Otsime kooliperre:

Peakokk

Matemaatikaõpetaja

Pearaamatupidaja-finantsjuht

Palun anna märku, kui oled nutikas, töökas, sõbralik ja avatud meelega, kuid ka süsteemne ja korrektne praegune pearaamatupidaja, kontroller või finantsjuht ning Sulle pakub huvi töö ühes Eesti erilisemas kogukonnakoolis. Palun saada e-kiri enda tutvustuse ja CV-ga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. hiljemalt 1. juuniks või helista koolijuht Liivika Simmulile 5286849.

Koolist ja rollist

Oleme 13 aasta jooksul kiiresti kasvanud ja arenenud kodanikualgatuslik missiooni-kool, mille asutajaid ühendab ida-kristlik maailmavaade. Kõigile avatud hariduskeskkonda pidades teenime ligimest, ühiskonda, Eesti riiki, Jumalat. Tänaseks on kool jõudnud stabiilse, kvalitatiivse arengu faasi. Oleme jalad tugevalt alla saanud, ehkki jätkuvalt väga säästlikes tingimustes. Kooli tegevust rahastab osaliselt Haridus- ja Teadusministeerium, osaliselt kohalik omavalitsus, osaliselt lapsevanemad. Kogume annetusi, korraldame heategevusüritusi, kaasame vabatahtlikku tööd ning kirjutame erinevaid toetusprojekte. 

Lisaks üle 620 õpilasega ja üle 150 töötajaga koolile (põhikool, gümnaasium, eelkool) toimivad meil ka lasteaed, koduõppeosakond, huvi- ja muusikakool. Koolil on oma maja, söökla, kirik ja kohvik. Iga päeva kolm toidukorda valmistatakse kohapeal. Lisaks kirjastame ja müüme raamatuid,  korraldame rahvusvahelisi konverentse, võtame osa mitmetest erinevatest arendus- ja koostööprojektidest. Seetõttu on meie raamatupidamise töö üsna mahukas ja vaheldusrikas, kuid nõuab ka tugevat eelarvestamist, analüüse õigeks ja õiglaseks hinnastuseks, mitmekesist aruandlust ning automatiseerimist kogu selle mahukusega toimetulekuks. Erinevate töövormide, koormuste ja ülesannetega töötajaskonna tõttu on meie palgaarvestus nüansirikas ning nõuab pidevat kursis olekut tööjõumakse puudutavaga. 

Meie praegune tubli finantsjuht tuli meile aastaks toeks, kuid soovib sügisest tagasi pöörduda iduettevõtete konsulteerimise juurde. Seetõttu otsime Püha Johannese Kooli grupile (Püha Johannese Kooli Sihtasutus, Püha Johannese Koolikoda OÜ, Tervikliku Hariduse Fondi Sihtasutus) uut pearaamatupidajat-finantsjuhti, kes sooviks siin töötada kui koolipere liige põhikohaga ja pikaajaliselt. 

Lisaks pearaamatupidaja-finantsjuhile töötab meil kaks osalise koormusega raamatupidajat ning personalitöötaja, kelle peamine töö on personaliarvestus. Raamatupidamises on kasutusel Directo, Merit Aktiva, Envoice ning analüütika ja dokumentatsiooni jaoks kasutame Google Docsi. 

Juhtkond on aus, kolleegid meeldivad, kultuur toetav ja kestlikkusele suunatud, tegutsemine läbipaistev ning vastutustundlik.

Koormus ja tööle asumise aeg

Oleme paindlikud. Tööle võib asuda augusti jooksul või hiljemalt septembris. Kui soovid liituda juba juunist ja juulis mõned nädalad puhata - sobib ka nii. 

PJK-s toimub alati midagi uut, tegu on väga dünaamilise ökosüsteemiga. Kogu kooli eri osade toimimise loogikast arusaamiseks ja sujuvaks koostööks teiste üksuste juhtide ja töötajatega on vajalik olla suurem osa töönädalast koolis kohal ning orgaanilises kontaktis. Pakume küll mõnigast paindlikkust (soovi korral koormus 0,8 või 0,9, üks päev nädalas töö kodukontorist), kuid suures või täismahus kaugtööd me selles ametis võimalikuks ei pea.

Finantside, selle tiimi juhtimine ja raamatupidamise ladus koostöö kõigiga on siin elutähtsad funktsioonid. Ootame Sind väga!

Palume CV ja motivatsioonikiri saata See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Lähem info tel 528 6849 (koolijuht Liivika).

Õpetajat ootavad

• toetav suhtekeskkond
•  sõbralikud ja hoidvad kolleegid ning lapsevanemad
• motiveeritud ja heatahtlikud õpilased
• tähendused, mõtestatus, lihtne ilu
• koostöine koolipere, tugev kogukonnatunne ja -töö
• koolipere ühised hetked päeva alguses ja lõpus
• täistööaja nädalakoormus 20 kontakttundi
• ületunni- ja lisatööde eest kahenädalane lisapuhkus
toetused
• kovisoonid ja õpiringid
• klassijuhatajatele väärikas lisatasu
• nüüdisaegne digitaristu
• tugimeeskond
• mõtestatud sisekoolitused
• ainulaadne missioon kasvava ja unikaalse kooli jätkuvas loomises
• puhas männimetsaõhk ja vaikusearmastus koolimaja sees
• kuulumine Alustavat Õpetajat Toetava Kooli ja Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikesse
• tervislikke eluviise soodustav tervisetoetus (Stebby)

• haiguslehe esimese päeva kompensatsioon (kord aastas)  

•  töötajate koolieelses eas lastele jõulupidu

• prillikompensatsioon
•  tasuta ringtreening üks kord nädalas

•   tasuta pilates 2 korda nädalas

•   Õnnelike Õpetajate benefiss

•   vaikne puhkeruum

•   maitsev, mahemärgisega ja tervislik köök

Töökeskkonna väärtused

Töötamist PJK-s näeme eeskätt teenimise, loomingu ja ka isikliku kasvuteekonna tähenduses.

