Esimene rätsepatöö ehk lugu sellest, kuidas alla anda on kohati raskem kui jätkata.

8. klassi Artur õmbles loovtööna mantli. Oma teekonda ideest teostuseni kirjeldab ta allpool. Käesoleva praktilise töö eesmärgiks oli õmmelda endale isikupärane mantel. Kui ma teemaga algust tegin, oli see nagu rännak tundmatusse. Ma polnud kordagi elus õmblemisega tegelenud ning mis mind kindlasti nii kiiresti õppida aitas, oli kindel tahtmine ja suur huvi. Nagu juhendajad korduvalt töö jooksul ütlesid, olid nad minu tööga rahul ja arvasid, et see on esimese korra kohta väga hästi tehtud. See oli minu esimene kogemus õmblusmasinaga õmblemisel ja päris riietuseseme tegemisel. Rõõmuga avastasin, et alla anda on kohati raskem kui edasi jätkata. Õmblemine meeldis mulle nii väga, et isegi koledate õmbluste juures jätkus mul indu need üles harutada ning uuesti õmmelda, mõnikord korduvalt. See pole minu puhul tavaline ja saan öelda, et see on siiamaani minu elu esimene tegevus, mis mind nii väga huvitab. Praktilise töö lõpptulemusega olen ma väga rahul ning õppisin selle protsessi käigus ennast paremini tundma. Soovin kindlasti õmblemisega jätkata ja esimesel võimalusel lõpetada teise mantli õmblemine, et uutele projektidele ruumi teha. Mul on väga hea meel, et läbi minu kanduvad edasi minu esivanemate oskused. #puhajohannesekool