27.4.1940

Sain su kirja. Olen Jumala armust hinges püsinud. Kuigi magan lavatsil, olen hinges rahulik ega isegi mõtle Valamo peale, justkui poleks ma seal elanudki.
Sain su kirjast aru, sest olid pannud sinna oma tunded ja ma tundsin nende sõnade jõudu. Jätsin Valamo rahulikult ja Valamo pommitamisegi pidasin vastu hädaldamata. Häire ajal ei jooksnud ma pommivarjendisse, kuigi see oli meil peakirikus olemas, vaid istusin oma kellias ja lugesin püha Evangeeliumit. Pommide kukkudes hoone värises, aknaklaasid purunesid kildudeks, uksed paiskusid lahti, aga mul oli mingi sisemine kindlus, et jään elama.
Pidime Valamost kõva kiiruga lahkuma. Ma ei kahetse, et sealt palju kaasa võtta ei saanud. Ainult sellepärast kurvastan, et sinu kingitud ikoon ja ka teine, mille vanemad olid mulle õnnistuseks andnud, jäid seinale. Võtsin mõned raamatud pühade isade teoseid ja sellest on mulle küll.
Isegi kui oled pääsenud kirgedest vabaks, ole ikka alandlik ja ära looda enda peale enne, kui magad kirstus. Vaevanägemine kuulub mingi vooruse püüdlemisel meile, aga vooruse edenemine sõltub Jumala armust. Oma armu ei anna Jumal inimesele aga mitte tema ponnistuste, vaid alandlikkuse järgi: mil määral ta alandub, sel määral ligineb talle Jumala arm. Ma soovitan sul lugeda püha Makarius Suure viit õpetuskõnet südame puhtusest, need on seal teie juures avaldatud.
Skeemaiguumen Johannes