Uus Valamo 5.

3929 untitled shoot

2.1956 Minu vaimulikud lapsed, kes te armastate Jumalat! Te olete kogunud minu kirju ja kavatsete need avaldada. Kui olete seda meelt, et need võivad kellelegi kasuks olla, siis koguge ja avaldage. Mina kirjutasin oma kirjad ju eri aegadel ja eri isikutele, nii et neis on kindlasti kordusi. Hea oleks, kui võiksin neid ise uuesti lugeda, aga see ei lähe läbi, sest oma jalgade halva olukorra tõttu ei saa ma teie juurde reisida. Hakkan tõesti põduraks jääma, olen saanud koguni 83-aastaseks. Olen Jumalale tänulik selle eest, et mälu mind veel ei peta, kuigi halveneb. Kirjad olen kirjutanud selle järgi, mis Issand on südamele pannud. Olen inimesena loomult uje ega ole ka mingi tarkpea (seda tõesti tunnistan) ja mälugi on nõrgavõitu. Koolis pole käinud ja olen kirjutanud seda, mida rääkida oskan. Vanasti ei olnud veel lambiõli, pimedal ajal tehti toas tööd peeruvalgel. Mina valvasin tuld, vahetades pidevalt pihis peergusid, ja söestunud tukid kukkusid alla asetatud veetoobrisse. Isa punus viiske ja ema-õde ketrasid või lappisid riideid. Mul oli kaks venda. Ja mida veel on tore meenutada: kuna tuletikke veel polnud, siis tehti ahju süvend, sinna kraabiti ahjuroobiga hõõguvad söed ja nii säiliski seal tuli. Vahel juhtus, et söed kustusid, ja siis ütles ema tavaliselt: “Vanja, too Anti juurest sütt.” Ja mina tõin siis väikses purgis süsi, puhudes neid hõõgvele, süütasin peeru ja siis oli meil jälle tuld. Rätsep käis meil kasukaid õmblemas. Tema oskas lugeda ja hakkas mind õpetama. Mina olin kõva peaga, aga õde õppis tähed kiirelt selgeks ja noomis mind: “Kuidas sa seda ei mõista? Mina juba oskan, aga sina ikka veel mitte.” Lõpuks õppisin siiski ka mina lugema. Kui olin lugemisega juba algust teinud, hankisin mõned “Pühakute elulood”. Neid avaldati sel ajal väikeste vihikutena. Mul oli minuga samanimeline sõber. Arutasime siis üheskoos, mida peaksime pääsemiseks tegema. Läksime jalgsi püha Niili eraklasse, kuhu oli meie juurest 150 versta. Kuivatasime kuivikuid, pistsime kotti ja – marss teele. Käisime seal niimoodi kolm korda. Kuulsime, et seal metsas elab naiserak Matrona, aga meil ei õnnestunud teda kuidagi kohata. Oli meil ju ka veel vähe mõistmist, olime alles kolmeteistaastased. Minu vanem vend elas Peterburis. Ta oli toimekas ja ega ta ka rumal olnud, oli söögikoha omanik ja võttis mu enda juurde. Mõni aeg elasin siis tema pool ja muretsesin endale veel raamatuid. Kord, kui vend maale sõitis, läksin ma Konevitsa kloostrisse. Leidus teekaaslane, kes oskas soome keelt. Konevitsa meile ei meeldinud ja nii jätkasime teed Valamosse. Mina jäin sinna, aga mu teekaaslane naasis Peterburi. Olin tollal kuueteistkümneaastane. Ema käis mind kloostris vaatamas. Olles elanud neli aastat Valamos, tuli minna sõjaväeteenistusse. Teenisin laskurpolgus neli aastat, nii pikk oli tol ajal teenistusaeg. Teenistusest vabanedes elasin alul paar aastat isa juures ja tulin siis 1900. aastal uuesti Valamosse. Sellest ajast alates olengi kloostris elanud ja mulle pole mõttessegi tulnud maailma naasta. Tänan Issandat selle eest, et Ta on armulikult lasknud minul patusel kogu elu kloostris veeta. Oma kirjade lugejalt palun härdalt, et meenutaksite oma pühades palvetes ka mind, suurt patust. Valamo kloostri vanake
EnglishEstonianFrenchGermanGreekItalianPortugueseRomanianRussianSpanish