud. Palun sinu pühasid palveid.

Skeemaiguumen Johannes

86. (3.8.1954)

Tea, et me Issanda Jeesuse Kristuse teisel tulemisel toimub hirmus kohus, nii nagu Evangeeliumis öeldud. Me oleme siiski sel määral ilmalikustunud, et ei tee Evangeeliumi käsusõnadest eriti välja, aga mõne kirikukombe rikkumise pärast oleme valmis rangelt kohut mõistma. Muidugi on tarvis pidada kinni kirikureeglitest, mille pühad isad on seadnud, sest need kasvatavad meie hingesid vagaduses. Aga põhitähelepanu on alati tarvis kinnitada Evangeeliumi käskudele. Issand ütleb: “Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut … ja mida te ei taha, et teile tehakse, seda ärge tehke teistele” (Mt. 7,1;12). Aga me oleme nagu kurdid ega kuule, mida Issand meile ütleb, vaid eksime kõhklemata pühade käskude vastu.

Kes kohut mõistab, see eksib alati ja mõistab kohut valesti, sest me ei tea patustaja ajendit, vaid mõistame kohut oma sisemise tunde järgi. Mis meeleolud inimeses liiguvad, selle järgi teeb ta järeldusi ka teiste kohta. Kõõrdsilm näeb kõike kõveriti. Selle kohta on püha Dorotheus hästi öelnud: “Siin seisab keegi hoone nurga peal, temast möödub kolm inimest ja igaüks neist mõtleb oma meeleolu kohaselt. Religioosne mõtleb: see on ilmselt kirikusse minemas ja ootab, mil kellad helisema hakkavad. Varas selle asemel aga mõtleb: arvatavasti läheb see vargile kohe, kui pimedamaks läheb. Ja hooraelupidaja mõtleb: see ootab ilmselt naist, et temaga pattu teha.” Hästi ja väga tabavalt öeldud, seda on näha peaaegu igal sammul.

Toon ühe näite selle kohta, kui raske on kohtumõistmise patt. Ühes kloostris langes ühe naisega keegi munk. Suur vanake ütles tema kohta: “Oi kui pahasti tegi.” Munk suri ja Jumala käsul tõi ingel tema hinge vanakese juurde, öeldes: “Kuhu käsid selle munga viia, Jumala kuningriiki või kannatustesse?” Vanake ehmus, mõistis, kui raske patt on hukkamõistmine, ja hakkas kibedasti nutma. Mõne aja möödudes ütles ingel: “Jumal on su patu andeks andnud.” Aga vanake ei lakanud nutmast, vaid nuttis surmani.

“Issand, mõtle meie peale, kui Sa oma kuningriiki tuled.”

Skeemaiguumen Johannes

 87. (4.8.1954)

Vastan su pikale kirjale lühidalt.

Sa kirjutad, et oled juba 25 aastat Jumalasõna lugenud ja kuulanud ja end sellega toitnud, aga sellest pole kasu olnud. No mis kasu sa siis tahad? Või tahad sa end kõigiti laitmatu ja pühana tunda? Nii see vaimses elus ei käi. Ole rahul, kui oma puudulikkust näed: sellest sünnib märkamatult, vähehaaval mingisugunegi alandlikkus. Me eksisammud ja ilmalikku kiindumine alandavad väga meie isekust. Oma mäletamist mööda olen sulle sellest mitu korda kirjutanud.

See on väga hea, et teie X-ga tahate hakata palvet harrastama. Head algust, Issand õpetagu teid! Pidage samal ajal meeles, et kõiksugu head asjad – vaimulik vestlus, hingele kasulikkude raamatute lugemine, ülekohtu väljakannatamine jne – kõik see kuulub palve juurde.

Issand oma helduses aitab teil head hakatust teha.

Skeemaiguumen Johannes

88. (5.8.1954)

Kristus on kesk meie seas!

Sa palud, et annaksin sulle juhendeid või reegleid ja saadaksin su elu tõeteele. Sinu palve ületab minu mõistmise ja vaimulikud võimed, aga kuulekuse nimel, unustades oma nõrkuse ja saamatuse, kirjutan sulle, mida Issand mu südamele paneb.

Ürita olla nii, et ei mõista kedagi millegi pärast hukka. Mida ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee ka teistele. Pea meeles, et peame hirmsal kohtupäeval iga tühja sõna eest Jumala ees vastust andma. Kahte isandat ei saa teenida. Lepi oma vastalisega, et ta ei heidaks sind vangistusse. Hoidu kellegi vastu viha pidamast, muidu pole su palve Jumalale meelepärane, vaid saab sulle hoopis patuks. Kuidas võiksime Jumalalt pattude andeksandmist paluda, kui me ise andeks ei anna?

Siin on sulle peamised reeglid, millest me pääsemine sõltub. Muidugi on kerge nõu anda ja soovitada, aga sellest kinni pidada on üsna raske ja me oleme nõrgad: meie omast jõust ei piisa. Peame paluma Jumalalt abi, et Ta meid patuseid oma armulikkusest aitaks. Sellepärast ongi pühad isad valinud lakkamatu palve, Jeesuspalve.

Teil, kes te elate maailmas, on väga raske lakkamatult palvetada, aga võta arvesse, et pühad isad ütlevad, et kõik head asjad kuuluvad palve juurde. Näiteks kasulik vestlus, Jumala meelespidamine ja kannatlikkus, kui on tarvis kannatada laimu, sõimu, põlgust ja pilkamist.

Sa tahad endale kindlat palvereeglit. Süüria püha Iisak ei soovita võtta lugemistaagaks suurt hulka palveid, muutudes reegli orjaks, sest orjalikus reeglitäitmises pole rahu (“Sellest, kuidas tuleks palvetada” 30. kõne, lk 136, 1911. a trükk).

Hommikuti ja õhtuti võib mõned palved lugeda; mitu, seda otsustage ise selle järgi, palju aega jätkub. Vaadake ainult, et te ei räägiks neid lugedes tuulde, vaid loeksite tähelepanelikult, sest tähelepanelikkus on palve hing. Iga päev tuleks lugeda üks peatükk pühast Evangeeliumist ja samuti üks peatükk apostlite kirjadest.

Mis Jumala armust südamel oli, selle olen nüüd kirja pannud, aga ära võta seda seaduse ega käsu, vaid lihtsalt soovitusena. Vaata ise, mis teie elulaadiga sobib.

Skeemaiguumen Johannes

89. (21.8.1954)

Sind häirib, et mõned vaimulikud teenivad väga hooletult, nii et mõnikord ei teki soovi kirikussegi minna. Tea ja usu kindlalt, et pühad sakramendid ei toimi mitte vaimuliku kõlblikkuse tõttu, vaid tänu Jumala armulikkusele, heldusele ja armastusele.

Toon sulle näite: ühe eraku juures käis lähedal olevast kirikust preester, kes andis erakule Pühasid Ande. Keegi laimas eraku kuuldes seda preestrit ja erak ei võtnud preestrit enam vastu. Preester lahkus. Siis kuulis erak häält: “Inimesed on Minult kohtumõistmise riisunud.” Seejärel nägi see erak nägemust. Ta nägi kuldset kaevu, kuldset veetoobrit ja kuldset köit ning vesi kaevus oli eriliselt väärtuslik. Kaevu äärel nägi ta üht pidalitõbist, kes ammutas vett ja täitis anumat. Erak ei saanud kuidagi joodud, sest vee ammutaja oli pidalitõbine. Siis kostis jälle hääl: “Miks sa seda vett ei joo? Mis see sinusse puutub, kes seda ammutab? Tema vaid ammutab ja valab anumasse.” Siis tuli erak endasse, kutsus preestri ja palus tal endist viisi Armulauda anda.

Ära mõista kunagi preestrite üle kohut. Nad teevad küll pattu, aga kohtupäeval annavad selle eest ise ka Jumalale vastust. Parem palveta nende eest ja palu mõttes nende pühi palveid.

Nii õpetavad pühad isad. Sa märkad küll vaimulike puudusi, aga vaata ennast – mis sinuga toimub, kui kirikus seisad ja palvetad: terve teenistus võib kuluda selle peale, et mõtted ekslevad selle maailma asjadest unistades!

“Issand, lase mul näha minu üleastumisi ja ära lase mul mitte vaimulikke hukka mõista!”

Skeemaiguumen Johannes

90. (21.8.1954)

Sa küsid minult: “Miks valis ja kutsus Jumal apostliks Juuda, petise? Ta ju teadis, et Juudas ta ära annab.” Meie arunatuke on väga piiratud ja me patused ei küündi Jumala otsuseid mõistma. Issanda hülgas viis apostlit: Juudas Iskariot – äraandja, Nikolaus oli piiskop Samaarias, Fegellus – Efesuses, Hermogen – Magoris, Dimas hakkas Tessaloonikas uuesti iidoleid kummardama.

Muidugi teab ja näeb Issand kõike ette ja kutsub oma helduses kõiki enese juurde, aga Ta ei võta meilt vaba tahet, mille Ta ise on meile andnud. Issand andis meile juhisteks käsusõnad, et saaksime tulevas elus igavese õndsuse, ja me vaba tahte kohaselt on meil võimalus neid täita või siis mitte. Vahel on Issand päästnud mõne inimese oma erilise ettehoolduse läbi, nagu apostel Pauluse, Egiptuse vaga Maria ning teised. See on Jumala armu töö; Issanda teed on äramõistetamatud, neid ei peaks uurima, see ei ole meile kasuks.

