4.8.1939

Olen sinu auväärse kirja kätte saanud ja ilmneb, et oled hakanud elama sisemist vaimset elu. Andku Issand sulle selleks tarkust! Sinu märkus, et “palvelt ei pea midagi ootama”, on õige. Palves olles peaks tõeliselt püsima tugev iseenda kõlbmatuse tunne ja endast ei peaks midagi erilist arvama ka siis, kui ilmuvad südame soojenemine ja pisarad. Need tulgu ja mingu ilma, et me nende poole püüdleksime, aga teisalt ära ka imesta, kui nad vahel kaovad; teisiti ei võikski olla. Palve on võitlustest raskeim ja viimase hingetõmbeni liitub sellega raske ponnistus. Issand oma helduses annab palvetajale aja jooksul siiski lohutust, et see oma võitluses ei rammestuks. Kodus palvetamise palvereegel määra ise selle järgi, kui palju sul aega on; see ei ole omavoli. Annan siiski nõu, et sa ei võtaks palvereeglisse liiga palju palveid ega jääks oma reegli orjaks ega hakkaks kiirustama.
Jumala armulikkusest on siiani kõik hästi, veedame tavalist kloostrielu.*
Anun sulle Jumala õnnistust.
Skeemaiguumen Johannes

___________________________________________

*Kogumiku kaks esimest kirja on saadetud veel Valamo saarelt.