PJK Arvamusfestivalil Paides

Meie noore kooli vanimad, kohe viiendat kooliaastat alustavad õpilased osalesid 12. augustil Arvamusfestivalil. Meie ülesandeks oli ette valmistada neli arutelu laste arvamusalal.

Arutelude teemad vailisid festivali korraldajad laste pakutute hulgast. Esimene arutelu kandis väljakutsuvat pealkirja Mulle tundub, et poisid eelistavad videomänge pärisinimestele. 

Selle teema pakkusid välja tüdrukud ning kui poisid sellest kuulsid, protesteerisid nad valjuhäälselt. Mis mõttes?! Mis jutt see on?! Mingit valikut ei ole, loomulikult on pärisinimesed tähtsamad! Aga miks siis tüdrukutele on jäänud teist vastupidine mulje? Võibolla neile endile on arvuti- ja videomängud pärisinimestest tähtsamad? Kust me üldse teame, kellele me oleme (mängudest) tähtsa(ma)d? Kas me ise teame, kes või mis on meile tähtis? Kas me tajume, kuidas paistavad meie eelistused digi- ja pärismaailma vahel teistele? 

Otsustasime festivali ettevalmistuseks seda kõike põhjalikumalt uurida ja palusime meie esimese lennu lastel nädala jooksul pidada päevikut oma pere ekraanikasutuse kohta ning vastada erinevatele küsimustele. Vaatasime ekraanikasutust laiemalt, mitte ainult videomängude mängimist. Meie väiksest küsitlusest selgus, et ekraanid on tähtis osa meie kõigi elust, nii poistele kui tüdrukutele, väikestele kui suurtele. Ühele vastanule tuli üllatusena, et hoopis täiskasvanud nii palju ekraane kasutavad!

Arvamusfestivalil püüdsime koos arutada, kuidas selle asjaga siis on, kes ja kui palju kasutavad, kui palju on liiga palju, kas reeglid ja piirangud on vajalikud ning rääkisime sellest, milline oleks elu ekraanideta.

Teine laupäevane arutelu oli teemal Koolirõõm ja kodurõõm

Otsustasime sellele teemale läheneda läbi loomingu. Iga rühm joonistas tühjale paberilehele seda, mis lastele koolis või kodus tähtis on. Pärast plakatite valmimist sai iga soovija enda kätte võlukepi, et öelda, mida nad muudaksid, kui see nende võimuses oleks.

Kolmandaks arutasime seda, kuidas noored saavad aidata koduta jäänud lemmikloomi.

Armastame loomi. Peaaegu meil kõigil on kodus oma lemmikloomad ja me hoolitseme nende eest ja nunnutame neid. Kuid koduta loomad on sama armsad! Ja meil on neist nii kahju! Nad kõik on väärt head pererahvast. Mida meie saaksime teha koduta loomade jaoks? Võtaksime muidugi lihtsalt endale koju, aga vanemad kõiki ei luba. Võibolla saaksime teha midagi suuremat? Koos Miikeali ema Helelyniga külastasid lapsed mitmeid loomade varjupaiku, uurisid, kuidas seal elatakse, mida tehake ning kuidas saab igaüks meist loomade varjupaikades abiks olla.

Päeva lõpetuseks rääkisime sellest, kuidas teha koolikiusamisele lõpp.

Selles arutelus osalesid aktiivselt ka lapsevanemad. Rühmades arutati ja ehitati üles väärtuste püramiidi. Mis on oluline selleks, et kiusamist ei tekikski?

Suur tänu lapsevanem Kristi Klassmägile, kes meie kooli osalust festivalil vedas ja ettevalmistustöödega palju vaeva nägi!