Oli üks juhtum lasteaias, kus mul oli lemmik dressipluus, millega käisin kogu aeg ringi ja kui palav hakkas, sidusin selle kõhu ümber ja panin sinna taskutesse asju.

Kui tuli uinaku aeg sain ma salaja selle voodisse võtta. Ühel päeval aga ei lubatud mul seda teha ja kui ma ärkasin oli see toolilt kadunud. Ma otsisin, aga ei leidnud seda kusagilt. Lõpuks ütlesin õpetajatele ja järgmine päev oli ta leitud liivakasti äärest porilombist, kuhu oli üks teine poiss ta nalja pärast jätnud. Poiss toodi minu juurde ja dressipluus ka. Ta oli seal ja küsis natuke pahuralt: palun andeks. See oli mu lemmik riideese nii et ma tahtsin öelda ei, aga millegipärast ma arvasin, et ehk ta õppis? Ja ma ütlesin, et jah ma annan andeks. Ja järgmistel päevadel kaitses ta ühte poissi, keda kiusati. Seda oli tore näha. Minu arusaam andestusest on see, kui keegi keerab käki kokku ja ta tahab seda heastada. Siis ta palub vabandust, otsib andestust. Andestus paistab olevat kui „delete“ nupp arvutil, mis nullib ära käki. Ainus erinevus on see, et arvutil on „delete“ lihtne vajutada. Päris elus võtab see palju pealesundimist ja jõudu ning julgust tunnistada seda, mida sa teinud oled. See teebki andeks palumise raskeks. Andeksandmine, kui sa oled haiget saanud, on raskem. Kui sa mäletad kaua asju, tahad sa kätte maksta. Muidugi on see väga halb ja me peaksime leidma võimaluse andeks paluda kiiresti ja andeks anda nii, et see oleks kui minevik. Seda peab õppima. Mõnikord, kui ma lähen isaga tülli, siis ükskõik, kui tühine see ka oleks, tuleb ta alati õhtul minu juurde ja vabandab. Proovin endas ka sellist harjumust tekitada. Mõnedega on lihtsam, mõnedega raskem, aga lõpuks saab ikka andeks antud, pole vahet kui raske see ka oli. Andeks andmine on nagu sõpruse uuesti ehitamine, aga mõnedel ei lähe see nii libedalt või midagi sellist. Iga kord, kui sa andeks annad, teed sa oma sõpruse või suhte või mistahes paremaks, aga mõndadeks kordadeks pead sa lihtsalt rohkem pingutama, et sulle antaks andeks. Lastele andestatakse. Kui nad midagi halvasti teevad saadakse aru, et nad alles õpivad. Kõik teavad, et ka nemad olid lapsed ja ei teadnud siis veel kõike. See on hea, sest siis saavad lapsed aru, et nad tegid midagi halba ja peavad teine kord paremini tegema. Niimoodi lapsed õpivad ja andestavad ka ise. Andestamine näitab lastele, et on parem võimalus, kui kedagi hukka mõista. Kui pole piisavalt kaua aega vabandanud, võib sul see kunst ununeda ja siis peab seda jälle õppima hakkama. Palju halba võib juhtuda, kui suurte riikide juhid ei palu andeks ja teine riik soovib teist rünnata. Andestada peab oskama, andeks andma ka. Ma ei tea täpselt, mis andestus on, aga mulle tundub, et ma tundsin seda siis, kui ma kellegagi leppisin. Leppides tunned sa andestust. Ma mäletan ja kahetsen järgmist: see oli vist 4. või 3. klassis. Martinil oli olnud kaasas üks nuga, Leatherman või midagi sellist. See nägi äge välja ja siis mina mõtlen, et midagi ei juhtu, kui see võtta. Ja nii ma tegingi, võtsin talt noa, kui see oli laua peal ja panin enda taskusse, ma veel vist isegi ütlesin kellelegi, et ma teen seda. Siis oli Martin paanikas ja ei leidnudki oma nuga üles. See päev võis olla reede. Käisin nädalavahetusel Aegviidus, nagu ikka ja ma kaotasin selle noa ära. Otsisime metalliotsijaga mööda metsa ega leidnudki üles. Hiljem koolis kuulutas Liivika, et nuga on kadunud, näitas noa pilti ja ma pidin tunnistama, et ma olin selle võtnud. Hiljem ütlesin seda oma isale, kellele olin öelnud, et ma leidsin noa maast Raekoja platsi juurest. Tundsin nagu oleksin isa kaotanud. Ostsime kalli raha eest uue ja ma tõin selle Martinile ja sain andeks. Ma siiamaani kahetsen seda ja anna andeks Martin! Ja nüüd, kui ma hakkan selle küsimuse peale sügavamalt mõtlema, tuleb meelde, et eile üleeile ja kõik päevad enne seda olen ma kogenud põhimõtteliselt iga päev andestust. --- Loetud katked kahetsusest, andestusest ja leppimisest on meie kuuenda klassi noorte sulest. Kirjapilt muutmata. Juba neljapäeval algab meie selleaastane konverents, mil neil teemadel edasi mõtleme ja räägime. Tutvuge kava ja esinejatega: konverents.pjk.ee Kohtumiseni Siilis ja Kellasalus!