Õpetaja teenib autoriteediks olemise kaudu. Milline paradoks! Kuidas saab Jumalat, ligimesi ja ühiskonda teenida olles autoriteet? Funktsiooni kaudu. Õpilased vajavad õpetajat kui teekaaslast, inspireerijat turvaisikut, aga ka kui majakat ja korrastavate piiride hoidjat. Õpilastel on vajadus kinkida õpetajale austust, et teda usaldada. Ent alandlikkus on vajalik Jumala armu pälvimiseks, et mitte jääda oma tööd tehes üksi või pürgimustes viljatuks.

Kooli lakkamatu loomine, pidamine ja arendamine on eeskätt looming, sama kehtib ka kogu õpetaja töö, iga tunni kohta.

“Inspiratsioon tähendab minu jaoks Püha Vaimu väe kohalolu meie keskel (Joh 4, 13-15; 7, 37-39). Sedalaadi inspiratsioon kuulub olemise erinevasse plaani võrreldes sellega, mille kaudu teavad kunstnik või filosoof, kuigi ka neid võib näha kui ande Jumalalt. Kuid see ei pruugi tuua ühendust Jumalaga või isegi mitte intellektuaalset teadmist Temast. Tõeline püha inspiratsioon, mis lähtub Taevaselt Isalt, kunagi ei suru end peale. See peab olema saadud nagu iga teine and Jumalalt, tungiva palve ja pingutusega.” (staarets Sofroni)

Jumalik inspiratsioon avab õpetajale tema töö sügavama tähenduse ja kõrgema eesmärgi ning aitab lähtuvalt neist mõista lapsi, perekondi ja kolleege, lahendada lugematuid unikaalseid olukordi ja tajuda end Jumala loomisloo kaastöölisena.

Võimatu on olla õpetaja, tunnetamata end paralleelselt ka õpilasena. Kui me tunnistame oma ebatäiuslikkust, aga püüdleme selle poole tehes sisemist tööd endaga ja olles avatud tagasisidele teistelt, lepime selle seisundi haavatavuse ja tingimusteta usalduslikkusega, siis saame kui vastutasuks ühest küljest õpilasliku elurõõmu ja teisalt sügavama rahu.

„Minu vend on minu elu.“ (Athose vaga isa Siluan)

PJK kui keskkonna missioon on luua tingimusi ka töötajate isiklikuks ja professionaalseks arenguks. Peame väärtuseks omaette sooja ja loomingulise õhkkonna hoidmist, mille eest lasub kõigil võrdne ja täielik vastutus.

Töötajate vahel toimub avatud meeskonnatöö, teisiti ei saaks seda ka lastele õpetada. Usume, et iga PJK töötaja tunneb, et ta saab oma kolleegidele loota, ent on valmis seda ka ise igale abipalujale pakkuma. „Kui ma Jumalalt midagi soovin, siis mitte imesid või nende tegemise võimet, vaid jõudu olla kõige nõrgema kõrval, kes mind parasjagu kõige rohkem vajab, ja olla tema lähedal vaikseks toeks.“ (staarets Sofroni)

PJK on kogukonnakool, kus headel suhetel on keskne koht. Iga sügavam suhe tahab tööd enda nimel ja seda PJK ka soosib, pakkudes vastutasuks avatud, rikastavad ja toetavad suhted ka lapsevanematega. Õppimisele ja õpetamisele on koolipere liikmetel võimalik keskenduda vaid usalduslikus ning turvalises psühhokliimas. Enne, kui asuda õppima või õpetama, peavad olema suhted korras ja rahu majas.

Õpetaja töö võib olla ühtaegu nii rõõmu- kui stressirohke. PJK-s on võimalik oma muredega nagu igas koolis pöörduda õppetooli või koolijuhi poole. Aga ka nõustamisele koolis vastuvõtva pihiisa ülempreester Toomas Hirvoja poole. Koos käivad õpetajate kovisiooni grupid, kus iga kord keskendutakse kõige aktuaalsemale ühisele probleemile.

Iga aasta augustis toimuvad meeskonna väljasõiduseminarid, kus oleme koos ööbimisega kuskil looduskaunis kohas ja häälestume eelseisvaks õppeaastaks end ühiselt harides kas aasta eesmärke puudutaval või mõnel meeskonna arengut puudutaval olulisel üldpedagoogilisel teemal. Sisekoolitusi toimub ka õppeaasta sees iganeljapäevaste kolleegiumide raames või vaheaegade tööpäevadel.

