27.7.1940

Õnnis on su seisund, kui tunned end vaimselt haritute keskel väärtusetu ja lapsena: ära neid kadesta ega püüdle ka vaimset joovastust. Müstikud pürgivad sellise armu kogemise poole, aga ei saavuta tõelist sisemise nägemise võimet, vaid langevad saatanlikku enesepettusesse. Issand annab inimesele kogeda armu puudutust, kui ta süda on kirgedest puhastunud. Pühad isad olid selles meeleseisundis, aga meil patustel tuleb kahetsust tundes palvetada ja Jumalalt võitluses kirgedega abi paluda. Pateerikus* on kirjas, kuidas õpilane vanakesele sõnas: “See ja see näevad ingleid.” Vanake vastas: “See ei ole ime, et ta ingleid näeb, aga imestusega vaataksid seda, kes näeb oma patte.” Nii lühike kui see vanakese lause oligi, sisaldub selles sügav vaimulik mõte, sest raskeim on ennast tundma õppida. Sina kirjutad: “Palvesõnad ja Issand ühinevad ja on nagu lahutamatud.” See mõte ei ole ekslik, nii peabki olema.

Sul on õigus: “Küllus, rikkus, vanemate armastus ja ümbritsevate kiitus” on vaimses elus tõepoolest suureks kahjuks. Pühad isad pelgasid neid patuajendeid väga ja vältisid neid kõigest väest. Ega asjata pöörduta kloostrisse ja kõrbe. Sul pole siiski tarvis kuhugi põgeneda, vaid proovi olla selle asemel “arukas kui madu ja vagur nagu tuvi” (Mt. 10,16); kõik muu on ajalik, tühi nagu unelm. On tarvis pidada meeles ja lausa nagu taguda mällu, et elame täna või homme, aga kord me siiski sureme ja siis on meie ees igavene elu, kus aeg peatub. Issand, halasta!

Sinu vanus ja teerada on väga libedad – hoia siis vaim alandlik ja ära looda enda peale enne, kui lamad kirstus. Issand andku sulle tarkust!

Palveta edasi samal viisil nagu praegu. Kui teil on seal pühade elulugusid, soovitaksin neid lugeda: need innustavad väga ja õpetavad palju.

Armastusega Kristuses

Skeemaiguumen Johannes
_______________________

* Pateerik: viienda sajandi kogumik “Apophthegmata patrum” on jutustuste kogumik, mis pajatab munkadest-usuvägilastest ning sisaldab ka nende ütlusi ja õpetusi.