Oleme ühenduses ühes Tallinna hotellis peavarju saanud Ukraina põgenikega.

Need on emad lastega. Kui uurisime, millega neid aidata saaksime, siis nimetasid emad tegevusi lastele. Eelmisel nädalal toimuski koolis voolimistund rühmale Ukraina lastele meie kunstiõpetaja Olga Novikova juhendamisel. Tagasiside vabatahtlikelt abilistelt ja laste emadelt on selline: 11-aastane poiss hakkas esimest korda emaga sellest rääkima, mis Ukrainas juhtunud oli. Sissetungi esimesest päevast, pommitamisest, sellest, kuidas nad end keldrites peitsid ja hiljem mahajäetud punkris. Enne polnud ta enda ümber toimunust rääkinud. Oli üldse jäänud väga vaikseks, võrreldes sellega, milline ta enne oli olnud. Täna, pärast saviringi, hakkas ta ise emaga rääkima kõigest sellest, mida nad olid pidanud Ukrainas läbi elama. 8-aastane tüdruk Zaporižžjast, kes oli emaga kuu aega enne sõja algust Kiievisse kolinud, ei läinud Tallinnas emast sammugi kaugemale. Ta hakkas peaaegu nutma, kui tuli jutuks, et nad võiksid sõita 10 minuti kaugusel olevasse parki erinevates autodes. Pärast voolimist hüppas ta koos teiste lastega minu autosse ja ütles pärast, et oli lahe vahepeal ilma emata sõita. Ema lisas, et alates sõja algusest oli see tema jaoks esimene kord, kui nad kasvõi kümneks minutiks lahus olid. Kui nad siia jõudsid, siis istusid nad ainult oma toas. Kartsid, hotellist välja ei julgenud üldse minna. Mõlemad tahtsid lihtsalt oma toas olla ja magada. #ukraina #kunst #lootus #pjk