Viljeleme vestluste-, pihikultuuri. Räägime avatult, empaatiliselt ja palju. Palume andeks ja andestame. Iga töötajaga toimub kord aastas arenguvestlus, milles analüüsime ka tagasiside-360 kraadi tulemusi (muuseas, koolide seas erandlikuna laekub see meil üksnes töötaja enda postkasti, kes tutvustab vahetule juhile, mida ise vajalikuks peab). Alustavate õpetajate toetuseks on neile mentor, kolmel esimesel kuul vestlusringid õdusate teeõhtute näol ja aasta lõpus tänuõhtusöök. Õpetajate traditsioonilised ühisüritused toimuvad õpetajate päeva, jõulude, kooli sünnipäeva ja kooliaasta lõpu puhul.

Vestleme palju ka oma laste ja peredega. Toimuvad perevestlused sisseastumisel, arenguvestlused, püstijala-tagasisidekohtumised, perelaagrid.

PJK on õppiv organisatsioon ja soosib õpetajate erialast enesetäiendust. Meie nooruslikust kollektiivist keskmisest märksa kõrgem protsent õpib tasemeõppes.

PJK korraldab kord või paar aastas rahvusvahelisi hariduskonverentse eesmärgiga tugevada oma kooli unikaalset identiteeti. Oma inimeste isiksuslikku arengut silmas pidades, aga ka sooviga vahetumalt tutvustada autentseid õigeusu keskkondi, mille parimaid omadusi PJK-gi arendada loodab, korraldame igal aastal soovijatele ikoonikursuse diakon Nikita Andrejevi juhendamisel ja mitu palverännakut Petseri ja Essexi kloostritesse, kus elame nädalajagu pühas paigas.

Võimaldame kõigile töötajatele prillikompensatsiooni ja tervislikke eluviise soodustavat sporditoetust.

"Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (Ps 90:12)

 2017/2018. õppeaasta koolivaheajad:

Sügisvaheaeg 21. oktoober 2017. a kuni 29. oktoober 2017. a;
Jõuluvaheaeg 23. detsember 2017. a  kuni 7. jaanuar 2018. a;
Kevadvaheaeg 17. veebruar 2018. a kuni 25. veeburar 2018. a;
Lihavõttevaheaeg 5. aprill 2018. a kuni 15. aprill 2018. a;
Suvevaheaeg 10. juuni 2018. a kuni 31. august 2018. a.

Eelkooliealiste laste arendusring ehk eelkool

Õppekorraldus käesoleval õppeaastal, õppemaksu ja sisseastumist puudutav info leitav SIIT. Avasime lisagrupid ja võtame vastu eelkooli avaldusi veel kuni 30. maini (või enne seda, kuni vabade kohtade olemasoluni). Kõigi enne 30.05.2025 registreerunutega võtame ühendust hiljemalt 1. juunil, kui saadame registreerimisvormi, kus pere saab valida sobiva rühmaaja. Pärast 30.05.2025 registreeritud avaldused on ootenimekirjas.

Õppe- ja kasvatustöö

Püha Johannese Kooli eelkoolis peame oluliseks, et lapsel säiliks õppimisrõõm. Hoiame laste õpihuvi ja usku endasse õppijana. Laps saab kogemuse koolis õppimisest ja käitumisest.

Õppetegevused lähtuvad üldõpetuse põhimõttest, lõimitud tegevuste kaudu, sest see pakub lapsele võimalust mõista maailma kui tervikut. Keskendume õppetegevusele, mille keskus on last ümbritsev maailm ning lapse kogemuste, elamuste ja huvide maailm. Laps õpib vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise ja harjutamise  kaudu.

Lapse sotsiaalsete oskuste arendamine: sobiv käitumine klassiruumis ja väljaspool koolimaja, kokkulepetest kinnipidamine (klassireeglid), teretamine, koostöö tegemine. Õppetegevustes kasutame ka paaris- ja rühmatööd, mis edendavad suhtlus- ja koostööoskust.

Lapse emotsionaalne arendamine: kasutame lapse tundekasvatust toetavaid praktilisi tegevusi ja mänge. Mängude ja tegevuste kaudu õpivad lapsed enda ja teiste tundeid ära tundma, neid nimetama, nägema emotsioonidega seonduvaid põhjuseid ja leidma olukorda sobivaid väljendusviise. Omandades vajaliku oskuse, saavad lapsed paremini hakkama sotsiaalsete suhetega.

Erinevate õpikeskkondade ja võimaluste kasutamine kasvatus- ja õppetegevustes (nt õuesõpe, muuseumiõpe, aastaringsed loodusvaatlused kooli õuealal). Õppekäikude eesmärgiks on aidata kinnistada õppetegevustes saadud teadmisi, laiendada õpilaste silmaringi ja siduda teoreetilised teadmised praktilise kogemusega.

Õppematerjalid

Õppetöös kasutame tööraamatuid: „Aastaringmäng I ja II“, (autorid: Kilmi, M., Kivisilla, V., Loorand, I., Maasik, T. 2011). Raamatutes on  loodusõpetuse, eesti keele, matemaatika, muusika ja kunstiõpetuse õppeülesanded. Teemad järgivad looduse ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade aastaringi. Teemasid käsitletakse loogilises järjestuses, üks tegevus tuleneb teisest ja kutsub esile järgmise.

Keelekümbluse rühmas on tööraamatud: „Tore eesti keel“ ja “Tore eesti keel II” (autorid: Maiberg, L., Meltsas, N., Minlibajeva, H. 2022).

Lapsed, kes käivad teist aastat eelkoolis on tööraamatuteks: „Mudilasvihik 6–7-aastastele. Avastan. Õpin. Oskan“ (autor: Erdmann, G. 2022) ja “Tahan saada koolilapseks! Õpin lugema“ (autor: Kloren, A. 2016).