Õigem oleks käia üldist teed, täites Kristuse käsusõnu. Aamen.

Skeemaiguumen Johannes

91. (28.8.1954)

Küll ikka arutled meeletult. Kirjutad, et Jumalat ei ole olemas, inimene sureb ja sellega kõik lõppeb, pole olemas hauatagust elu: see on inimeste väljamõeldis.

Prohvet Taavet lausus omal ajal: “Sõge ütleb oma südames: Jumalat pole” (Ps. 13(14),1), vaat sama sõgedusega oled ka sina nüüd liitunud. Sina mõtled nii kergemeelselt, aga mina usun sügavalt ja kinnitan, et on olemas Jumal ja tulevane elu ning et patuste päralt on igavene kannatus ja õiglasi ootab igavene õndsus.

Kuidas saaksin ma Jumalasse mitte uskuda, kui näen ja tajun kõikjal, kuhu vaatan, Jumala tarkust ja headust. Kui targalt on kõik loodud ja kui harmooniline on terve maakera! Püha Kirik laulab: “Kui imelised on Sinu teod, oh Issand. Sina oled kõik targasti teinud.” (Ps. 103,24) Tõesti, imelised on Sinu teod, Issand! Kuhu ka vaatan, näen kõikjal Sinu loovat kätt. Vaatan päikest: see on nagu kuldne taldrik, mis valgustab ja soojendab tervet maakera. Ja kuidas on mets täis loomi ja igaühel neist on just talle omased jooned. Hobune, kogult nii suur, aga ometi kuuletub inimesele. Issand on ta inimesele abiks loonud. Lehm sööb jälle heina ja valmistab oma organismis inimesele toiduks piima. Aga leplik lammas – kui palju teeb temagi inimesele head: annab sooja kasuka, sokid jpm. Vaatan linnuriiki: oi imet, kui kaunistatud ja kui mitut liiki neid on. Ja kui palju on mullas mitmesuguseid usse ja putukaid, selliseidki, kes hiilgavad öösel oma valgusega nagu tulukesed. Vaatan sipelgaid ja imestan nende agaruse üle: päris häbi hakkab mul laisal. Ja siis veel tark mesilane: korjab eri lilledelt inimesele nii magusat mett. Ja kui vette vaatan, siis seal on kalade kuningriik. Seda liigirohkust küll – ja kõik nad elavad ja liiguvad Jumala tahtmise kohaselt.

Ma armastan üldse loodust. Lähen metsa ja imetlen iga puud ja mätast ja näen neis Kõgevägevamat Loojat.

Praegu mõtlen ja imestan, kuidas mina Jumala ilma ilmunud olen. See käis nii: pisikese ussikese kombel pudenes minu isa seeme mu ema mulda ja nii kasvasin ma emaüsas üheksa kuud ning võtsin vähehaaval inimese kuju. Üheksanda kuu lõpus pääsesin nagu vangistusest, loodusseaduste kohaselt, siia valgesse maailma. Mind ristiti õigeusu kombe kohaselt; tänan Jumalat, et olen õiget usku. Usun kõhkluseta Jumalasse, Pühasse Kolmainusesse, usun Jumalasünnitajasse, Ikkaneitsi Maarjasse ja kõikidesse Õigeusu Kirikus pühaks peetavatesse pühakutesse. Usun Kogumaapealsetesse Kirikukogudesse ja kogu Pühakirja; usun kõige selle sisse, mida me püha Õigeusu Kirik meile õpetab.

On aga murettekitav, et kõik õigeusklikud ei tunne õigeusu õpetust ja kahtlevad ning mõned eksivad koguni igasugustesse usulahkudesse ja valeõpetustesse. Nad vaesekesd ise ei teagi, et kõik lahud ja väärõpetused rajanevad uhkusel ja enesesisendusel. Nad ütlevad: “Me oleme päästetud.” Nad ei võta Pühakirja õpetust omaks terviklikult, vaid valivad sealt selle, mis toetab nende oma õpetust. Üks lahkusuline väitis mulle, et nad teavad tervet Piiblit peast. Selle oskuse üle ma ei imesta: tundsid ju variseridki kogu Pühakirja peast, aga nad ei elanud Pühakirja kohaselt ega tundnud tõtt – lõid Issanda risti.

Asun nüüd uuesti Jumala tarkust imetlema. Armastan talviseid kuuvalgeid öid. Kõikjal on täielik vaikus. Tõmban kasuka selga, panen vildid jalga ja sooja mütsi pähe, lähen aeda ja imetlen Jumala tarkust: kuu paistab ja tähti on nii palju, kogu taevas on nendega ehitud, kaugemal ja kaugemal on näha üksnes tähekesed –lõputult. “Imelised on Sinu teod, Issand, Sina oled kõik targasti teinud!”

Üks akadeemik-misjonär rääkis mulle: “Jumala loomisloos tuleb päevade all mõista miljoneid.” Oh sa vaene misjonär, kujutled Jumala kõikvõimsust väga viletsana: lisad Talle miljoneid ajastuid. Sinu mõistus ütleb nõnda, aga mina usun, nagu Issand ütles: “Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.” Tuleb ka mõista ööpäevade, aga mitte miljonitena. Sest Issand ütles – ja nõnda sai. Eraldas sõnaga vee maast, kohisedes tõusid veest nimetatud kohad: tekkisid mered, hakkasid voolama jõed, ojad, ja üle kogu maa on soojad veed ja külmad allikad. Issand ütles “Saagu mets” – ja saigi mets üle kogu maa täiuslikul kujul: põhjas selline, lõunas teistsugune, aga edaspidi kasvab juba järk-järgult. Nõnda on ka linnud Jumala sõnaga loodud: lendasid kohe üle kogu maa ning olid mitut liiki; ja kõik muu loodu, nõnda kui Piiblis öeldud. Mida rohkem loodust uurin, seda enam imestan ja õpin tundma Looja kõikvõimsust. Teaduslikku õpetust ei ole ma saanud: kirjutasin selle oma tunnete ja Pühakirja järgi. Elu on juba elatud, läheb 82. aasta.

Püha Vaimu sõnul on inimese eluiga 70 aastat. Mõned ei saavuta muidugi sedagi, aga Püha Vaim on öelnud, et kui inimene on tugev, on keskmine eluiga 70 või 80 aastat, aga üle selle on juba töö ja vaev. Surm on muutumatu seadus. Kogu inimsugu alates Aadamast kuni Issanda teise tulemiseni siirdub teise maailma, aga Jumala käsu peale ärkavad surnukehad ellu. Põletatud kehad tõusevad samuti üles – selles ei kahtle ma üldse. Jumalal on kõik võimalik. Ka see tore maailm kaob ükskord, nagu Pühakirjas öeldud.

Inimkond on muutunud väga maiseks! Unustatakse täielikult, et see meie elu on tee igavikku ja selleks valmistumine, kõik vaid askeldavad ja muretsevad siin hädaorus. Kohtan vähe selliseid, kellega saaksin rääkida ainsast tarvilikust. Võib-olla on inimkond oma eluga jõudnud juba Issanda Teise tulemiseni nagu üleilmse veeuputuseni.

Skeemaiguumen Johannes

92. (30.8.1954)

Kristus on kesk meie seas!

Sa kirjutad, et kellias istudes võib rohkem pattu teha, võib rohkem maisesse kiinduda ja hajevil olla. Õigesti räägid, näiteid võib tuua siit ja sealt. Munklus oma olemuselt on elu üksinduses. Maailm on ilmalike päralt, munklus munkade jaoks – kõigil on oma koht. Tänapäeval on kloostrielu teistele rööbastele pööranud. Vanas Valamos elasid skeemamungad teistest eraldi ega materiaalselt teinud midagi, osalesid vaid kõikidel kirikuteenistustel ja palvetasid kelliates, igaüks nii nagu suutis. Aga praegu osalen ka mina rahulikult töötegemisel ja reisin linnades, kuigi olen skeemamunk. Ja kui juhtun mingi inimliku nõrkuse tõttu komistama, siis vaimne arusaam selle üle ei imesta. Püha Johannes Redelikirjutaja ütleb nii: “Ära ehmu, isegi kui langed iga päev, ära lahku Jumala teelt, vaid seisa seal mehiselt. Kindla peale Ingel, kes sind kaitseb, austab siis su kannatlikkust.” Neid püha isa sõnu mainisin selleks, et me ei kaotaks lootust, kui peaksime mingis vooruses komistama. “Jumal on imeline oma pühades.”

Skeemaiguumen Johannes

93. (10.10.1954)

Ma elan siin ja ähin ja puhin. Haige südame tõttu paistetavad mu jalad. Teenin siiski ja valmistun pidama oma teenistuskorda, mis saabub kahe nädala pärast.

