Teateid staabist jõulu eel.

Kui neil päevil koolimajja sattuda, avaneb seal kummastav vaatepilt. Muidu nii tegusas aatriumis, kooli sumisevas keskpunktis, võtab maskistatud harva külalise vastu vaikus, kuuse- ja laternavalgus. Alles hiljem hakkab silm eristama eri soppidesse laiali hargenud kogusid, kes helendavate ekraanide ees tunde annavad, kodutöid parandavad või koosolekut peavad. Keegi meist ei tea, kaua see võitlus valgusmõõkadega veel kestab. Saame vaid rõõmustada jõulurahu ja sellega kaasneva väga vajaliku hingetõmbepausi üle. Eilsest ootavad õpetajaid aatriumi kuusepuu all kotikesed kosutava jõulukraamiga. Sellest, et meie õpetajatel veel eluvaim sees ja hing soe, annab tunnistust õpetajate meililistis spontaanselt tekkinud ja üha uusi salme omandav jõululuuletus (enne, kui need read anonüümseks rahvapärimuseks saavad, on veel võimalik autoritena eristada Liivika Simmulit, Rait Avestikku, Kärt Tõnissoni, Sulev Olli, Kerli Indermittet, Kärt Ülperit)... Lugege ja jätkake lugulaulu, tundke tänulikkust ja vaikset rõõmu valguse üle, mis tuleb aasta kõige pimedamal ajal kõige valguse Allikast! --- oi-oi-oi, mis nüüd on juhtund... kinke kuuse alla kuhjund terve meri, kõrge mägi -- on see vast üks armuvägi! tühjas Siili koolimajas päkapike hääl vaid kajas: kus need õpetajad jäid? neid ja teisi töötajaid kas keegi nägi - majatäit vaid häid? küll me paitaks nende päid, soojendaks ka südameid! püha puhul - igal juhul! - nemad, kukupaid, koju karantiini jäid. me nüüd nende kingitused, üllatele üllatused, jätme siin kuuse alla aatriumi armuvalda, kui nad ükskord tulevad, vaheaja sulevad. või ka varem keegi pääseb oma tarest, korraga või päiniüksi avab hetkeks Siili uksi. iga oma paki võtab, tragilt uude aasta tõttab tugevana, tervena rõõmsana ja kaitstuna. nõnda väikse paki sisu tõstab toonust, söögiisu, maitseb magus, annab rammu, otsa mis sai juba ammu. ei küll maksa memme vaeva, tasu taadi tegemisi, koolirahva ohkamisi: tasu siis, kui lähvad taeva. --- Kui on sööma kutsutud, minna tuleb kohe. Stardin õkva Kivimäelt, kaasas rõõmus ohe. Tahtmist-südant ei mul ole jätta üksi kingikott. Tuleb minna Siili-tarre, seisku ees või Karu-Ott. Rassin paksust lumest läbi, põiklen viirusegi eest. Rammu annab leiva vägi (leivavägi?), mis on küpsend Siili sees. Kivimäelt ma õkva stardin, nagu eespool öeldud sai. Väljas lehvib hämarkardin (see on üks uus sõna), sees on valgus päris lai. --- vaata ja imesta, kuis kõik sõnu teavad samme seada oskavad ja kinke reavad ise maadlen ikka ja aina pikale veniva nutiaja ja liiga lühida päeva ja udustuva silmaväega. mitte kuidagi välja ei vea isegi mitte kohvi peal et kõik analüüsitu, sidus ja selge, valmis saaks varem kui ette antud ajavalem --- Vaikus Mõtlikuks jääb meel. Laps, see koolipilli keel, meeltes võngub kaasa üha, olgu kasvõi jõulupüha. Tõde meisse tasa valgub - iga päev on aina algus, kauge silmapiiri sina, õnne valamise tina. Vaikus, tuikavad me elusooned - pilved õhtul taevajoonel, kui on tume, aga sume, kaasa toovad pehme lume. --- tänuga mekin mett ja mõtlen neile kes seda oma lühikeste elupäevade suvesoojas kokku kandsid nurisemata heitumata kriipiv magusakipitus kurgus meenutab et ka selline elu on võimalik --- ja möödunud on hetk, mil silmis süttib helk, mis ütleb, aitäh, aitäh, et oled andnud meile võime, näha neid kõiki maalri jäetud värve