Lisaks on kasutusel õpetajate koostatud töölehed, lähtuvalt konkreetse rühma vajadustest.

Õpingute tagasisidestamine

Laps saab tunnitegevuse ajal otsest tagasisidet oma õpetajalt. Kokkuvõte lapse arengust antakse kaks korda aastas kirjalikul tunnistusel. Lapse arengut kirjeldatakse lapsest lähtuvalt, väärtustades saavutatut ning tunnustades lapse toimetulekut, arenemist, positiivseid hoiakuid ja huvi. Laste arengutase sõltub nende individuaalsetest eeldustest ja varasematest teadmistest, oskustest.

NB! PJK eelkoolis käimine ei taga sissesaamist PJK esimesse klassi.
Küsimuste korral palume pöörduda See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

4.8.1939

Olen sinu auväärse kirja kätte saanud ja ilmneb, et oled hakanud elama sisemist vaimset elu. Andku Issand sulle selleks tarkust! Sinu märkus, et “palvelt ei pea midagi ootama”, on õige. Palves olles peaks tõeliselt püsima tugev iseenda kõlbmatuse tunne ja endast ei peaks midagi erilist arvama ka siis, kui ilmuvad südame soojenemine ja pisarad. Need tulgu ja mingu ilma, et me nende poole püüdleksime, aga teisalt ära ka imesta, kui nad vahel kaovad; teisiti ei võikski olla. Palve on võitlustest raskeim ja viimase hingetõmbeni liitub sellega raske ponnistus. Issand oma helduses annab palvetajale aja jooksul siiski lohutust, et see oma võitluses ei rammestuks. Kodus palvetamise palvereegel määra ise selle järgi, kui palju sul aega on; see ei ole omavoli. Annan siiski nõu, et sa ei võtaks palvereeglisse liiga palju palveid ega jääks oma reegli orjaks ega hakkaks kiirustama.
Jumala armulikkusest on siiani kõik hästi, veedame tavalist kloostrielu.*
Anun sulle Jumala õnnistust.
Skeemaiguumen Johannes

___________________________________________

*Kogumiku kaks esimest kirja on saadetud veel Valamo saarelt.

 Uus Valamo 5.2.1956

Minu vaimulikud lapsed, kes te armastate Jumalat!

Te olete kogunud minu kirju ja kavatsete need avaldada. Kui olete seda meelt, et need võivad kellelegi kasuks olla, siis koguge ja avaldage.

Mina kirjutasin oma kirjad ju eri aegadel ja eri isikutele, nii et neis on kindlasti kordusi. Hea oleks, kui võiksin neid ise uuesti lugeda, aga see ei lähe läbi, sest oma jalgade halva olukorra tõttu ei saa ma teie juurde reisida. Hakkan tõesti põduraks jääma, olen saanud koguni 83-aastaseks. Olen Jumalale tänulik selle eest, et mälu mind veel ei peta, kuigi halveneb.

Kirjad olen kirjutanud selle järgi, mis Issand on südamele pannud. Olen inimesena loomult uje ega ole ka mingi tarkpea (seda tõesti tunnistan) ja mälugi on nõrgavõitu. Koolis pole käinud ja olen kirjutanud seda, mida rääkida oskan. Vanasti ei olnud veel lambiõli, pimedal ajal tehti toas tööd peeruvalgel. Mina valvasin tuld, vahetades pidevalt pihis peergusid, ja söestunud tukid kukkusid alla asetatud veetoobrisse. Isa punus viiske ja ema-õde ketrasid või lappisid riideid. Mul oli kaks venda. Ja mida veel on tore meenutada: kuna tuletikke veel polnud, siis tehti ahju süvend, sinna kraabiti ahjuroobiga hõõguvad söed ja nii säiliski seal tuli. Vahel juhtus, et söed kustusid, ja siis ütles ema tavaliselt: “Vanja, too Anti juurest sütt.” Ja mina tõin siis väikses purgis süsi, puhudes neid hõõgvele, süütasin peeru ja siis oli meil jälle tuld.

Rätsep käis meil kasukaid õmblemas. Tema oskas lugeda ja hakkas mind õpetama. Mina olin kõva peaga, aga õde õppis tähed kiirelt selgeks ja noomis mind: “Kuidas sa seda ei mõista? Mina juba oskan, aga sina ikka veel mitte.” Lõpuks õppisin siiski ka mina lugema. Kui olin lugemisega juba algust teinud, hankisin mõned “Pühakute elulood”. Neid avaldati sel ajal väikeste vihikutena. Mul oli minuga samanimeline sõber. Arutasime siis üheskoos, mida peaksime pääsemiseks tegema. Läksime jalgsi püha Niili eraklasse, kuhu oli meie juurest 150 versta. Kuivatasime kuivikuid, pistsime kotti ja – marss teele. Käisime seal niimoodi kolm korda. Kuulsime, et seal metsas elab naiserak Matrona, aga meil ei õnnestunud teda kuidagi kohata. Oli meil ju ka veel vähe mõistmist, olime alles kolmeteistaastased. Minu vanem vend elas Peterburis. Ta oli toimekas ja ega ta ka rumal olnud, oli söögikoha omanik ja võttis mu enda juurde. Mõni aeg elasin siis tema pool ja muretsesin endale veel raamatuid. Kord, kui vend maale sõitis, läksin ma Konevitsa kloostrisse. Leidus teekaaslane, kes oskas soome keelt. Konevitsa meile ei meeldinud ja nii jätkasime teed Valamosse. Mina jäin sinna, aga mu teekaaslane naasis Peterburi. Olin tollal kuueteistkümneaastane. Ema käis mind kloostris vaatamas. Olles elanud neli aastat Valamos, tuli minna sõjaväeteenistusse. Teenisin laskurpolgus neli aastat, nii pikk oli tol ajal teenistusaeg. Teenistusest vabanedes elasin alul paar aastat isa juures ja tulin siis 1900. aastal uuesti Valamosse. Sellest ajast alates olengi kloostris elanud ja mulle pole mõttessegi tulnud maailma naasta. Tänan Issandat selle eest, et Ta on armulikult lasknud minul patusel kogu elu kloostris veeta. Oma kirjade lugejalt palun härdalt, et meenutaksite oma pühades palvetes ka mind, suurt patust.

