50.

2.2.1950 “Oh hoolas kaitseja, kõigekõrgema Issanda Ema.” Head tervist sulle, Jumalat armastav jumalateenija! Sa pole veel inimsoo vaenlase vastu võitlema õppinud. See lähenes sulle kavalate riugastega ja nüüd oled sa langemas meeleheitesse. Rahune, ära muretse; vaenlane meenutab sulle endisi üleastumisi – neid mõtteid ei pea vastu võtma, ära lihtsalt pööra neile mingit tähelepanu. Vaat nii kirjutab Askeet Markus: “Minevikus tehtud pattude piltlik meeldetuletamine teeb heausulisele kahju. Kui see toob kaasa muretsemist, siis eemaldub lootus, kui patte meenutatakse jälle ilma mureta, siis naaseb nendega endine saast.” Ja püha abba Dorotheus sõnas: “Kui kirg teeb meid rahutuks, ei tohi me selle pärast hämmelduda: hämmeldus on rumaluse ja uhkuse tunnus.” Kõige enam hoidu uhkusest, uhkuse pärast muutus ju esimene inglite seast saatanaks ja Issand on valmistanud talle igavese piina. Kui vaenlane toob hooplevaid mõtteid, alles siis on tarvis meenutada endiseid patte, et need teeksid alandlikuks. Pateerikus räägitakse ühest askeedist, kes alati, kui vaenlane teda hooplevate mõtetega kiusama hakkas, endale ütles: “Taat, vaata oma hoorust.” Mis puutub su endistesse eksimustesse, küll Jumal need sulle andeks annab; ole rahulik, mu laps. Su tervis on kõikuma hakanud. Mis sinna parata. Jäta end Jumala tahte hoolde. Haigused meenutavad meile igavikku siirdumist. Soovin sulle ihu tervenemist ja hinge pääsemist. Issand hoidku sind. Skeemaiguumen Johannes