Vaene inimene: nooruses vaevavad teda kired ja vanaduses haigused. Mu elu on elatud: läheneb üleminek teise, paremasse maailma – sinna, kus pole valu ega ohkamist. Aga suremine hirmutab ikkagi: on see ju ennetundmatu, kui hing kehast lahkub – suur saladus. Surmahirmu tunneb igaüks, ütleb Johannes Redelikirjutaja (6:3).

Meie kloostrielu tuksub veel vaikselt edasi. Vennaskond on vananenud, aga suvised põllutööd on siiski õnnelikult lõpetatud. Kuigi oli jahedavõitu suvi, saime töödega hästi hakkama, isegi talumeestest paremini: vennad on küll eakad, kuid raske tööga harjunud.

Nii see on, X, et meil pole enam tulevikus võimalik koos teelauas istuda ja “ainsast tarvilikust” vestelda. Loodan siiski, et saame üksteist tulevas elus näha. Te üritate täita Evangeeliumi käsusõnu, mina samuti; ja tunneme inimestena omi nõrkusi ja kahetseme neid ja Issand oma helduses laseb meil tulevas elus kohtuda. Kui saatan sisendab lootusetuse mõtteid, aja ta palvepiitsaga eemale; ta on väga jultunud ja ahistab rängalt neid, kes vaimse elu poole püüdlevad. Pühad inimesed on saanud tunda nii hirmsaid jubedusi, et pole tahtnud neid isegi kirja panna. Siiski on tema kurjal tahtel piirid ja mitmesuguste mõtetega ei saa see meid kiusata rohkem, kui Issand lubab. Meie võimuses on neid kas vastu võtta või mitte, loomulikult Jumala abiga.

Skeemaiguumen Johannes

94. (11.11.1954)

Oh, sind meeletut! Kirjutad mulle, et sa ei usu Jumalat, ei Tema püha ettehooldust ega ka kurjade vaimude olemasolu. Kas sa oled vaimselt tõesti nii pime, et ei näe kogu loodus Kõigevalitsejat Loojat, Jumalat? Kõik on nii imeliselt loodud ja kõike korraldab üks kindel, muutumatu seadus. Mulle meenub, et ma kirjutasin sulle Jumalast ja Tema loodust.

Kurjade vaimude olemasolu kohta toon siin lühidalt ühe näite omast kogemusest. Elasin Valamos üksinda väikeses majakeses Ristija Johannese skeetas. Valmistasin endale ise süüa, kasvatasin aedvilju ja leiva tõin kloostrist või vahetevahel küpsetasin ise. Armastasin öösiti ärkvel olla: olin kella kahe või kolmeni jalul. Muidugi magasin päeval nii palju, kui loodus nõudis. Kord kella kahe ajal öösel keetsin endale samovaris teed ja hakkasin seda õhtusöögi asemel jooma. Äkitselt kuulsin, et keegi kõnnib eeskojas, kuulsin selgelt inimese samme; mäletasin hästi, et välisuks oli lukus. Mul hakkasid külmavärinad mööda selga jooksma ja kass ajas selja küüru ja tal tõusid karvad turri, nagu oleks oodanud ukse avanemist ja kellegi sisseastumist. Võtsin lambi, läksin eeskotta ja vaatasin igasse nurka, aga seal polnud kedagi. Kes ei usu, ütleb muidugi, et see oli pettekujutelm. Ei, see ei olnud seda: seal liikusid kurjad vaimud. Teisel korral, kui olin lugemas oma palvereeglit, koputati aknaraamile ja kuuldus ka muid koputusi, aga ma ei hakka neid kõiki kirjeldama.

Siin on veel tõendeid nende kurjade vaimude olemasolu kohta, kellest räägitakse ka Evangeeliumis. Mul oli Peterburis vend; tal oli trahter, mis tõi hästi sisse. Mina elasin sel ajal samas linnas Valamo kloostrile kuuluvas majas. Kord tuli vend minu juurde. Sisenenud mu kelliasse, muutus ta mingil põhjusel väga rahutuks. Panin ta istuma toolile, mille kohal olid pühade säilmetega ikoonid. Järsku hüppas vend toolilt püsti ja hüüdis: “Vastikud, vastikud ikoonid!” Ja sealsamas jooksis ta uksest välja. Mina jäin imestama, mis temaga juhtunud oli. Kas ta oli kurjadest vaimudest vaevatud? Jah, nii tõesti oligi. Järgmisel päeval läksin nende juurde. Tema naine ütleb mulle: “Kui ta koju tuli – väga rahutuna –, siis hakkas karjuma: “Iialgi ei lähe ma enam oma venna juurde, tal on vastikud ikoonid.” Ja kui ma hakkan midagi pühast Evangeeliumist rääkima, siis ta ärritub ja ütleb: “Ära räägi mulle sääraseid asju.” Kui piserdan toitu püha veega, siis ei nõustu ta sööma, kuigi pole piserdamist näinudki.”

Pidin mantiasse pühitsemiseks kloostrisse sõitma. Kohale jõudes palusin isa iguumenil meenutada liturgiates haiget Johannest – venna nimi oli ka Johannes – ja palusin ka skeemamunkadel tema eest palvetada.

Mind pühitseti mantiasse ja nii naasin askeldusi täis maailma. Võtsin kloostri aiast kaasa korvitäie maasikaid ja piserdasin neid püha veega. “Pakun vennale kloostri marju,” mõtlesin ise. Vend sõi marju ja tänas mind nende eest. Siis hakkas ta jutustama: “Kui sa kloostrisse sõitsid, juhtus nii, et ühel ööl, kui olin vajumas unne, nägin järsku väga selgelt, kuidas mulle läheneb kaks skeemamunka, ja siis kuulsin neid hellalt ütlemas: “Ära muretse, ära muretse, sa saad terveks,” ja siis nad kaugenesid minust. Ja samal hetkel olin terve.” Siis ta ütles: “Kurjad inimesed oma kadeduses olid mulle selle haiguse põhjustanud.”

Seda juhtumit ei unusta ma kunagi. Ma usun Jumalasse ja Tema kõikvõimsusesse. Kuhu aga vaatan, paneb kõik mind imestama ja ma tunnen inimeste ja maailma saatustes Tema loovat ettehooldust.

Kuidas saate te jumalasalgajad Jumalat, Loojat mitte tunnistada, vaadates kogu seda imelist loomingut? Issand oma helduses on kõik imeliselt loonud, andnud kõigele oma seaduse ja peab maailmakorraldust üleval kuni oma Teise tulemiseni. Siis kaob see imeline maailm ja saabub teine, igavene, lõputu elu.

Skeemaiguumen Johannes

             95. (18.1.1955)

X-i küsimus on hämar: “Mismoodi peaks toimima, kas käima endist teed pidi või valima uue?” Missuguseid teid siin silmas peetakse? Arvan siiski, et tal on parem käia vana teed, sest see on talle tuttav ja tal on juba selle käimise kogemusi; mine tea, mida ta uuel teel kohata võib. Ta viitab usuvägilastele: on tõsi, et nad tegid radikaalse elumuutuse ja hülgasid kõik endise. Aga usuvägilastel oli üks eesmärk – hinge päästmine – ja sügav usk Jumala abisse. X-l jälle on materiaalsed püüdlused ja siin on suur vahe. Alandlikkusest mõistab X vaid välist poolt ja sellepärast ta räägib: kuhu see kõik peaks välja viima? Aga tõeline alandlikkus peaks ulatuma nii kaugele, et inimene tajub kogu teadvusega, tundes südamest, et ta on halvem kõigist maailma inimestest, isegi loomadest. Pühad isad on öelnud: “Alandlikkus on jumalik, ta painutas taevast ja tuli maa peale, võttis meie ihu ja sai Jumalinimeseks.” Seda te arvatavasti ei mõista: küsimus on filosoofiline, vastus aga teoloogiline. Eluteevalikul on tarvis juhenduda Pühakirjast, mitte instinktist.

Skeemaiguumen Johannese

96. (20.1.1955)

Sain end suure vaevaga kokku võetud seda kirja kirjutama, lebasin 11 päeva haiglas. See aitas väga palju, sest Issand parandab arstide kaudu; Issand on arstidki loonud, ütleb Pühakiri.

Kui pöördud palves Lunastaja, Jumalaema või mõne pühaku poole, siis kõik need taevased elanikud kuulevad sind – selles ära üldse kahtle. Ja palveta nii: ära kujutle oma meeles Lunastajat, Jumalaema või pühasid, vaid pane oma meel palve sõnadesse ja suuna tähelepanu rinna ülaossa. Kordan veel: lase tähelepanu peast alla rinnale, kus sõnu hääldame, nagu juba ütlesin. Selline palveviis on kõige õigem ja seda kasuta alati ka sina. Algul on küll raske tähelepanu peast rinnale suunata, kuid pärastpoole on tähelepanu rinnas juba ilma vaevata. Oleks hea, kui võiks sellest isiklikult vestelda. Kirjuta, kui sa mõnest asjast seoses palvetamisega aru ei saa, ma seletan.

Soovin teile Issandalt tulevat rahu, armastust ja üksmeelt.

Skeemaiguumen Johannes

97. (6.2.1955)

Ma loen meeleldi pühade isade ütlusi, sest nad “räägivad lühidalt, aga palju tarkust sisaldavate sõnadega”.