Valamo kloostri vanake

Püha apostli ja evangelisti Johannese elulugu

Jeesus Kristus kutsus Johannese koos tema vanema venna Jaakobusega Galilea järvel oma õpilaste hulka. Olles jätnud oma isa Sebedeuse paadi (Sebedeus tegeles kalapüügiga), järgnesid mõlemad vennad Jeesusele.

Issand armastas apostel Johannest eriliselt tema tasase meele ja meelepuhtuse eest. Pärast apostliks kutsumist ei lahkunud Johannes enam Issandast, ta oli üks neid jüngreid, kes oli talle iseäranis lähedane; ta oli Jairuse tütre surnuist äratamise juures ja Taabori mäel, kus leidis aset Jeesuse kirgastumine. Pühal Õhtusöömaajal oli ta Issanda kõrval ning küsis apostel Peetruse märguandel Jeesuselt tema äraandja nime. Apostel Johannes järgnes Issandale, kui Teda Ketsemani aiast kinniseotult ebaõiglase kohtu alla viidi; ta viibis ka oma jumaliku Õpetaja ülekuulamise ajal ülempreestri õuel ning käis Tema kannul mööda ristiteed, kannatades koos Temaga. Risti jalamil nuttis ta koos Jeesuse ema Maarjaga ning kuulis talle määratud sõnu ristilt: „Naine, vaata, see on su poeg“, ja talle: „Vaata, see on su ema“ (Jh 19, 26-27). Sestsamast tunnist hoolitses Johannes Neitsi Maarja eest kuni tema surmani, Jeruusalemmast lahkumata.

Pärast Jumalaema uinumist siirdus apostel Johannes Efesosse ja teistesse Väike-Aasia linnadesse, mis olid talle liisu heitmisel osaks langenud, et kuulutada seal Evangeeliumi, ning võttis endaga ühes oma õpilase Prokorose. Reisi ajal tõusis aga merel tugev torm ning nende laev läks põhja. Kõik reisijad heideti kaldale, peale apostel Johannese, kes jäi merel kadunuks. Prokoros, kes oli jäänud ilma oma õpetajast, kurvastas väga ning siirdus üksinda Efesosse. Neljateistkümnendal rännakupäeval nägi ta mererannal seistes, kuidas laine mingi inimese kaldale uhtus. Ligemale jõudes tundis ta ära apostel Johannese, kelle Jumal oli ellu jätnud, vaatamata sellele, et ta oli neliteist päeva merel viibinud.

Efesoses kuulutas apostel Johannes inimestele väsimatult Kristust. Tema kuulutust saatsid arvukad ja suured imeteod, nõnda et usklike arv kasvas iga päevaga. Sel ajal algasid kristlaste tagakiusamised, mille korraldajaks oli keiser Nero (56-68). Ka apostel Johannes viidi kinniseotult Rooma ja anti seal kohtu alla. Oma tulise usu kuulutamise eest mõisteti apostel Johannes surma, kuid Jumala vägi jättis ta seegi kord ellu: ta kummutas talle mõistetud karika surmava mürgiga, kuid see ei teinud talle midagi; sama puutumatult väljus ta ka keeva õli katlast, kuhu ta piinaja käsul oli heidetud. Pärast seda saadeti apostel vangina Patmose saarele, kus ta elas palju aastaid.

Teel pagendusse tegi apostel Johannes palju imetegusid ning kui ta Patmose saarele jõudis, võitis ta oma kuulutusega, mida saatsid suured imeteod, kõik saareelanikud enda poole. Apostel valgustas Evangeeliumi valgusega enamiku saareelanikest, ajas välja kurje vaime, kes pesitsesid paganlikes templites, ravis terveks suure hulga haigeid. Paganapreestrid osutasid püha Johannese kuulutusele tõsist vastupanu. Nad olid hoidnud iidsetest aegadest oma teenistuses kurjadest vaimudest vaevatud paganaid. Erilist hirmu sisendas kõikidesse kõrk preester Künopsis, kes kiitles, et saadab apostli hukatusse. Kuid suur Johannes – Kõuepoeg, nagu Issand ise oli teda kutsunud – tegi temas toimiva Jumala armu väel tühjaks kõik deemonite sepitsused, mille peale Künopsis oli lootnud. Alp preester hukkus kuulsusetult merelainetes, kuna apostel Johannes oli üheainsa sõnaga sidunud kinni varem Künopsise käsku täitnud kurjad vaimud; need olid võimetud nõidpreestrit aitama ning too uppus.

