F. haletses kedagi sõnades.

Isake katkestas teda rangelt ja järsult: “F., haletsege parem iseeennast.” Seletada on raske, aga peale seda läksid ajud, nagu öeldakse, kohe oma kohale. Ja mitte selles mõttes, et pole vaja ilmutada kaastunnet, vaid et meie kaastunne, haletsus on segatud tundelisusega, aga mõnikord koguni kahjurõõmuga. See pole tõeline haletsus. Seepärast on meil targem haletseda iseennast oma seisundis. “Mitte sellest maailmast”, lk 213