Keegi vanake on öelnud: “Kui hing toodab vaid sõnu, aga mitte tegusid, siis on see puu sarnane, millel valmivad õied, aga mitte viljad.”

Imeline oled sina vanakene, kuna oled vaimset elu mõne sõnaga nii hästi kujutanud. Lilled veetlevad ju pelgalt silma – lahkud nende juurest ja nad ununevad –, aga puuviljad toidavad inimest ja annavad jõudu elu jätkata. Samuti on nendega, kes räägivad. Ühed on sellised, kes räägivad oma “tegude põhjal”, ja siis langevad nende sõnad südamele nagu plaaster haava peale. Teised on jälle sellised kõnelejad, kes räägivad vaid seda, mida neile on õpetatud; ja siis on tunne, nagu oleksid nende sõnad vaid mõistusest. Vesi ja äädikas on värvi poolest sarnased, aga suu tunneb maitse järgi, kumb on joogikõlblik.

Skeemaiguumen Johannes

98. (6.2.1955)

Matteuse pühas Evangeeliumis ütleb Issand: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ehitan ma oma koguduse ja põrgu väravad ei saa sellest võitu” (Mt. 16,18-19).

Seda sellepärast, et Issanda sõna ei muutu kunagi. Kuidas paganad ja jumalatud Jumala Kirikut vaenasid! Aga püha jumalateenistust on alati peetud ja seda tehakse meie Issanda Jeesuse Kristuse teise tulemiseni. Pühad isad soovitavad iga päev Evangeeliumit lugeda. Kui sul on väga kiire, siis loe sealt kasvõi üks lõik. Ära loe siiski vaid lugemise pärast, vaid palu Issandat sisemiselt, et Ta avaks su südamesilmad mõistma Kristuse hea sõnumi väge; loe tähelepanelikult, otsekui veerides. Õpid veritõbise naise kombel oma kogemusest, kui suurt vaimset jõudu annab selline lugemine.

Skeemaiguumen Johannes

99. (6.2.1955)

Sain su kirja kätte. Kirjutad, et palve ajal häirivad sind vahel teotavad mõtted, teinekord nii räpased, et lausa häbened ikoone vaadata ja et sa ei julgeks neist ka preestrile rääkida. Ei ole tarvis segadusse sattuda, sest sellised mõtted ei ole meie omad, need on pärit saatanast, inimsoo vaenlasest. Ära pööra neile lihtsalt mingit tähelepanu, vaid proovi oma mõtted mingi välise asja juurde suunata. Saatan, teotaja, üritab vahel jumaliku liturgia ajal Issandat, püha Sakramenti ja kõike jumalikku teotada. Püha Nikitas Stethatus sõnas: “Saatan, teotaja, teotab vahel meid ja Jumalat me oma suu läbi.” Kartaago püha Johannes sõnas: “Saatan ei tõsta kõigevalitseja Jumala peale häält mitte ainult maailmalõpu eel, nagu ütles prohvet Taaniel (Tn. 7,25), vaid samuti juhtub meie mõtete vahendusel praegugi: ta teotab taevast ja Jumalat, röövib Tema looduselt ja Kristuse sakramentidelt au.” See teotaja, saatan, kiusas meie Issandat Jeesust Kristust kõhuorjuse, auahnuse ja uhkusega. Saatan ei tundnud Jumalinimese lihakssaamise saladust, aga mingil põhjusel aimas siiski: “Kui sa oled Jumala Poeg,” jne nagu Evangeeliumis kirjas (Mt. 4,3-9). Issand ütles: “Tagane minust, saatan.” Nii ütle teotajale ka sina: “Tagane minust, saatan. Ma tunnen Issandat Jeesust Kristust, kuulen Tema häält ja kuuletun Talle kõiges, mis on pühas Evangeeliumis seatud; aga sinule, uhkuse tõttu alatiseks hukatusse määratule, ma ei kuuletu, ükskõik, mida sa ütled; ja veel ütlen: tagane minust, sa kõige hea vihkaja.”

Teotaja, saatan, kiusab kõiki; aga eriti peavad teotavate mõtete all kannatama uhked, sest Issand laseb inimest kiusata tema uhkuse pärast. Pühad isad said kogeda nii teotavaid mõtteid, et nad ei tahtnud neid isegi kirja panna. Aga nad olid vaimses elus kogenud ega sattunud segadusse, sest teadsid hästi, et kõige püha teotamises on süüdi saatan.

Skeemaiguumen Johannes

100. (15.3.1955)

Püha Efraim Süürlane palus: “Issand, mu Kuningas, lase mul näha minu üleastumisi ja ära lase mul mitte mu venda hukka mõista” (vt palveraamat lk 23).

Suur isake teadis ja mäletas hästi, kui raske on kohtumõistmise patt ja kui suur voorus on kohtumõistmisest hoiduda. Issand ütles: “Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut … Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?” (Mt. 7,1-4) See, kes teiste üle kohut mõistab, on antikristuse sarnane, sest ta anastab Jumalalt kohtumõistmise. Näiteid teiste üle kohtumõistmise kohta jagub küllaga.

Toon ühe näite selle kohta, kui suur on hukkamõistmise patt. Teeba püha Iisak nägi ühiselukloostris ühte venda langemas ja mõistis teda hukka. Kui ta oli oma kelliasse naasmas, takistas ingel tema sissepääsu ja sõnas: “Jumal saatis mind sinu juurde ja käskis küsida, kuhu käsid viia selle eksinud venna, kelle üle sa kohut mõistsid.” Vanake ehmus ja mõistis, kui raske patt on kohtumõistmine. Ta langes ingli jalge ette ja anus nuttes andeksandmist. Ingel sõnas: “Jumal on sulle andestanud, kuid hoidu edaspidi kedagi hukka mõistmast, kui Jumal pole tema üle kohut mõistnud.”

Aga meie patused oleme nii harjunud teiste üle kohut mõistma. See on meile lausa harjumuseks saanud ja me ei pea meeles Jumala keeldu ega seda, kui ränk patt see on.

Kohut mõistes eksime alati, sest me ei tea, mis ajendid kedagi patutegudele juhtisid. Me näeme vaid ligimese pattu, aga tema kahetsust me ei tunne.

“Issand, lase mul näha minu üleastumisi ja ära lase mul mitte mu venda hukka mõista.”

Skeemaiguumen Johannes

101. (24.3.1955)

Homme on suur Rõõmukuulutamise püha, peaingel Gaabriel ilmutab Ikkaneitsi Maarjale hea sõnumi. Imede ime! Mahtumatu Jumal ja kogu loodu Looja tuleb ja mahutab end Neitsi Maarja sisse. Kõigepüham Jumalasünnitaja, päästa meid patuseid! Oi kui hästi meie püha Kirik Ikkaneitsit Maarjat oma dogmaatikutes ülistab! Neid tuleks alati eriti tähelepanelikult kuulata, sest neis kirjeldatakse Neitsi Maarja ettekuulutusi Vanas Testamendis. Issand ja Taevane Kuninganna aidaku sind elu rasketel hetkedel. Usu ja palu neilt abi.

Skeemaiguumen Johannes

102. (20.4.1955)

Sain su kirja, milles palud, et kirjutaksin sulle Jumala Poja liha sisse saamisest. Olen juba kaua mõelnud sellest kirjutada – iseendale meenutuseks –, aga alati on see sinnapaika jäänud; kuid nüüd andsid sa mulle tõuke.

Seda suurt ülesannet söandan vaid hingevärinaga täita: kuidas saan kirjutada sellisest suurest asjast, mida ei suuda isegi pühad inglid mõista. Jumala abiga kirjutan siiski, kuivõrd inimene oma piiratud arunatukesega seda Jumal-Sõna lihaksaamise suurt saladust taibata suudab. Kirjutan püha Kiriku ja pühade isade õpetuste järgi, mitte oma targutusi. Aga mu süda väriseb: kuidas on Püha Kolmainus üheloomuline ja lahutamatu ja kuidas mahutab Jumala Poeg, kes on mahtumatu ja igavene, end Ikkaneitsis Maarjas inimüsasse ja sai temalt inimhinge ja -keha ning on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, ehkki ilma patuta, omades jumalikku ja inimlikku tahet, milledest inimlik on allunud jumalikule? Süda väriseb, kui mõtlen: kuidas jätkan sellest saladusest kirjutamist?

Jumal on nähtamatu ja kättesaamatu, Teda ei saa inglidki vaadata. Aga oma helduses laskub Issand inimkonna juurde ja saab inimeseks. Oo, imeline ime! Mahtumatu Jumal mahutab end Ikkaneitsi Maarja sisse ja sünnib inimloomuse seaduse järgi üheksa kuu pärast ja sünnitus on valutu, kuna viljastamine ei toimunud lihalikul teel, vaid Püha Vaimu läbi. Jumalik lapsuke pannakse sõime ja Teda toidetakse emapiimaga nagu inimest. “Aga laps kasvas ja sai tugevaks Vaimust ning täitus tarkusega; ja Jumala arm oli tema peal” (Lk. 2,40). Oo, suur ime! Ta elas, sai kasvatust ja oli kolmekümneaastaseks saamiseni pühale Joosepile kuulekas: tegi tööd, saagis, raius, hööveldas ja tegi muid puusepatöid. Kaheteistkümneaastasena hämmastas Ta oma küsimuste ja vastustega Jeruusalemma templis varisere. Muud Temast kolmekümneaastaseks saamiseni ei teagi, sest Jumal varjas oma jumalikkust. Oo jumaliku tarkuse ja alandlikkuse sügavust!