Patmose saarel eemaldus apostel Johannes koos oma õpilase Prokorosega üksikule mäele, kus ta kolm päeva palvetas ja paastus. Pärast seda lõi mägi kõikuma ja kuuldus müristamist. Prokoros langes hirmunult silmili maha. Apostel tõstis ta püsti ning käskis üles kirjutada sõnad, mida ta lausub. „Mina olen A ja O,“ ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline“ (Ilm 1, 8) – teatas Jumala Vaim püha apostli suu kaudu. Nõnda pandigi 67. aasta paiku kirja püha apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja Ilmutusraamat (Apokalüpsis). Selles raamatus avatakse Kiriku saatuse ja maailmalõpu saladused.

Pärast pikaajalist pagendust sai apostel Johannes vabaks ning pöördus tagasi Efesosse, kus jätkas oma tegevust, õpetades kristlasi vältima tekkivaid väärõpetusi. Umbes 95. aasta paiku pani apostel Johannes Efesoses kirja oma Evangeeliumi. Ta andis kõikidele kristlastele käsusõna armastada Issandat ja üksteist ning täita sellega Kristuse käsku.

„Armastuse apostel“ – nõnda nimetatakse püha Johannest, kuna ta lakkamatult õpetas, et ilma armastuseta ei saa inimene Jumalale läheneda ning Talle meelepärane olla. Ka oma kolmes läkituses kuulutab apostel Johannes armastust Jumala ja ligimeste vastu, andes ise ümbritsevatele inimestele eeskuju armastuses. Juba vanuigi, olles kuulnud ühest noormehest, kes oli eksinud kõrvale tõe teelt ning saanud röövlijõugu pealikuks, läks apostel Johannes teda kõrbesse otsima; kui aga süüdlane püha vanakest silmates põgenema hakkas, jooksis apostel talle järele ning anus seisma jääma, öeldes, et võtab noormehe patu enda peale, kui too ainult kahetseb ega saada oma hinge hukka. Sellisest armastusest liigutatuna parandas noormees tõepoolest meelt ning muutis oma elu.

Apostel Johannes elas maa peal üle saja aasta, olles jäänud lõpuks ainsaks elusolevaks inimeseks, kes oli näinud Jeesust Kristust Tema maise elu ajal; teised apostlid olid selleks ajaks kõik juba märtrisurma surnud. Kirik kutsub Johannest „Jumalasõnaõpetajaks“ tema poolt maailmale kuulutatud Jumala ilmutuste sügavuse eest. Ikoonidel kujutatakse püha apostel Johannest koos kotkaga – tema kõrgelennulise mõtte sümbolina.

Kui apostel Johannesel saabus aeg teise ilma minna, siirdus ta koos oma seitsme õpilasega Efesose linna taha, käskis kaevata endale ristikujulise haua ning heitis sinna sisse, paludes õpilasi, et nood ta mullaga kataksid. Õpilased jätsid pisarsilmil hüvasti oma armastatud õpetajaga, kuid julgemata sõnakuulmatud olla, tegid nii, nagu Johannes oli käskinud. Nad katsid tema näo rätikuga ning ajasid haua kinni. Saanud sellest teada, tulid apostli teised õpilased sinna ning kaevasid haua lahti, kuid ei leidnud sealt apostli ihu, mis oli Jumala erilisel ettehooldusel üle viidud hauatagusesse maailma. See juhtus 26. septembril, II sajandi alguses. Igal aastal 8. mail tõusis püha apostel Johannese hauast peenikest põrmu, mida usklikud kogusid ning millega oma ihu- ja hingehädasid ravisid. Seepärast pühitseb Kirik püha apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja mälestuspäeva ka 8. mail, vana kalendri järgi 21. mail.

Püha apostel ja evangelist Johannes Jumalasõnaõpetaja, palu Jumalat meie eest.

TROPAR 2.viisil

Sa Kristuse, meie Jumala armas apostel,

tõtta meid viletsaid inimesi päästma;

See, kes sind oma rinna peale võttis,

võtab ka su palved vastu,

kui sa Tema ette maha langed;

sa Jumalasõnaõpetaja, palu Teda,

et Ta paganarahva pimedust ära kaotaks

ja meile rahu ja suurt armu annaks.

KONDAK 2.viisil

Sa abielutundmata apostel,

kes võib su suured teod ülesjutustada?

Sa teed imetegusid, jagad tervekssaamist,

ja palud meie hingede eest,

kui Jumalasõnaõpetaja ja Kristuse sõber.

AUSTAMISE LAUL

Meie kiidame sind, meie kiidame sind,

oh Kristuse apostel ja evangelist Johannes,

Sa Jumalasõnaõpetaja,

ja austame sinu häda ja vaeva,

mis sa nägid Kristuse armuõpetust kuulutades.

 Õigeusu hariduskäsitluse põhimõtted

Meie ajal räägitakse palju hariduse kriisist, traditsiooniliste väärtuste ja kõlbeliste orientiiride kaotamisest. Samaaegselt võib aga märgata ka üha kasvavat huvi õigeusu pedagoogika vastu ning üha laienevat õigeusu koolide võrgustikku mitte üksnes traditsioonilistes õigeusumaades, vaid ka Inglismaal ja Ameerikas. Mis on siis õigeusu haridus ja kas see on ka tõepoolest tõhusaks abinõuks kaasaegses koolis ja ühiskonnas aset leidvate kriisiprotsesside vastu?

