Üheksandike lõpureis Saaremaale - täis põnevaid juhtumeid.

Reisimuljed pani kirja Roberta-Lee Vilu (9b). Oli see vast üks huvitav lõpureis… Buss Virtsu sadamasse väljus 3. juuni hommikul. Praamil kinnitasime keha ja kuna praamisõit kestis kõigest pool tundi, tuli meil söömisega pisut kiirustada. Esimene sihtpunkt oli Mihkel Ranna dendraarium Neemi külas Saaremaal. Seal uudistasime ringi ehk uurisime taimi ning linnainimestena kohanesime ka loodusega. Dendraariumi keskplatsil laulsime sealse traditsiooni pärast paar laulukest, näiteks sai esitatud nublu “kesselaid” ja “Memme musi” - kummaline on neid kahte ühes lauses mainida. Sama päeva õhtul tuli meie ööbimispaika kohalik “linnumees”, kes andis binoklid kätte ning esitas väljakutse leida võimalikult palju erinevaid linde meie ümbruskonnast. Alustasime linnuvaatlust kõik koos (kogu lend ja lapsevanemad, õpetajad), kuid lõpuks vajus enamik ära ja järele oli jäänud mõni üksik vapper linnuvaatleja. Tuvastasime ära umbkaudselt 25 linnuliiki. Esimese päeva õhtul võtsin ma suure ujumisrõnga ning läksin entusiastlikult merre, eesmärk oli sellel niisama ulpida. Juhtus aga nii, et astusin rõngale, mis läks uperkuuti ja lendasin põlvili vastu kive, mis vee all olid. Ise jäin terveks, aga juba oli tekkinud uus mure: rõngas ulpis rutakalt minema. Seepeale pidi üks klassiõde võtma supika ning sellele järele sõitma. Õnneks lõppes kõik hästi. Täpselt samal õhtul nägid meie klassikaaslastest kalamehed vees rästikut vingerdamas, seega vedas, et temaga veel kohtuma ei pidanud. Teise päeva hommikul suundusime Reomäe nunnakloostrisse, kus aitasime kahte lahket seal elavat nunna aiatöödega. Ise sain peamiselt rohida ja kuivanud lehti riisuda. Väga põnev oli kuulda nende igapäevaelu kohta, maitsta nende tehtud rooga, näha ära nende koduklooster. Meie külastus lõppes nunnade palvekaanoniga Jumalaemale, peale mida laulsime taaskord “Memme musi”. Bussisõit teel Pidula wakeparki oli mõnus, sest sai hetkeks silma looja lasta. Sel hetkel oli kindel üks asi: meid kõiki ühendas paratamatu väsimus. Wakepark ise oli väga mitmekülgne, sest saime seal nii vee peal seiklusrajal hullata, saunas sooja leili nautida, pitsat ja friikaid süüa kui ka alpakadega kohtuda. Vesi oli küll päris jahe, aga seiklusrajal läks ühel hetkel piisavalt raskeks selleks, et vette hüpata ja lõpuni hoopis ujuda (just nii tegin mina). Tol õhtul tantsis meie, B klass künkalisel murulapil “Tuljakut”, mille ajal sai parajalt naerda. Kolmandal päeval oli juba aeg kodupoole sõitma hakata. Sel hommikul kuulsin nii mõneltki, et öösel sai kas minimaalselt või üldse mitte magada. Küllap oli neil siis väga tore, et isegi magada ei jõudnud! Üks klassiõde rääkis mulle, kuidas ta ühel ööl puugiga maadelnud oli, ajal mil teised juba magasid - kõik on võimalik. Mind üllatas selle klassireisi juures kõige rohkem asjaolu, et ma sain päriselt magada. Kuna meie majas oli korraga väga umbne ja lärmakas, ka öösiti, kõlas magamine esialgu suhteliselt lootusetu unistusena. Üldiselt oli põnev reis, mis jääb kindlasti hästi meelde! Fotod Roberta Lee Vilu ja Liivika Simmul.

Vaata kõiki pilte siit.