Elukevade elu kevadel.

On moodne tõdemus, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Aga endiselt on säilinud ka oskus ning kannatlikkus maalida saja sõnaga üks elav pilt. Meie 7. klass sai ülesande kirjeldada kevadet. Jagame noorte vaateid, et rõõmustada koos - ei ole midagi nii, et emotikoni-põlvkond unustab võime luua maailma elustava sõna väel. Sõnakevad puhkeb iga põlvkonnaga uuesti õide! Esimene pildike: Õues on juba soojem, ka päike paistab eredalt, on tunda kevade saabumist. Metsas on väga vaikne, on kuulda vaid kauget, kuid kaunist, linnulaulu ning kerget tuulesahinat. Taevas on pilvitu ja meelespeasinine. Tumeroheliste okastega männid tunduvad nii kõrged, justkui tahaksid need päikseni välja kasvada. On tunda värsket männihõngu. Õhk on soe, jahedam hakkab vaid siis, kui mõni tuuleiil tuleb. Tugevam tuul liigutab ka puid, mille tagajärjel kostub vaikset kääksumist, see sarnaneb häälega, mida teeb mu vanaema palju aastaid näinud puust kiiktool. Linnud lendavad parvedena üle taevalaotuse. Teeraja mõlemas ääres on madalad kraavid, kuhu on vesi kogunenud ning sealt sillerdab vastu päike. Rada on pikk, seda ümbritsevad puud moodustavad justkui tunneli. Selle lõpus on väike lagendik, kuhu pääseb ka valgus paremini ligi. Veel raagus põõsastel on märgata erkrohelisi võrseid, juba on näha ka pajutibusid, need on käe all nii pehmed. Võsastiku alused sinetavad sinililledest. Hoolimata sellest, et on väga vaikne, on siiski kuulda palju erinevaid helisid, neid tuleb osata leida, kõige parem on teha seda silmad kinni. Kõik on nii rahulik ja ma mõtlen, et polegi midagi muud vaja. Tunnen, kuidas korraga on nii kerge olla, kõik mured ununevad ja pinge kaob. On tunne, nagu ei tahakski siit metsast enam lahkuda.