Kui Ta oli kolmekümneaastane, viis Püha Vaim Ta kõrbesse ja Ta elas seal koos metsloomadega. 40 päeva kannatas Ta seal inimese kombel nälga ja oli saatana kiusata (Mt. 4). Kolm ja pool aastat käis Ta inimkonda õpetamas, toimides nii, kuidas heaks arvas. Tegutses kui Jumal ja kui inimene. Olles koos oma jüngritega paadis, magas Ta kui inimene. Tõusis tugev torm ja paat hakkas veega täituma. Hirmunud jüngrid äratasid Ta, sõnades: “Õpetaja, me hukkume!” Issand keelas laineid ja tuult kui Jumal. Kui Issand tuli surnud Laatsaruse hauale, nuttis Ta kui inimene, aga äratas ta surnuist üles kui Jumal, sõnades talle, juba haisvale: “Laatsarus, tule välja!” Inimesena Ta rändas, jõi, sõi ja ka nuttis inimese kombel, aga Jumalana tegi Ta imesid, parandas haigeid ja äratas surnuid ellu. Õppinud variserid oskasid pühasid tekste peast, aga nad ei elanud seaduse järgi ega suutnud tõde tunda. Nad vaenasid maailma Lunastajat igal sammul ja nende viha ulatus sinnamaani, et nad lõid Issanda risti.

Imelised on Sinu teod, Issand! Inimesena kannatasid sa julmadelt variseridelt kõiksugu pilkamist. Nad ütlesid, et Ta parandab haigeid, äratab surnuid ellu ja teeb muid imetegusid kurjade vaimude abiga. Ja inimesena kannatas Issand kõike seda meie pääsemise pärast. Imeline on Inimese Poja alandlikkus. Ta ratsutas sälu seljas nagu inimene ja Tema kuninglikul tulekul Jeruusalemma laotas rahvas oma riided tee peale ja hüüdis rõõmuga: “Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges” (Lk. 19,38). Pidulikule tulekule Jeruusalemma järgnes, et Issand seadis saladuslikul söömaajal sisse Püha Õhtusöömaaja sakramendi ja Juudaski sai meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse ihust ja verest osa.

Inimese kombel ahastas Issand ja kurtis: “Mu hing on väga kurb surmani.” “Ta palvetas: “Isa, kui Sa tahad, siis võta see karikas minult ära, ometi ärgu sündigu minu, vaid Sinu tahtmine!” Ja Tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale.” (Mt. 26,38-39; Lk. 22,44) Inimese kombel sai Ta kannatada pilkamist, hoope põskedele ja rookepiga pähe löömist. Ja Talle pandi pähe kibuvitsakroon ja veri voolas mööda Tema riideid ning Teda pilgati sõnadega: “Ole tervitatud, juutide kuningas!” Kurjad variserid viisid Issanda, kõiksuse ja kogu loodu Looja ristilöömisele. Ja naelutasid Tema puhtaima ihu risti külge. Issand, anna mulle viletsale andeks, et söandan kirjeldada Sinu auväärt kannatusi. Ma ei kirjuta seda õppinud inimese kombel, sest pole teadusi õppinud, vaid kirjutan nii, nagu tunnen. Teen väljavõtte raamatust “Püha Ajalugu”: “Ristilöömine oli karistuviisidest kõige hirmsam. See sisaldas kõike, mis kohtumõistmise täideviimisel ja suremisel kõige rohkem kannatust valmistab: peapööritus, krambid, jõuetus, palavik, kangestus, põletustunne haavades – kõik see korraga ja suures koguses – ja lisaks ilma teadvuse kaotuseta. Rippuvas asendis ristilöödu tundis vähimagi liigutuse korral piinavat valu, tema põletikus ja üha suurenevates haavades levis kangreen. Veresooned peas ja kõhus lõhkesid vererõhust. Lisaks kõigele sellele suurendas kannatusi palavik ja kustumatu janu. Kokkuvõttes põhjustasid need kannatused nii suurt piina, et ristilöödud palusid elu lõpetamist kui suurimat halastust.” Issand, heida armu! Ja kõik need kohutavad vaevad kannatas Issand Jeesus Kristus inimesena meie pääsemise heaks ja Jumalus Temas tundis kaasa. Oo imeline ime! Inimene, kas su kivinenud süda ei võpata, kui mõtled neile Jeesuse Kristuse kannatustele?

Nüüd olen su palve täitnud ja sulle lühidalt kirjutanud. Soovitan sul iga päev püha Evangeeliumi lugeda: kui ei jõua lugeda kogu peatükki, siis loe vähemalt mõni rida.

Skeemaiguumen Johannes

103. (7.5.1955)

Sain su kirja ja mõistsin kõike. Ära selle pärast ometi meelt heida, et X-i peale karjusid – see on inimlik. Muu seas juhatab see ka alandlikkuse ja oma seisundi tundmise poole. Näed kui nõrgad me oleme. Tõusis vastutuul ja kohe lõppes kannatlikkus. Väga raske on koos elada ja heas läbisaamises olla, kui meelelaad ja iseloom on erinevad; aga et oleks rahu, peaks mõlemalt poolt selle poole püüdlema.

Lugesin Pateerikust järgmist juhtumit: kaks vanakest elasid üheskoos. Algul küsis üks vanake oma kaaslaselt: “Missugune ma sinu silmis olen?” “Inglisarnane,” vastas teine. Pika aja möödudes küsis esimene vanake jälle: “Aga kuidas ma sulle nüüd paistan?” Teine vastas: “Sa paistad kui saatan ja iga su sõna tungib minusse naela kombel.” Ma ei toonud seda näidet sinu kaitseks, vaid selleks, et sa ei langeks masendusse, kui me nõrkuse tõttu midagi juhtub.

Vaga Mooses ütles: “Voorusesse pürgija jõud on selles, et ta ei heida meelt, kui langeb, vaid jätkab ikka oma teed. Vaid inglitele on omane langemata olla.”

Skeemaiguumen Johannes

104. (6.8.1955)

Sain su kirja ja vastan kohe. Sea endale kõikide ebaselgete küsimuste tarbeks selline reegel, et toimid Jumalas tarkade pühade isade nõuande järgi: kui su ees on kaks paha, vali väiksem; aga kui kaks head, siis vali suurem. Enne muidugi palveta, et Issand mõistmist annaks.

Skeemaiguumen Johannes

105. (29.10.1955)

Inimloomusele on omane surmahirm. Surm sai inimesele osaks talle loomult mittekuuluvana, sellepärast kardabki inimloomus surma ja põgeneb selle eest.

Püha Maksimus Usutunnistaja sõnab: “Pole midagi hirmsamat kui surma peale mõtlemine ega midagi auväärsemat kui Jumala meelespidamine.” Selline püha mees ja temagi kartis surma, kuigi oli kannatanud õigeusu tunnistamise eest keele äralõikamist. Mõned ütlevad: “Ma ei karda surma, olen valmis kasvõi kohe surema!“ See on vaid tühi jutt, sest kui surma tõesti liginemas tuntakse, siis ärkab hirm. Kroonlinna isa Joann kirjutab oma kogemusest tundega, aga mitte peaga. Sellepärast mõjuvadki ta sõnad südamele nagu plaaster haavale. Mina ei olnud oma pattude pärast väärt temaga kohtuma. Kuulan siiski alati meeleldi, kui temast räägivad need, kes on teda näinud.

Skeemaiguumen Johannes

106. (28.7.1955)

Mõtetest.

Mõtteid on kolme tüüpi: inimlikud, ingellikud ja kurjadelt vaimudelt. “Inimese enda mõtted ei ole midagi muud, kui mõttekujutlused selle maailma asjadest,” ütleb püha Hesekius. Inglite saadetud mõtted on alati head ja loovad südames rahutunde, vaikuse ja teatud laadi rõõmutunde. Kurjadelt vaimudelt pärit mõtted on aga alati patused ja tekitavad südames segaduse. Mõnel on komme öelda, et iga liigutus toob kaasa patu. Siin ütlevad nad valesti. Pühade isade sõnul on kõik meelde tulevad mõtted tahtmatud ja kui nad ongi halvad, pole nad veel patused: meil on võim nad kas vastu võtta või mitte. Kui me neid vastu ei võta, siis pole nad ka patused, aga kui me nad vastu võtame ja nendega vestlusesse laskume, siis muutuvad nad patusteks, juhatades ka ihulise patuteoni. Teinekord tekitavad ebameeldivaid mõtteid kunagi tehtud vead, mis nüüd välguna meenuvad. Ma oletan, et see on inimesele loomulik endiste asjade meenutamine. Kurjadelt vaimudelt pärinevad mõtted on alati patused, sisaldades viha, liiderlikkust, rahahimu, auahnust, uhkust ja muid kirgesid, ning nad tekitavad südames alati segadust. Ilmalikul inimesel on muidugi raske ja võimatugi eristada, kust mingi mõte pärit. Kuna ühed mõtted on kirjanikul, teised leiutajal ja teistsugused kaupmehel.

