Istun aias ja hingan.

Kirjutan neist sulle kohe Hingan ja tunnen värsket õhku, mis justkui mu sees laiali läheb ja valgub tasapisi igale poole mu kehasse. Külm ja vaikne õhk, aga siiski täidetud rõõmu ja eluga, mis teretab kõige hellamal viisil. Ta paitab mu põski ja sosistab kõrva. Ainulaadne aroom, millel on soojus, tärkav elu. Maas on õrnad õrnad kevadlilled, igaühel oma värv, oma lõhn. Pärast talvist vaikust on kõik järsku täis kõlavaid, rõõmsaid helisid. Kõrval seisab puu, millele ilmuvad kodumaale naasnud linnud, kes kõiki valju laulu saatel tervitavad. Hääled on kohati nii kõvad, et summutavad isegi automüra, mis kaugemalt kosta on. Algab ka suur mahlavool. Joon seda ja tunnen, et see täidab kogu mu keha rõõmu ja värskusega. Ikka valab veel aeg-ajalt külmi vihmasid ja öösiti on veel päris jahe. Siiski piilub mind päike veel natuke tagasihoidlikult pilvede vahelt ja päevad muutuvad aina pikemaks. Metsa all kaovad lume jäljed vaikselt ja voolavad otse allikavette, milles vesi valjult voolab, see on nii selge ja päike nii ere, et iga kivi on põhjas paista. See kõik on vägi, mis täidab taimi, loomi ja inimesi, see on täis elujõudu ja iga olend, kes seda väge täis, ongi kevad. --- Lugu kevadest on valitud 7. klassi õpilastööde seast