Kannataja kõrval.

Jagame EELK Misjonikeskuse ajakirjas Meie Misjon ilmunud ülevaadet prof Renos Papadopoulose töötoast meie koolis, konverentsil Loojast loovuseni. Kokkuvõtte autoriks on Piret Riim. Kannataja kõrval Kannatused on olemas, sest inimese enesest arusaamine langenud maailmas on häiritud. Veebruaris Püha Johannese Kooli konverentsil „Loojast loovuseni” kutsuti endalt muuhulgas küsima: kas näen teist enda kõrval kui kedagi, keda mina parandama pean, või näen kannatavat Jumala loodut? Äratundmine, et keegi elab läbi rasket aega, annab valmiduse talle Jumala abiga toeks olla isegi siis, kui see inimene käitub ootamatult, eemalepeletavalt. Kõik kontrollimatu loomulikult hirmutab. Tunneme hinges segadust ja soovime olukorda ehk lihtsustama hakata. Üleskutse: „Ole normaale!” siiski ei aita. Keerukas olukorras ligimesega suhestumiseks ei ole kindlat „nuppu”, mida vajutada. Võtmeks pole olukorrale lihtsa ja loogilise seletuse leidmine, vaid sügavam kontakt inimesega. Läheb vaja loovust, et saada kontakti kellegagi, kelle tunded on mõistusest üle käinud. Miks arvatakse tihti, et segaste tunnete väljavalamine kedagi aitab? Ebaratsionaalne käitumine ehmatab pigem ka käitujat ennast. Kiireid lahendusi sellises olukorras pole. Hädas üksijäämine hirmutab, aga hirmutab ka aitaja pealetükkivus. Looja ja kaasloojad Jumal voolis inimese mullast, mitte ei valmistanud lihtsalt sõnaga (1Ms 2:7 vs 1Ms 1:3, 6, 9 jne). Tema käed said mustaks! Ka kannatajale lähenemine pole lihtne. Mängu tuleb kogu meie võimekus, sallivus. Saame Jumala poole pöördudes oma meelt jätkuvalt parandada, sest Tema kutsub meid selleks! Kannatajaga kontakti üritades tuleb mängu loovus. Mida ta tegelikult ütleb? Stampväljendite – mis enamasti on pärit massimeediast – sisusse tuleb süüvida. „Kõik on mõttetu” tähendab: „Mul pole millegagi sidet”. „Mul on igav” tähendab: „Ma ei sobi siia”. Vahel öeldakse kellegi kohta: „Ta nõuab lihtsalt tähelepanu.” Tegelikult vajab see inimene kontakti. Kel on ümbritsevaga side olemas, sel pole tähelepanu vaja. Looja olla pole kerge! Tuleb oma arusaamu avardada, detaile täpsustada. Vastukäimisi kogenud inimestest saavad tihti filosoofid ja teoloogid, kes küsivad elutähtsaid küsimusi. Enamik inimesi seevastu oma elu ei mõtesta, vaid lihtsalt tegutseb selles. Jumal kutsub aga igaüht endaga kontakti! Hapruse väljakutse Õnnetu olemisega hakkama saamine kuulub elu juurde. Tuleb luua kultuur, milles pole eluraskused midagi halvakspandavat, ning püüda üksteist toetada. Lihtsustavaid loosungeid pole vaja, sest nii inimene kui ka ühiskond on komplekssed. Läänelik nõue: „Ole õnnelik!” näib kohati otse deemonlik. Inimese enesetaju ja kuuluvustunne on omavahel seotud. Lihtsate lahenduste nagu soovahetusoperatsioon vms asemel vajame sügavamaid kokkupuutepunkte. Mida enam on kellelgi mõttekaid, sügavaid suhteid – ka kogudusega! – seda parem. „Kandkem üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Gl 6:2) Oma elu lõpul võime me kibedalt kahetseda, et me inimesi ei armastanud. Mitte neid omastada püüdes, vaid Jumala armastuse mõjul. Jumal taasloob meid igal ajal, kutsub kõrgema reaalsusega ühendust võtma. Mõelgem: mida õieti tähendab: „Au Jumalale”...? Liturgiline elu kannab meid kõrgemale ja sügavamale, nagu teevad ka kunst ja katsumused. Omamoodi kinnitab seda hirm ilusat kaotada – hirmusse vaadates ei näe me enam valgust. Ilma deemoniteta ei saa me ka Kristusest aru. Võiksime esmalt mõelda: mida tähendab minu jaoks evangeelium? Kuidas see minul pääseda aitab? Kuidas suhestun asjadega, millel on mõtet? Analüütilise psühholoogia professori Renos Papadopoulose töötoas „Kriis ja loovuse eri vormid” 29.02 osales Piret Riim. Renos Papadopoulos on olnud konsultandiks ÜROs, töötanud pagulaste ja vägivalla ning katastroofi ohvritega. Lugu on ilmunud EELK Misjonikeskuse ajakirjas Meie Misjon, aprill 2020.