Skeemaiguumen Johannes

107. (26.9.1955)

Tänan südamest arbuusi eest hoolimata sellest, et saabudes oli pakk laiali, arbuus katki, paber läbimärg, postineiu rahulolematu ja teised pakid niiskunud. Ilmselt saatsite selle auahnusest. Alati läheb nii, et mida teed auahnusest, sellele järgneb aust ilmajäämine.

Skeemaiguumen Johannes

108. (9.10.1055)

Sain Te kirja. Palute mul vastata. Sulle jääb arusaamatuks püha apostel Pauluse kirjas järgmine: “Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks, neile, kes Tema kavatsuse kohaselt on kutsutud. Aga keda Ta on ette ära määranud, need on Ta kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, ent keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka austanud.” (Rm. 8,28-30) Vastan pühade isade õpetuste järgi, mitte oma mõistusega. Õnnis Teofülaktus ütleb: “Niisiis on enne etteteadmine ja siis ettemääramine. Kutsutuks saab inimene etteteadmise kohaselt, st oma vaba tahte järgi, muidu pääseksid ju kõik, sest kõiki on kutsutud. Aga tarvis on just vaba tahte nõusolekut. Niisiis on enne etteteadmine ja siis ettemääramine.”

Issand kutsub kõiki: “Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete” (Mt. 11,28), aga Ta ei võta meilt kunagi meile antud vaba tahet. Sest vabast tahtest sõltub, kas me püüdleme pääsemise poole ja ootame armu või tahame kurja ja pöördume armust ära.

Tea, sõber, et meie arunatuke on üsna piiratud ja südagi on kirgedest pimestatud ega suuda Pühakirjas mõista Jumalikku plaani. Pühakirja olemust mõistmata on mõned inimesed kirjutanud õpetuse, mille kohaselt on ühed määratud pääsema ja teised hukatusse minema, justkui sooviks ülihea Jumal kellegi hukkumist.

Püha Antonius Suur paastus ja palvetas, paludes Jumalalt arusaamist, miks mõned surevad noore ja teised jälle vanana, miks peavad ühed vooruslikena elades kannatama ja teised on jälle halvasti elades edukad. Siis kuulis ta häält, mis lausus: “Antonius, jälgi end, ära uuri Jumala kohtuseadmisi, sest nende teadmine ei tule sulle kasuks.”

Jah, kuidas võiks inimene mõista Jumala kohtumõistmist? Miks on mõni sündides pime, teine lombakas, mõni jälle nürimeelne: palju, väga palju on sellist, mida me mõista ei suuda. Valeõpetused, usulahud ja kirikulõhed on sündinud Pühakirja valest tõlgitsemisest ja põhinevad uhkusel ja enesepettusel. Õigeusus on autoriteetideks Kogumaapealsed Kirikukogud ja pühade isade õpetused.

Niisiis soovitan sul, mu sõber, toimida nii: kui loed Pühakirja, palu enne Jumalat, et Ta avaks su arusaamise mõistma Pühakirja sõnu. Mida sealt mõistad, sellest ürita ka kinni pidada; mida aga mitte, see jäta vahele. Niisugust nõu annavad pühad isad. Pühakirja ei loeta teadmiste hankimise eesmärgil, vaid hinge pääsemiseks. Kättesaamatu vastu tekkiv uudishimu tuleb uhkusest.

Skeemaiguumen Johannes

109. (14.11.1955)

Lugesin su kirja läbi. Tunnistad end väga jutumaia olevat. Pühad isad on öelnud, et üks on kogu päeva jutukas ja see arvatakse talle vaikimiseks, sest ta räägib kõike Jumala pärast; teine on jälle terve päeva vait ja see arvatakse talle tühja jutu puhumiseks. Uuri oma lobisemise iseloomu, võrreldes seda pühade isade nõuannetega.

Veel kirjutad, et sind vaevavad kõvasti ilmalikud hooled ja et palvetamine läheb halvasti. Lõpuks pead sa ju mõistma, et sa ei ole nunn ja elad maailmas. Kuidas võiksid siis ilma muredeta elada? Loed pühade isade tekste, aga ei mõista neis sisalduva õpetuse jõudu. Ega pühad isadki elanud ilma muredeta ja nendegi palved katkesid ning nad tundsid end vahel väga nõrgana. Aga vaimulikus võitluses kogenuina ei sattunud nad muutustest meeleheitesse, vaid kannatasid need ebameeldivad läbielamised ära. Püha Johannes Kolov oli sellises armuküllases lakkamatu palve seisundis, et unustas korvid, mis tal vahendajale üle anda tuli: kuni neile järele läks, unustas, mille pärast läks. Kord aga, kui ta kõndis jälle koos vahendajaga mööda skeetateed, sai ta vahendaja peale nii vihaseks, et oli sunnitud põgenema. Sellest on näha, et ka pühade meeleolus oli muutusi; aga sina tahad, et sinu elus sujuks kõik libedalt. Pea meeles, mida sulle kord meie vestluse ajal ütlesin: parem vilets südametunnistus kui voorus koos edevusega.

Pühad isad on öelnud veel järgmist: kui kavatsete teha tõelist usuvägitööd, siis ärge uhkustage sellega, et paastute. Kui paastutakse edevusest, mis kasu sellest siis on? Parem kui inimene sööb liha, kui end puhevile ajab ja ennast ülistab. Püha Mooses aga ütles nii: “Voorusesse pürgija jõud on selles, et ta ei heida meelt, kui langeb, vaid jätkab oma teed. Ainult inglitele on omane langemata olla.” Tähenärijatele, kes vaimse elu väge ei tunne, on sellised väljendid ebameeldivad, sest kogu nende vagadus on välises käitumises. On väga kurb, et me, vaimses elus kogenematud, jääme pidama kirjatähele, sest kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks.

Issand kaitsku teid oma armuga.

Skeemaiguumen Johannes

110. (22.11.1955)

Keegi tark vanake noomis ühte venda uhkuse pärast, aga vend vastas talle: “Anna andeks, isa, aga ma pole uhke.” Tark vanake parandas teda, sõnades: “Mille muuga võiksid sa tõestada, et oled uhke, kui sellega, et ütled: ma pole uhke.”

Jah, uhkus on pime, see ei näe iseennast. See on saatana leiutis. Uhkuse lapsed on need: viha, laim, tigedus, teesklus, vihkamine, vasturääkimine ja sõnakuulmatus. Uhkus kaitseb kangekaelselt oma seisukohta, alistub teistele vaevaga, ei kannata märkusi, aga teeb meeleldi teistele märkusi ja loobib läbimõtlematult sõnu. Ka puudub tal kannatus, armastus on talle võõras, ta on solvavalt jäme ja kipub valitsema, uhkeid vaevavad tugevalt teotavad mõtted. See on kirjutatud lühidalt, pühade isade õpetuste järgi.

Nüüd räägin alandlikkusest. Oo õnnis alandlikkus, sa oled jumalik, sest sa kallutasid taevast, võtsid inimkuju ja lõid kogu maailma patud risti külge. Mu hing väriseb: kuidas saaksin su suurust piisavalt ülistada?

Jumalas targad pühad isad ütlevad alandlikkuse kohta nii: sellest sünnivad tasadus, sõbralikkus, härdus, heldus, vaikus ja leplikkus. Alandlik ei ole uudishimulik saama teada mõistetamatuid asju, seevastu uhke aga tahab Jumala kohtumõistmise saladusele jälile saada. Alandlik ei uhkelda oma loomulike annetega ja inimeste kiitust pelgab ta samal kombel, nagu hüppab kõrvale siidrõivastesse riietunu, kelle poole visatakse tõrva. Nii nagu viimane kardab määrida oma väärtuslikke rõivaid, põgeneb alandlik inimeste austuse eest.

Alandlikule on omane näha enda pattusid, aga teiste juures ainult häid omadusi, seevastu uhkusele on omane näha endas vaid head ja teistes üksnes halba. Veel alandlikkuse jooni: lihtsus, siirus ja loomulikkus. Kui inimene ei õpi oma kogemusest, mis on alandlikkus ja kuidas see hinges tekib, siis ei saa talle seda keegi õpetada, sest vaid sõnade abil ei ole võimalik seda õpetada.

Kord rääkis abba Zossimas alandlikkusest ja vanakest kuulanud haritud sofist küsis temalt: “Kuidas saad sa end patuseks pidada? Kas sa siis ei tea, et oled püha, et sul on voorused? Paned ju isegi tähele, et sa täidad käskusid. Kuidas sa end siis ikkagi patuseks pead?” Vanake ei teadnud, mida peaks vastama, ja ütles: “Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, ma vaid tunnen end patusena.” Õpetlane ajas vastu ja tahtis ikkagi teada, kuidas selline asi võimalik on. Vanake, kes polnud ikka veel sobivaid sõnu leidnud, vastas talle pühas lihtsuses: “Ära aja mind segadusse, ma tõepoolest pean end selliseks.” Kohal viibis ka abba Dorotheus ja ta seletas asja sofistile, öeldes, et alandliku seisundiga on nii nagu teaduses mõningate ilmingutega, mida harjumus on tundma õpetanud, aga mida ei osata selgitada. Abba Zossimas embas abba Dorotheust ja ütles: “Sa mõistsid seda: see on just nii, nagu sa ütlesid.” Õpetlane rahuldus seletusega ja oli nendega ühel meelel.