Ehkki õigeusukeskkond on sünnitanud selliseid suurepäraseid, teooriat ja praktikat ühendanud pedagooge nagu S. A. Ratšinski, K. D. Ušinski ja V. V. Zenkovski, ei saa me kummatigi rääkida mingist õigeusu pedagoogika süsteemist või meetodist, kuna ida-kristlikule lähenemisele on võõras süsteem või mistahes muu ratsionaliseerimise vorm. Sellegi poolest on võimalik välja tuua mõningad põhimõtted, mis võiksid ja peaksid olema Kiriku religioossest kogemusest lähtuva õigeuskliku kasvatuse aluseks.

Esimene põhimõte on ikoonilisus. Inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnasuse järgi (1Mo 1, 27). Selle loomisakti mõte avaneb pärast Lihakssaamist. „Ehkki endistel aegadel oli öeldud, et inimene on loodud Jumala kuju järgi, ei olnud seda näidatud (teo endaga), sest Sõna, kelle kujuliseks inimene oli loodud, oli veel nähtamatu. Seetõttu kaotaski ta kergesti Jumala-sarnasuse. Kui aga Jumala Sõna sai lihaks, kinnitas Ta nii kuju kui sarnasust, sest näitas tõelist kuju, olles ise saanud endakujuliseks, ja taastas kindlalt sarnasuse, tehes inimese nähtava Sõna kaudu nähtamatu Isa sarnaseks.“

Kristuses ilmutab end Looja kavatsus – jumaliku ja inimliku loomuse ühendamine, avaneb inimese eluülesanne – taastada inimeses Jumala kuju käsusõnade järgimise, tunnistuse andmise ja risti kandmise kaudu. Ikoonilisust mõistetakse kui identsust, sarnaseks saamist. Laps „ei ole valmis olevus, kes oleks võimeline tunnetama Jumalat sellisena nagu Ta on, vaid potentsiaal, puhas leht, mille peale Jumala käega kirjutatakse Tema tunnetus“. Ikoonilisuse all peetakse silmas nähtava ja nähtamatu maailma põimumist, Jumala poole püüdleva inimese tahtepingutuse kohtumist Jumala armuga, mis annab mõtte ja joonistab inimeses lõpuni Jumala kuju. Erinevalt teistest religioossetest traditsioonidest (näiteks islamiusust) on kasvatusprotsess kristluses, ja iseäranis õigeusus suunatud mitte traditsiooni, vaid kõrgema ideaali, Absoluutse Jumala ideaali ja pühaduse ideaali poole. 

Diakon Andrei Kurajev kirjeldab oma õigeusu kultuuri aluseid käsitlevas õpikus ikooni rolli nõnda: „...ikooni ülesanne on näidata püha inimese sisemaailma. Kogu pühaku elu on avatud Jumalale ning järelikult ei ole selles enam kurjusel kohta. Kõikjale on tunginud valgus. Seepärast ei heida ükski ese ikoonil varju. Pilt võib näidata hea ja kurja võitlust inimeses. Ikoon näitab, milliseks saab inimene siis, kui ta selles võitluses võidab. Valgus tuleb ikoonil esile läbi püha inimese näo ja rõivaste, mitte aga ei lange tema peale väljastpoolt. Tavalisel pildil on inimene otsekui planeet. Ikoonil on aga iga inimene täht. ... Ikoon kutsub inimesi palvetama, ja mis peamine, jäljendama pühakute elu. See tähendab sellist elu, milles pole peamine mitte egoism, vaid armastus ja vägitöö.“

Ikoonilisus eeldab, et õpetamise protsessis ei ole oluline mitte üksnes ideaali kandjate nagu Jeesuse Kristuse, Jumalaema ja pühakute osa, vaid ka nende täiskasvanute (õpetaja, lapsevanema) oma, kes ise püüdlevad vaimuliku täiuse poole ja on õpilasele eeskujuks. „Kreeka keeles tähistab kasvatust sõna morphosis, „kujundamine“. Isa Sofroni arvates ei tähenda see, et õpetaja voolib lapsest seda, mida ta tahab või mida on vaja. Ta ütleb, et see sõna meenutab meile õpetaja ülesannet aidata lapsel saavutada seda, mida püha Paulus nimetas „Kristuse kujuks“ (vt. Ga 4, 19),“ kirjutab õde Magdaleena.

Teine põhimõte on tunnetus kui mõistuse ja usu, mõistuse ja südame ühendamine. Ida-kristlikus antropoloogias ei ole tunnetus midagi abstraktset või ratsionaalset, vaid lahutamatu isiksuse lülitumisest tunnetuse objekti. Jumala tunnetamine ei piirdu üksnes ratsionaalsete arutlustega Jumalast, vaid on lahutamatult seotud isiklike otsingute ja palves Jumalaga suhtlemisega. Jumalaga suhtlemata ei ole võimalik inimese tõelise loomuse tundmaõppimine, s. t. enesetunnetus. Seega on õigeusu gnoseoloogiale lähedasem eksistentsiaalne ja metafüüsiline, mitte aga ratsionaalne, positivistlik või relativistlik lähenemine. Laps tunnetab maailma sellisena nagu see on, mis aga ei tähenda, nagu eksisteeriks tunnetatav täiesti sõltumatult tunnetajast. Maailma, loodusnähtuste, asjade ja inimeste tunnetamise protsessis õpib laps leidma nii nende olemust kui ka varjatud mõtet. Maa ja taeva, jumaliku maailma ja surelike maailma vastupeegeldumine, millest kirjutas Heidegger, annab võimaluse tunnetada asjade olemust „mitte seletades neid üksteisega“, „mitte põhjendades neid üksteise kaudu“.

