Mitte iga kool ei korralda oma põhitegevuse kõrvalt veel ka konverentse.

Meie oleme selle konarliku, kuid enesele vajaliku tee siiski ette võtnud, juba tosin aastat tagasi. Küsite, miks? Meie kooli loomine oli kantud igatsusest. Igatsusest mõtestada silmaga nähtavat ja käega katsutavat igavikulisuse vaatenurgast. Mõtestada ajalikku ajatuse vaatenurgast. Hariduses ja elus üldse puudutame ainulaadsete inimhingede saatust. Kõik oleme omavahel seotud õhkõrnade niitidega. Koolis on neid niidistikke mitmeid - õpetajate vahel, õpetajate ja õpilaste vahel, laste ja nende perede vahel, kooli ja perede vahel... Ühisest allikast joomine, koos mõtte- ja südameradadel rändamine toidab ja liidab. Peatselt saab laud jälle kaetud. Tulge maitsma! https://konverents.pjk.ee/et Meie lapsevanem kirjutab oma konverentsikogemusest: Olles tavalise kodanikuna (mitte koguduse liikmena) sisenenud Püha Johannese Kooli perekonda, olen ikka pidanud väga oluliseks ja tänuväärseks, et ka minul on võimalus rohkem teada saada sellest, millele meie kool üles ehitatud on ja millistel väärtustel ta toimib. Õhkkond, mille inimesed, kes kooliga tihedalt seotud, suudavad üles ehitada, on midagi seletamatut. Iga-aastane konverents on võimalus saada osa sellest ühisest hingamisest. Tunda end rakukesena sellest mõttemaailmast, usust, lootusest ja armastusest. Lisaks tunnen ma end lausa kohustatuna sellises keskkonnas oma lapsega koos kasvada ja areneda. Olen siiralt tänulik, et kool selleks võimalusi loob. Võin häbenemata öelda, et viimaselt konverentsilt inspireerisid mind enim meie omade õpetajate ettekanded. Kuulates oma lapse õpetajate väljaütlemisi, sain veelkord kinnitust, et päriselt ka minu laps on koolis hoitud ja armastatud. See on imeline teadmine. Olen osalenud kooli korraldatud hariduskonverentsidel esimesest aastast alates ja plaanin selle traditsiooniga ka jätkata. Algselt läksin sinna lihtsalt rohkem aimu saama, millistest allikatestest ja ideedest kasvab välja kool, kuhu olen usaldanud oma kalleima vara. Et saada ka kooli kontseptsiooni ja mentaalsusega selgem ja sügavam kontakt. Kohe esimesel seminaril tekkis südamesse tugev äratundmine, et mu lapsed on parimas võimalikus keskkonnas, nii õiges kohas. Mäletan, see rõõm oli väga suur. Nii suurt armastuse, pühaduse ja tänulikkuse kontsentratsiooni polnud juba kaua kogenud. Nüüdseks oskan seda sealt juba oodata. Esinesid võrratud inimesed, kes inspireerisid oma mõtete ja armastava meelega niivõrd, et koju jõudes tundsin ennast ka puhtama, ilusama ja kannatlikuma lapsevanemana. Olengi hakanud võtma seda kui sisemise kasvamise ja enese energeetilise laadimise kohta, kus saab võimsa inimeseks olemise ilu kogemuse, lisaks palju motivatsiooni enda paremaks saamisel. Ühtlasi võib loenguid kuulates kinni püüda ka vihjeid tulevikuks. Justkui iga õppeaasta lõputunnistuseks, on see mulle ilus kinnitus, et jah, kogu see karavan on tugevalt mõtestatud, ilusal teel. Väga tänulikuks teeb.