Kirjutasin nüüd paljust väheke; kui tahad sellest rohkem ja üksikasjalikumalt teada, võid lugeda “Filokaliat”.

Skeemaiguumen Johannes

111.

Unenägudest.

Olen juhtunud kuulma, kuidas paljud ilmikud vestlevad unenägudest ja teevad nende põhjal kõiksugu otsuseid; on ju ka meie auväärsete kloostriisade hulgas mõned, kes usuvad unenägudesse ja kelle arvates on neil tähendus.

On mõningaid munkasid, kes saavad ilmalikelt inimestelt unenägusid puudutavaid kirju ja annavad seetõttu, et nad pole vaimses elus kogenud, neid veel teistele vendadele lugeda – justkui õpetuseks. Just need valed arusaamad unede kohta panidki mind mõnede pühade isade kirjutistest unenägusid puudutavaid katkendeid koguma. “Auahnuse vaimud esinevad unenägudes prohvetitena. Kõikjale tungivad kurjad vaimud teevad praeguste asjaolude toel järeldusi tuleviku kohta ja ilmutavad need meile nägemustena, et me nende tõekssaamisel imestaksime ja arvaksime, et oleme saanud juba selgeltnägemise anni, ning hakkaksime endast kõrgel arvamusel olema. Kes usub kurja vaimu ilmutusse, sellele tundub tihti, et need on prohvetlikud, aga sellele, kes neid põlgab, osutuvad nad alati valelikeks. Kuna see on vaim, siis ta märkab, mis ümbruskonnas toimub, ja pannes näiteks tähele, et keegi on suremas, ennustab ta seda kergeusklikule unenäos. Kurjad vaimud ei tea tuleviku kohta midagi, aga on ju tuntud tõde, et arstidki oskavad surma ennustada. See, kes unedesse usub, ei ole kuigi võimekas, aga tark on see, kes nendesse ei usu. Unedesse uskuja on nagu inimene, kes ajab taga oma varju, üritades seda kätte saada.” (Püha Johannes Redelikirjutaja “Unenägudest”)

Õnnis Diadokus kirjutab: “Pidagem suure vooruse vääriliseks sellist reeglit, et ärgem uskugem üldse mingitesse unepiltidesse. Enamikul juhtudel pole need midagi muud kui mõtete ebajumalad, ettekujutuse mäng või siis, nagu olen juba öelnud, kurjade vaimude kius ja pettus.”

Püha Siimeon Uus-Teoloog kirjutab: “Ainult need saavad unedes (neid ei sobi unedeks nimetadagi, pigem ilmutusteks) tõelisi nägemusi kogeda, kelle meel on saanud Püha Vaimu läbi lihtsaks, vabaks kõikide kirgede kütkeist ja orjusest; kelle kogu vaev kuulub jumalikule ja kõik mõtted neid ees ootavale tulevale elule ning kelle elu on elavate elust kõrgemal: muretu, häirimatu, vaikne, puhas, täis armulikkust, tarkust, taevalikke teadmisi ja muid Püha Vaimu kasvatatud häid vilju. Aga eelpool nimetatuist erinevate inimeste uned on valelikud ja korratud ning kõik on neis vale ja ilmne eksitus.”

Tark Siirak kirjutab: “Tühjad ja valelikud on mõistmatu lootused ja unepildid innustavad rumalaid. Need, kes unenägudesse usuvad, on nagu see, kes süleleb oma varju või ajab taga tuult. Ennustused, ended ja unenäod, need on kasutud kõik.” Unenäod on eksitanud paljusid ja neisse uskujad on olnud altid langema. Kuidas unenägudesse uskujad hukatusse sattusid, selle kohta on pühade isade elulugudes palju näiteid. Optina kloostri vanake, skeemamunkpreester Leonid ütles oma õpilasele: “Unenägudesse ei peaks uskuma, kuigi nad oleks justkui omamoodi õiged, sest unenägudesse uskudes on nii mõnedki eksinud. Jumalas tark vanake Teosterikus, kes on kirjutanud palvekaanoni Kõigepühamale Jumalasünnitajale, hakkas unenägusid uskuma ja eksis lõpuks nii, et hukkus.”

“Prologis” on kirjas järgmine juhtum: “Keegi mesopotaamlasest munk hämmastas kõiki oma ränga usuvägitööga, aga hukkus, hakates uskuma unenägudesse. Ta nägi unes, et püha Mooses läks koos teiste prohvetite ja juutidega paradiisi, aga apostlid ja märtrid läksid koos esikarjaste ja vagade munkadega põrgusse. Pärast sellist und võttis munk omaks juudiusu, abiellus juudi naisega ja pidas õigeusklikega väitlusi.”

Sääraseid juhtumeid võiks tuua palju, aga aitab neistki. Kui Jumala pühadele, nagu Vana Testamendi Joosepile, Maarja kihlatule Joosepile, Kõigepühamale Jumalasünnitajale ja teistele pühadele, ilmutati midagi unes, said nad Jumalalt selle kohta ka sisemise tunnetuse. Pühakirjas on selgelt öeldud, mida peaksime oma pääsemise nimel tegema, aga meie piiratud, uudishimulik arunatuke ei taha sellega rahulduda, vaid tahab veel ka unenägude abil midagi tuleviku kohta teada saada. Kas poleks parem otsida juhatust Pühakirjast ja pühade isade nõuannetest kui innustuda unenägudest ja neisse uskuda. Õpeta meid, Issand, et me kõik käiksime Sinu käsusõnade järgi.

Skeemaiguumen Johannes

112.

Pühast Õhtusöömaajast.

See on selline suur Sakrament, kõigist voorustest ülem. Püha Õhtusöömaaja saladuses näeb Kirik Jumala kõikvõimsuse suurt imet, sama suurt kui maailmaloomine eimillestki. Peaksime kogu väega selle poole püüdlema, et südametunnistus oleks Kristuse Pühadele Saladustele lähenedes puhas, sest seal ühineme Kristusega. Kuidas saame Kristusega ühineda, kui kedagi vihkame, põlgame või hukka mõistame. Püha apostel Paulus ütles: “Sest kes sööb ja joob vääritult, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust” (1Kr. 11,29).

Palveraamatus on püha armulaua palvete alguses öeldud: “Oh inimene, kui sa tahad süüa Issanda Ihu, siis astu hirmuga selle ligi, et sa mitte ära ei põleks, sest see on üks tuli. Aga kui sina sest jumalikust Verest tahad juua ja sest osa võtta, siis kõigepealt lepi ära kõikidega, kes sind on kurvastanud, ja siis tule ja söö seda salajast sööki julgusega.” Kuuled, armulaualine? Lepi ära kõikidega, kes sind on kurvastanud. Veel öeldakse palvete lõpus: “Ehmata, oh inimene, kui sa seda jumalikukstegevat Verd näed; sest see on üks tuli, mis kõlvatumad ära põletab.”

Võta Pühast Õhtusöömaajast osa end patusena tundes; lihtsusega; hardalt; mõistes, et võtad vastu just Issanda Ihu ja Verd. Kuna me ei või oma lihaliku loomuse pärast nautida ihu ja verd, on Issand oma helduses lasknud meil patuseil nautida oma Ihu ja Verd leiva ja veini kujul.

Skeemaiguumen Johannes

113.

Sul on jälle kannatusi. Mis sinna parata. Ega midagi ei sünni ilma Jumala tahteta. Kui Issand hoolitseb linnukeste eest, kas saaks Ta siis sinu unustada? Palvet ära jäta, see aitab sind.

Sa kirjutad: “Kas Issand ikka annab mulle andeks?” See mõte on kuradist, tema hirmutab sind oma kurjuse pärast, ära kuula teda. Pole olemas pattu, mis ületaks Jumala armulikkuse.

Apostel Karpus palus, et Issand karistaks kahte patust. Keegi valeõpetusse uskuja oli kaasanud oma õpetusse ühe õigeuskliku ja neile paluski apostel nüüd karistust. Issand näitas apostlile järgmist nägemust: taevas avanes ja kirgas valgus paistis. Apostel vaatas üles ja nägi Issandat. Issand ütles talle: “Vaata nüüd alla.” Apostel vaatas ja nägi neid kahte patust kuristiku äärel ja kuristikus oli hirmuäratav, hiigelsuur madu. Issand ütles: “Sa soovid, et ma neid patuseid karistaksin.” Apostel rõõmustas, arvates, et nad saavad nüüd karistuse. Issand aga saatis kaks inglit neid kahte patust päästma ja sõnas apostlile: “Löö ja naeluta mind uuesti ristile, olen valmis patuste eest veel kannatama.” Sellega nägemus lõppes. Vaat kui suur on Jumala heldus! Ta on valmis patuste eest veel kannatama, aga sina kahtled, kas Ta sulle andestab. Mina patune palun Issandat, et Ta annaks teile oma helduses kannatlikkust oma kannatusi nurinata taluda. Palun teie pühi eestpalveid.

