Allpool koolijuht Liivika sõnad lennuraamatust:
Mäletame hästi teie koolitee algust Viru tänaval. Poistel oli see päris raju. Metsikuid möllumehi vaigistasid vaid Anti punased tuletõrjujatunked. Mitte Anti karjatus „Vaikust!” ei mõjunud, vaid keeris vakatas aukartusest ja imetlusest: stopptulena mõjuvate tunkede taskutest paistsid kruvikeerajad ja akutrellid. Vana hoone ja veel vanem klassimööbel (või siiski vist mitte päris keskajast?) vajasid pidevat püstihoidmist ning kausid koridori põrandal tühjendamist vihmaveest, mida katus läbi lasi. Meenub päris esimese õpetaja Irja elevil konstateering „Potentsiaali on!”, kui ta kogenud pedagoogina oli teid paar päeva tundma õppinud.
Tüdrukud olid õige ujedad ja tasased. Ka Evely moodi helged. Kui mind vist 5. klassis õpetaja Daniel kutsus inimeseõpetuses delikaatsetest teemadest rääkima, siis esialgu istusite kõik kui sulnid skulptuurid, peakesed viltu, käed nõukaaegsel lauaplaadil ja noogutasite vaguralt naeratades iga lause peale. Hakkasin kangutama, ärgitasin vestlema, oma arvamust avaldama ja diskuteerima kuni selgus, et tõesti: vaga vesi, sügav põhi.
Järsku avanesite, olite väga elusad, julged, iseseisvad tüdrukud, igaühes lahe punkar oma sisu ja sõnumiga.
Täname teid, teie vanemaid ja õpetajaid päikese eest, mida kaasa tõite ja endas kannate.
Olete helged ja head, sest teid on armastatud. Nüüd teame, et seda oskate te ka ise – armastada elu, ilma ja inimesi. Soovin teile jätkuvat elamisjulgust! Palun ärge kunagi unustage, et PJK jääb alatiseks teie kooliks ja teie meie lasteks.
Jumala armu ja õnnistust edasiseks haridus- ja eluteeks!
Fotod: Oleg Shvaikovs
