Meie kooli toetuseks toimus möödunud nädalal üks haruldaselt ilus sündmus.

Oma kolmandat luulekogu "Nähtamatu pühendus" esitles luuletaja Merike Õim, meie õpilaste Sofia ja Adriana vanaema, omaloomingulisi laule esitas Sofia ema Airiin Demiir, Eero Spriidi lavastatud luuleetenduses astusid üle meie õpetaja Liina Olmaru ja lapsevanem Rain Simmul. Osalejad said raamatu kingituseks, ent kasutasid lahkesti võimalust tänutäheks poetada toetus PJK annetuskasti. See eriliselt ausa ja küpsuses puhastunud Sõnaga õhtu andis kaasa tõeliselt liigutava laengu. Aitäh, Merike! Fotod: Arno Mikkor --- AMEERIKA RANNIKUIL EHITAB orkaanist sündinud torm ookeani hukutavaid seinu mis viivuks tarduvad – õudki hoiab kinni hinge – siis vabaneb pääsmatus häving surm klammerdub kõigesse millel on või ei ole nime Möiratades valitseb kallast kukkuva vee halastamatu haare kui langeb sein Aga meil siin Läänemere kaldal on vesi täna tasane ja taevas tuuletu Suuremal rannakivil fantaasiat elavdava kajakasita kujutise kõrval pakub end luuletus Teen nagu ei saaks aru nagu mul oleks neid jalaga segada nagu ma oleksin rannapiirile unustatud pilgeni täiskirjutatud kaustik värsijalad varbaidpidi vees Vaja veel veenduda et tal ikka on tulemisega tõsi taga et ta ikka teab – selle maailmanurga vabadusse ja rahusse saab sündida üksnes tänutundega südames --- LAHKUMISHETK Võtame veel korraks istet põlved peaaegu vastamisi mõlema heledad käed lebamas tumedatel püksipõlvedel Nurgas pakitud kott Väljaütlemata sõnade pinge paisub toas kuni kumerdab aknaklaasidki Ootan et sa tõstaks pilgu – et päike tõuseks et suvi tuleks et valgus lahvataks et sa sõidaksid mulle vastu käed lahti jalgrattal rõõmust särades soe tuul loopimas tukka et jõuaksid üha lähemale ja lähemale nii ligi et puudutuseni jääb vaid hetk – aga seda ei juhtu Su peod jäävad põlvedele ja pilk põrandale ja ma ise muutun kuidagi pisemaks nagu vähenetakse kaugusse kadudes Näen kuidas tee-eelne kurbus tõmbab mu prilliklaasid uduseks kui tahan veel hetkeks talletada hämaras toas su vaikussemattunud nägu Ainuke lootus et tuul prillid peagi kuivatab Lõõtsub seni väljas tühja