Skeemaiguumen Johannes

114. (13.4.1956)

Jumalat armastav isa!

Sain te kirja, kus kirjutate, et vaimne elu ei suju, palve on konarlik ja teid valdavad masendus, laiskus, kuivus ja kerge meeleheide.

Ses ajalikus elus ei saagi teisiti olla. On tarvis taluda igasuguseid halbu ilmasid nagu laeval mere peal: kord on tuuline, kord sajune; millalgi on jälle selline torm, et mastid ragisevad ja ootad, millal karile sõidetakse. Sellistel rasketel hetkedel on kasulik minna metsa jalutama ja vaadata, kuidas oravad hüppavad oksalt oksale ja linnud ülistavad Issandat. Ainult vaene inimene on masenduses ja kurvastab. Kasulik oleks ka kellegagi vestelda. Aga tõelised paranemisvahendid on siin raskes olukorras kannatlikkus, palve ja aeg. Sind vaevavad veel vanad harjumused ja oled seetõttu väga masendunud. Jah, seda on küll raske taluda, aga ei tohiks siiski meelt heita. Vaga Johannes Redelikirjutaja ütleb: “Vanad harjumused võtavad sageli võimust meie ja nende üle, kes nutavad oma pattude pärast, ja see pole üllatav. Õpetussõna saatustest ja langemistest on meile hämar ning ükski meelemõistus ei suuda seda tabada. Veelgi enam: ära ehmata, kui peaksid iga päev langema, ja ära tagane Jumala teest, vaid seisa mehiselt ning Ingel, kes sind kaitseb, austab kahtlemata sinu kannatlikkust.”

Vaga Mooses ütleb: “Voorusesse pürgija jõud on selles, et ta ei heida meelt, kui peaks langema, vaid jätkab oma teed. Ainult inglitele on omane langemata olla.”

Vaat mida püha Efraim Süürlane ütleb: “Askeedil tuleks teada ka järgmist: nii nagu hing on ihust võrreldamatult õilsam, nii on ka hingelised voorused, eriti Jumala nime ja Jumala sarnasusega seostuv, ihulikest voorustest õilsamad ja hingelised pahed vastupidi raskemad ja hävituslikumad kui ihulised; ma ei tea vaid, miks jääb see asjaolu nii paljudele selgusetuks. Jah, joomist, liiderlikkust, vargust jms pahesid kardetakse (neid kardavad ja neist hoiduvad paljud), aga palju jõhkramatesse hingelistesse pahedesse, nagu kadedus, pika viha pidamine, üleolevus, kavalus ja kõige kurja juur rahaahnus, suhtutakse ükskõikselt.” Mõnele võib see arusaamatu ja raskesti seeditav olla, aga pühak räägib siin õigesti, võrreldes hingelisi patte ihulikega. Jumala nimega seostuv voorus on armastus, sest Jumal on armastus.

Ma ei kirjutanud seda sulle leevenduseks, vaid teadmiseks, et näeksid vaimset elu laiemast vaatenurgast. Tähtsaim on säilitada rahu ja et võiksid rahu säilitada, ära puutu kokku millegi võõraga: hoidu igasugusest tühjast lobast, lehelugemisest ja uudisekogumisest. Pühad isad on öelnud: “Kui munk lahkub kelliast, ei naase ta sinna samasugusena.” Lehtedest ja uudistekuulamisest ei maksa isegi rääkida.

Kui miski on ebaselge, siis kirjuta. Ma üritan vastata niipalju, kui Issand mulle patusele mõistmist annab. Mul sai juba 83 aastat täis ja tänan Jumalat, sest mul on kaks lohutust: esiteks head silmad, nii et võin vabalt lugeda, ja teiseks suudan enda eest ise hoolitseda. Oma haigustest vaikin. Palun teie pühi palveid.

Skeemaiguumen Johannes

115.

Südamlik tänu vaga Serafimi ikooni eest.

Näen vaimusilmas tema elu ja vaatan oma tühja elu: hirmutav, teinekord tuleb tahtmine oma hooletuse pärast juuksed peast rebida. Minu elu siin hädaorus läheneb lõpule ja minu mullast võetud kaduv ihu lastakse jälle mulda. Kirjutan neid ridu ja nutan: Issand! Aita mind viletsat patust, et võiksin tuua sinu ette tõelise kahetsuse: samasuguse nagu see munk Siluan, keda ma mõni aeg tagasi matsin ja kellel aitasin enne seda Sinu Pühast Õhtusöömaajast osa saada. Mina, kes ma kannan heledaid kirikurõivaid vääritult ja keda nimetatakse Jumaliku Liturgia teenijaks ja toimetajaks – nüüd nutan jälle. Lõpetan kirjutamise ja lähen voodisse, nutan ikka ja pisarad voolavad. On vaikne, valgus on kustunud, vennaskond on puhkama läinud ja ma nutan ikka kibedasti.

Tühisuste maailm jätkab oma elu, aga minu rohkesti patune ihu lebab külmas hauas, see on mullast võetud ja läheb jälle mulda, aga hing naaseb Jumala juurde, kes on selle andnud. Nii ütleb Koguja. Mida ma tuleva elu jaoks saavutanud olen? Mida? Märtrid näitavad Kristuse nimel saadud haavu, vagad mungad oma usuvägitööd – aga sina, mida sina näitad? Rõivastusid skeemamunga rüüsse, lubasid Evangeeliumi ja vennaskonna ees vägitööd teha, aga kuidas sa elad? Nutan ikka edasi. Tõusin just, pesin, leidsin küünlajupi ja jätkan kirjutamist. Olen kirjutanud sulle meeletuna, meeletuseni – või siiski ei ole ma meeletu, sest kirjutan nii, nagu tunnen; ja kui minu üle naerad, ei pane ma seda pahaks. Oma jutukuse pärast – sest vahel olen tõesti jutukas – tahaksin oma suu ette luku riputada, aga neis oludes on see võimatu: pihiisa ülesanded ja teenimine takistavad …

Skeemaiguumen Johannes

116. (24.1.1956)

Üks munkdiakon jutustas mulle järgmise loo: “Pühapäeval kui munkpreester X. oli Pühadest Andidest osa saanud, hakkas ta nägu hiilgama nagu Saarovi pühal Serafimil. Ma vaatasin teda ega saanud tema näolt silmi: nii meeldiv oli see vaatepilt.”

See munkpreester ei erine teistest mingil moel. Ta elab lihtsalt, on agar töömurdja, osaleb kõikidel kloostritöödel ja tööst vabal ajal alati ka jumalateenistustel. Rohkem ma temast ei kirjuta, kuna prohvet ei ole omal maal austatud.

Au olgu, Issand, Su halastusele inimeste vastu, et jagad meile patustele nii heldelt oma armuande kõikides Kiriku sakramentides ja eriti Jumalikul Liturgial, kus võtame osa Kristuse Pühadest Andidest, sest siin ühineme Kristusega. Pühale Õhtusöömaajale tuleb läheneda hardusega, lihtsalt, vahetult ja oma suurt patusust tajudes; ning kui tundub, et vaim on külm, ei peaks siiski segadusse sattuma. Aga seda, mis sellele munkpreestrile osaks sai, ehk siis meeleliigutust, südamerõõmutsemist ja näo hiilgamist ei peaks me püüdlema. See on Jumala armu tegu, kellele ja millal ja milliseid ande Ta oma äranägemise kohaselt annab.

Skeemaiguumen Johannes

117. (28.1.1956)

Issand ütles: “Paluge ja teile antakse, koputage ja teile avatakse …” (Mt. 7,7). Mul patusel on parandamatu paha harjumus. See on mind kaua vaevanud. Võitlesin selle vastu ja palusin Issandalt, et pääseksin sellest vabaks, aga Issand ei aidanud mind. Loen küll pühade isade raamatuid ja tean teoreetiliselt, millega kirgede vastu võidelda.

Pühad isad ütlevad, et kired saavad alguse järgmiselt: kõigepealt on tahtmatu mõttealge, seda pannakse tähele, siis jäädakse selle meelevalda ja kirg ongi sündinud. Kui katkestame tahtmatu mõttealge, katkestame samas kogu kire. Aga mina oma laiskuses ja nõrkuses jäin kire orjaks. Võitlesin ja palvetasin, kuid vabaneda ei suutnud. Kord, kui mu seisund oli eriti raske, tunnistasin oma nõrkust ja suutmatust, hüüdes Issanda poole: “Issand, aita mul patusel sellest kirest vabaneda!” Issand oma helduses aitaski mind patust inimeste kaudu – nende teadmata –, kuid ma tundsin selles selgelt ära Jumala abi.

Olin varemgi palvetanud, kuid nähtavasti mitte piisavalt siiralt ja olin lootnud rohkem oma jõududele kui Jumala abile. Issand andiski arusaamise, et pean meenutama Tema sõnu: “Ilma minuta ei või teie midagi teha.”

Au olgu, Issand, Sinu pühale armulikkusele.

Skeemaiguumen Johannes