Heliseb telefon.

EKRAANIVABA LAUPÄEV RABAS “Ma ei leia seda matkaraja parklat üles!” kurdab üks ema. “Kas sa maantee ääres, paremat kätt seda silti nägid? See juhatab parklasse.” “Kardan, et sõitsin sellest mööda.” “No oleks tavaline päev, soovitaksin sul GPS-i sisse panna, see viiks ilusasti kohale, aga täna ei saa!” Selliseid lõbusaid mõttevahetusi pakkus meile terve laupäevane päev Marimetsa matkarajal, kus Püha Johannese kooli 4. lend pani alguse oma matkaklubile. Öösel sadas kõvasti vihma, hommik oli kaunis hall, rada tundus pikk, aga läksime ikka. Keskpäevaks paistis ere päike ja raja alguspunkti oli kogunenud 16 peret. Poisid olid juba metsa alt leidnud roikad, kes vehkles, kes timmis seda endale parajaks matkakepiks. Mõni laps sobras juba piknikukarbis ja otsis sealt meelepärast jõuampsu. “Anu saatsis sõnumi, et hilineb. Ma võin ju talle vastata?!?” “Aga kas pildistada võib?” - “Jaa, ikka võib!” “Pärnumaal on oktoobris üks orienteerimisvõistlus, kus saab peredega osaleda – olen kuupäeva unustanud. Muidu võiks ju guugeldada!” “Mõtlesime, et läheme täna õhtul lastega kinno. Lapsed kinnitasid, et kinoekraan on nii üleelusuurune, et seda ei saa ekraaniks lugeda.” Tuleb tunnistada, et kõigi nende muhelevate vestluste taustal läks ekraanivaba päeva eesmärk meile kõigil korda. Olime tunduvalt teadlikumad sellest, kui palju näpime telefone, kui palju otsime iga pähe torkava mõtte puhul infot internetist, kui harjunud oleme koheselt reageerima saabuvatele sõnumitele. Olime päeva lõpuks rahulolevad, sest suutsime teha midagi lõbusat peredega koos ja veeta mitu tundi värskes õhus imeilusas rabas. Elasime kaasa neile vapratele, kes otsustasid sügisesse rabajärve hüpata. Lühike paduvihm, mis tabas meid vaatetorni läheduses, andis hea põhjuse tihedasti koos platvormi all kükitades varju otsida, üksteist tuule eest kaitsta ja omavahel riideid jagada. On rikkus jagada vahvaid elamusi oma lapse klassikaaslaste peredega, see muudab meie kogukonda tugevamaks ja ühtehoidvamaks. Enne, kui autodesse istusime, sai osalejate pealekäimisel kokku lepitud, et järgmine matk toimub juba üsna pea, sellel sügise kõige värvilisemal ajal. Koduteegi oli teistmoodi – lapsed, kes on harjunud muidu autos telefonimänge mängima, tõstsid pilgud ja vaatasid aknast välja. Alguses natuke pahurdasid, aga juba varsti oligi ununenud. Loodus on ju imeilus. Tekst: Helelyn Tammsaar, fotod: Madis Müller

https://cdnjs.cloudflare.com/ajax/libs/jquery/2.1.1/jquery.min.js" type="text/javascript">https://unpkg.com/nanogallery2@2.4.1/dist/css/nanogallery2.min.css" rel="stylesheet" type="text/css">https://unpkg.com/nanogallery2@2.4.1/dist/jquery.nanogallery2.min.js">https://www.pjk.ee/nanogp2/nanogp2.php", "album": "ACz3Ig2vPfSKNRrobMOl-EHN_WX3kJwjcQM7iESgO3KDHjYIllla9Vc1Pi2vk1lMzGLc29vorIVR","thumbnailHeight": 220,"thumbnailWidth": "auto", "thumbnailLabel": { "display": false },"thumbnailAlignment":"center","viewerToolbar": {"standard": "minimizeButton, shareButton, fullscreenButton","minimized": "minimizeButton, fullscreenButton, downloadButton, infoButton" },"viewerTools": {"topRight": "playPauseButton, zoomButton, fullscreenButton, closeButton" } }'>