Teemal, kas ja kuivõrd oleme me eestlased 𝗺𝗲𝘁𝘀𝗮𝗿𝗮𝗵𝘃𝗮𝘀, mõtiskleb oma õppetöö raames kirjutatud vabariigi aastapäeva kõnes XI klassi õpilane 𝗝𝗼𝗵𝗮𝗻𝗻𝗲𝘀 𝗛𝗶𝗿𝘃𝗼𝗷𝗮.

3929 untitled shoot

Kui ma olin väike, siis käisin tihti maal vanavanemate juures. Isa tiris mind alati metsa, järve äärde ja rappa. Minu kohta sobis siis see eesti vanasõna: “Alguses ei saa vedama, pärast ikka ei saa vedama.” Maal käimise kõige lahedamaks osaks sai sealt lahkumine. Kuid õnneks oli mu isa järjekindel ja vedas mind ikka kaasa. Ning pean tunnistama, et ajapikku hakkasin ma seda salaja nautima (aga ma poleks seda talle eales tunnistanud). Kui ma kooli läksin, siis hoidsin seda meeles. Igal poisil oli oma eripära ja need tulid kiiresti ilmsiks. Mõned olid sportlikud, vasakul paar targutajat, paremal väheke vanemaid ning siin-seal olid ka naljaninad. Mulle andis südames lohutust teadmine, et mina olen see üksainus metsamats. Ent ajaga sain ma teada, et ma polnudki klassi kõige metsaharrastavam tüüp. Isegi kaugel sellest. Tuli välja, et tegelikult ei teadnud ma metsast mitte midagi. Põhimõtteliselt kõik olid rohkem maal käinud kui mina. Olin muidugi kurb, et ma polnud enam mingil moel eriline, isegi löödud, et ma olin nüüd järsku nii nõme. Aga vähemalt sain ma sellest miraažist lahti. Sellest illusioonist, et ma olen metsainimene. Seega lõpp hea, kõik hea (efektsuseks naeran). Suuremaks kasvades sain aga selgeks, et ma pole ainuke, kes sellise pettekujutluse ohvriks on sattunud. Eestlastele meeldib ennast kutsuda metsarahvaks ja eks see ole ka mõneti õigustatud. Üle poole meie riigi pindalast on kaetud metsamaaga. Lisame siia ka meie ähmased teadmised kaugete esivanemate loodususust, või isegi mitte nii kaugete esivanemate taluelust, kus kokkupuude metsaga oli väga tihe. Oli ju tore suviti minna tööst puhkamiseks järve ja tagasi tulles tunda värsket õhku. Mets oli nende naaber. Kuid see kujutluspilt kehtib eilse Eestimaa kohta. Tänapäeval on lood pigem teistsugused. Enamus inimesi elab linnades, kus kunagiste liigirikaste puusalude kohal on kivi- ja betoonmüüridest labürindid ja päikeses virvendava lehelae on asendanud tumedad plekk-katused. Ning kui arvestada metsarahvuslikkust protsentuaalse pindala kaudu, siis on nii Suriname kui ka Prantsuse Guajaana elanikud 90 protsenti rohkem metsarahvas kui meie. Nüüd võib jääda mulje, nagu ma oleks mingi metsaaktivist. Ei, mulle väga meeldib linnas elada. Siin on mugav, inimesed elavad lähedal, inimelu toimub siin. Aga ma lihtsalt tunnen, et terve eesti rahvas valetab endale, kui ta nimetab ennast metsarahvaks. Olete kindlasti kuulnud, et meie metsadel ei lähe just kõige paremini ja see püha protsent muutub aina väiksemaks. Ja enamus meist ei ela enam metsa kõrval. Minu maakodu ees olid sajandivanused puud, mis nüüd on lageraie tõttu peaaegu täielikult kadunud. Jah, mets kasvab tagasi, aga see võtab inimese elueaga võrreldes kaua aega. Seetõttu innustan ma teid rohkem metsas käima. Mul endal on tunne, et olen seda sada korda kuulnud, aga ikka ja jälle läheb see kõrvust mööda ja nõuab kordamist. Kui sul on selline võimalus, siis on patt lasta sellel raisku minna. Kui inimesed nii oma kui ka metsa juurtega jälle ühenduse saavad, muutub see metsarahva miraaž taas tõeluseks.
  • Ukraine
    School's Position on War in Ukraine (published on 10 March 2022) Loe edasi
  • FB PJK käsitööõpetaja K
    PJK käsitööõpetaja Kairet Moistus tuleb 17. Loe edasi
  • FB Kuju ja disaini õppe
    Kuju ja disaini õppesuuna tunnitöö Aapo Pukki juhendamisel. Loe edasi
  • FB Esimesel PJK benefis
    Esimesel PJK benefissil saab nautida muusikat õige mitmel moel. Loe edasi
  • FB Ühes laulmine loob j
    Ühes laulmine loob ja liidab. Loe edasi
  • FB Eile nägin ma Eestim
    Eile nägin ma Eestimaad. Loe edasi
  • FB F. haletses kedagi s
    F. haletses kedagi sõnades. Loe edasi
  • FB #Talveball Püha Joha
    #Talveball Püha Johannese Koolis. Loe edasi