Reetmisest, õõnestamisest ja õpetamisest.
Vastulause Kadri Paasi artiklile

Vastulause koostatud 21.10.2022

Kaitse Kodu eelmises numbris ilmus Kadri Paasi artikkel “Salakaval pehme jõud: vargne ja veenev identiteedi õõnestaja”, milles autor seob kokku Vene riigi ja riigikiriku mõjutustegevuse ning Püha Johannese Kooli (PJK) ja sellega seotud inimesed. Leiame, et artikliga loodud kuvand on lugejat eksitav ning meid ja meie kogukonda alusetult sildistav.

Paas kirjeldab, kuidas Putini režiim kasutab pehmet jõudu ja Moskva Patriarhaadi mõju selleks, et “õõnestada jõuliselt ja jultunult süstemaatiliselt elanikkonna moraali”, “kiita takka Kremlile kasulikule käitumisele”, “anda minevikule, olevikule ja tulevikule Kremli poliitikale sobiliku tähendus”. Oleme nõus, see on vene võimu käekiri, kuid meie kooli inimesed ei ole Kremli inimesed.

Artiklit kokkuvõtvas lõigus, jätab Paas mulje, justkui oleks PJK loomise otsustanud Moskva Patriarhaadi juhtkond: “Moskva Patriarhaat asutas 2012. aastal Tallinnasse ka Püha Johannese kooli, millel valmis tänavu augustis Nõmmel Kaitseliidu Tallinna maleva kinnistu lähistel uus koolimaja-kirik.” See on valeväide, kool loodi kodanikualgatuse korras erakoolina, et säiliks vabadus otsustada ja valida, kuidas oma lastes kasvatada (algkristlikke) väärtusi. Asutamiseks ei olnud vajalik Moskva Patriarhaadi luba. Samal aastal loodi Eestis teisigi kristlikke koole: Kaarli, Püha Miikaeli, Toomkool, Tartu Luterlik Peetri ja Kohila Mõisakool. Kooli asutajad palusid kirikliku tava kohaselt koolile õnnistust piiskop Korneliuselt, aga raha, inimesed ega juhised ei ole kunagi tulnud Moskvast.

Paas jätkab, et: “kool nimetab oma kodukirikuks Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku Ristija Johannese kogudust” ja loob eksitava mulje, justkui oleks kool patriarhaadist ja Kremlist sõltuv. Lapsed käivad aeg-ajalt koguduse kirikus hommikupalvusel. Ja käivad ka igal vabariigi aastapäeval Pika Hermanni torni jalamil, et laulda päikesetõusul hümni Eesti Vabariigi riigilipule.

Paas lisab: “Selle (koguduse) ülempreester on Toomas Hirvoja, kes allub siinsele metropoliit Jevgenile ja Jevgeni otse patriarh Kirillile, st Kremlile.” Selgitame, et vaimuliku ega koguduse alluvus metropoliidile ei ole absoluutne, nii preestrile kui ka kogudusele jääb isiklik arvamusvabadus. Ei pea olema patriarhiga nõus, kui süda nii ei ütle. Kohe pärast sõja puhkemist kirjutas Nõmme Ristija Johannese koguduse preester Dmitri Zhestkov alla ligi kolmesaja vaimuliku avalikule pöördumisele sõja koheseks lõpetamiseks. 16.10.2022 Aktuaalses Kaameras ütleb preester Toomas Hirvoja, et Kirilli tegevus on "õigeusuõpetusest täitsa mööda", et "tundub, et teda /patriarhi/ on tabanud pimestus". Samasugune arvamusvabadus on ka koguduse lihtliikmetel. Lisame, et ca 80 protsenti PJK töötajatest ei ole seotud ühegi Moskva patriarhaati kuuluva kogudusega.

Tunneme samuti hirmu lugedes julmustest, mida saadab Ukrainas korda Vene riik. Paljud meie kogukonna pered on olnud selle riigi ohvrid minevikus. Nii sotsiaalmeedias kui PJK kodulehel oleme oma seisukoha selle sõja kohta selgelt välja öelnud. Kodulehel on ka info selle kohta, kes me oleme, kes meid rahastab, milliseid väärtusi au sees peame, milline on õigeusu roll kooli toimisel, miks sattusime Kivimäele, kes meid juhib ja mida mõtleme hävitustööst, mis toimub Ukrainas. Võib ka lihtsalt tulla ja meiega rääkida.

Soovitame Kadri Paasil tutvuda teosega “Nõmme kirikud ja kogudused” (2013), et mõista paremini, millist tagakiusamist kristlased, sh õigeusklikud, kogesid Nõukogude võimu ajal ja kuivõrd läbi põimunud on olnud nende elu Nõmme ajalooga. PJK loojate, õpetajate, laste ja lastevanemate väärtuste mõistmiseks tasub sirvida PJK juubelikogumikku “Kümme valgusaastastat” (2022).

Kõike eelpool öeldut arvesse võttes kõlab Kadri Paasi artikli juhtlõigu lause “Pehme jõud ei mõju üleöö: täna kuulan jutlust või õpin koolitunnis ja homme reedan kodumaa” häbimärgistavalt. PJK on ainus eesti õppekeelega õigeusu üldhariduskool Eestis, kuid Putini ning meie kogukonna kirstlastest ning mittekristlastest liikmete vahele võrdusmärgi tõmbamine ei ole õige ega õiglane.

Nõustume õiguskantsler Ülle Madise ja semiootik Mihkel Kunnuse 20. oktoobri ERR portaalis järelvaadatavas saates “Kultuuristuudio” välja öelduga, et (sotsiaal)meedia abil vaenlase kuju loomine, avalik sildistamine ning ühiskonnast välja tõrjumine tühistab ja laastab rünnatavat kogukonda psühholoogiliselt, sest kogeme seda hetkel ise. Nõustume nendega, et selline tegevus viib rünnatava sotsiaalse grupi kibestumiseni ning (enese)tsensuurini.

Usume, et Eesti rahvas on tark, vapper, vaimselt vaba ning piisavalt küps, et mitte kaasa minna häbistamise kultuuriga, et Eesti põhiseaduses kirjapandu on oluline kõigile Eesti koolidele, inimestele ja kogudustele. Loodame, et süütuse presumptsioon valitseb omakohtu üle ning et ühe inimese või organisatsiooni süüd ei saa sujuvalt üle kanda teisele.

Me tahame õpetada, uskuda ja elada Eesti Vabariigis ilma, et meid märgistaks kodumaa reetmise silt.

Liivika Simmul – PJK kooli direktriss, koguduse liige, õpetaja, lapsevanem

Toomas Hirvoja – Nõmme Ristija Johannese koguduse ülempreester, õpetaja, lapsevanem

Anri Kivil – kaitseliitlane, EÜS Põhjala vilistlane, PJK hoolekogu liige, õpetaja, lapsevanem

Kaldkirjason ära toodud lõigud meie vastulausest, mille Kaitse Kodu toimetaja avadamata jätta otsustas, meid sellest eelnevalt teavitamata.

Püha Johannese Kool. Foto: Tiit Veermäe

_____

Viited:

Salakaval pehme jõud: vargne ja veenev identiteedi õõnestaja (Kadri Paas, sisejulgeoleku asjatundja).

Kaitse kodu nr 7. 2022 a
https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kaitse_kodu_07_2022_veeb/s/17036243