Isa Vassili Zenkovski arvates on inimese tunnetusvõime rikutud pärispatust, mis on viinud „tunnetusjõu kahestumiseni (mõistuse ja südame kahestumiseni) inimeses“. Tunnetusjõu ühtsuse taastamine on võimalik üksnes Kiriku kaudu.

Maailma nägemine mõistatusliku ja salapärasena on lapsepõlve hinnalisim and, milles loomulik usk pole veel abstraktsete ja ratsionaliseeritud mõistete poolt rikutud. Mõistuspärane tunnetus pole lahutatav tundelisest veel ka selles mõttes, et laps õpib seda, et lisaks intellektile osaleb tunnetusprotsessis ka süda, ja mitte üksnes siis, kui me räägime Jumalast, vaid ka siis, kui me räägime asjadest ja inimestest. Armastus (mõistetuna mitte üksnes emotsiooni, vaid ka tahtepüüdlusena) saab tunnetuses abiliseks, sest ainult armastav süda teab, mis on asjade tõeline olemus. Praktiliselt on see koolis saavutatav tsakaalu loomisega puht-intellektuaalsete tegevuste ja nende õppeprotsesside osade vahel, mis kasvatavad kaastunnet, empaatiat, teenimis- ja aitamispüüdu. Suurt osa etendavad siin humanitaarained ja koolielu üldine korraldus.

Kolmas põhimõte on askeetika., s. t. vaimuliku ja füüsilise elu distsipliin, mille eesmärgiks on isiksuse egotsentriliste ja hedonistlike püüdluste ületamine Jumala-tunnetuse saavutamise eesmärgil. Askeetlikud põhimõtted eeldavad üleliigsest loobumist, hinge hoidmist väliste eksitavate kujude ja muljete eest, isiksusliku keskme üleviimist Endalt Teisele (teisele inimesele või Jumalale), tahte kasvatamist.

Konkreetses praktikas teostuvad need põhimõtted infotehnoloogiate mõõduka kasutamise, rahuliku õppematerjali eelistamise, õppe ja töö ühendamise, võistlusmomendi taunimise ning loomingulise ja rahumeelse atmosfääri arendamise kaudu.

Erinevate kristlike lähenemiste vahel haridusele on vaieldamatult palju ühist. Iga uskliku inimese jaoks (olgu see siis pedagoog või õpilane) seisab teravalt üks põhiküsimus isiklikust suhtumisest Kristusesse. Peale ilmaliku kooli, mis valmistab õpilasi ette professionaalseks tegevuseks, eksisteerib ka Kristuse kool.  Isa Viktor Mamontov kirjutab: „Nagu igas koolis, nii ootab meid ka Kristuse koolis lõpueksam. Sellel esitatakse igaühele vaid kolm küsimust:

Esimene. Kas sa armastad Mind?

Teine. Kas sa armastad Mind?

Ja kolmas... Kas sa armastad Mind? (vt. Jh 21, 15-17).“

Lõpetuseks oleks vast õiglane öelda, et ida-kristlik lähenemine kasvatusele lubab asetada armastuse kogu pedagoogilise tarkuse keskmesse ning sellest kõrgemale.

Artikli autor on Püha Johannese Kooli asutajaliige Irina Pärt ja see ilmus ajakirjas „Kristlik Kasvatus“ detsembris 2012.

Püha Johannese kooli toetuskontsert Nõmme Lunastaja kirikus 11. novembril 2012

Minevikust on teada suuri ettevõtmisi, mis on teoks saanud tänu paljude inimeste usule ja väikestele annetustele. Rahvakorjandustega on ehitatud kirikuid ja rajatud raudteed. Kooli meeskond on vabatahtlikul alusel tegutsenud alates 2012. aasta talvest.
 
On aga asju, mille soetamiseks ei piisa vaid energiast ja heast tahtest. Koolil pole veel ruume ja sisustust. Pöördume lahkete inimeste ja organisatsioonide poole raha kogumiseks. Iga annetus, ka kõige pisem, on abiks!
 
Teie aega väärtustades oleme teinud kõik, et annetamine oleks võimalikult lihtne ja mugav. Saate valida, kas aidata meid pangalingi kaudu või krediitkaardiga.

Summa

EUR

Pangaülekannega

U-Net

Nordea

Krediitkaardiga

Peale tellimuse vormistamist suunatakse klient makse sooritamiseks Nets Estonia AS-i turvalisse keskkonda. Seal on eeltäidetud maksekorraldus, kus on kirjas tasumisele kuuluv summa. Peale kaardinumbri, turvakoodi (3 numbriline kood kaardi tagaküljel) ning kehtivusaja lõpu sisestamist autoriseerib Nets Estonia tehingu kliendi pangas. Kaardiandmete küsimisel kasutatakse SSL-turvaprotokolli ning MasterCard SecureCode ja Verified by Visa turvaprogramme, mis tagavad selle, et vahetatavat informatsiooni ei saa kõrvalised isikud pealt kuulata ega muuta.