Täna kõlas IX klasside lõpukell.

Tutipäeva kangelased alustasid päeva fotojahiga varasematest kooliga seotud paikadest. Peeti traditsiooniline veesõda, istutati puu ja aktusel kõlasid 1. klassi tõsi-naljakad juhised gümnaasiumipõlveks ning õpetajate soojad mälestused igast õpilasest. Meenutuseks galerii ja üheksandike lõpukõne, mille koostasid Annaleen ja Saaga, esitas Miko. "Kas te mäletate, kui astusime kõik koos esimest korda uude koolimajja? Puhta maja lõhn, puidust põrandad ja esimene samm enda klassi. Kas teil oli ka väike ärevus kõhus? Nüüdseks oleme käinud koolis 9 aastat, kas suudate uskuda? Alustasime oma kooliteed aadressil Siili 14. Meid võtsid oma lasteks õpetajad Liisbet ja Anu. Liisbeti ingellik olek võitis iga väikese tüdruku südame. Tema imeilus hääl saatis meie koroonaaja igahommikusi palvuseid ja kui Memme Musil õnnestus Liisbeti süles istuda oli alati hoitud tunne. Pisikeste tüdrukute tühjade tülide lahendamise ja läbirääkimise kunsti õpetamisel oli Liisbet väga kõva käsi. Anu aga oli väikeste poiste vägede juhatamises meisterlik. Ta oli alati lahke ja lasi poistel poisid olla. Poiste vahetunnid möödusid kooli ees oleval jalkaplatsil, mis oli seal asuva mäe tõttu veidi viltu, kuid ega väike kumerus meest ei peata. Ühel jäisel talvepäeval mängisid poisid jälle jalkat ja suure tähistamise hoos kukkus Joosep kõhuli. Ta röökis küll täiesti kõrist Anu appi, kuid kuna see ei erinenud poiste tavalistest tekitatud helidest ei pööranud Anu sellele tähelepanu. Siili maja oli nagu videomäng, milles igal aastal avanesid uued tasemed ja meie jaoks uued valdused. Ühel aastal avastasime ruumi, kus üsna kindlalt kummitas. Selles toas tegelesime asjadega, mis võivad jääda Siili maja seinade vahele. Meenutamist on kindlasti ka väärt loodusõpetuse tunnid Anriga. Anri tundides tegutsesime loodusega igal võimalikul viisil, sõitsime kummipaadiga parditiigil ning vaatlesime kooli külmkapis ära külmutatud oravat. Kui terve koolimaja sai avastatud oli aeg ette võtta uus ja tundmatu. Kivimäel kooli asudes oli meie jaoks kõik uus, meil oli uus koolimaja, uued klassid ja osad said ka uued klassijuhatajad. See võttis harjumist, kuid mida aeg edasi, seda toredamaks läks. Vahel, kui läks liiga lõbusaks, kadusid piirid ja meid tuli jälle ette võtta. Siis saabus meie ellu Liivika. Kas mäletate esimest klassijuhataja tundi, kus Liivika seisis meie ees ja klassis oli haudvaikus? Kõik olid vaiksemad kui hallid hiirekesed toa nurgas ja ei julgenud isegi pead tõsta. See oli vist A-klassi ajaloos ainus kord, kui meie klassis oli päriselt vaikus. See vaikus eriti kaua ei kestnud, sest leidsime ennast ikka vahel direktori kabinetist. 3 aastat järjepidevat ja katsumusterohket kasvatustööd - ja meist said inimesed… Või vähemalt midagi sinna poole. Kõigele vaatamata oleme Sulle, kallis Liivika, siiski Sinu linnupojad. Samal ajal saabus B klassi ellu Kärt oma loovate ideede ja ägeda korraldusvõimega. Aitäh, et motiveerisid ja olid alati vajadusel toeks ning hea kuulaja. Võtame Sinu õpetustest kaasa nii chachacha, rumba kui ka valsi. Tänu Sinule on meie klass PJK kõige sportlikum. Meie klass on tõesti nagu üks korralik pere, meil on emad ja isad. Kui oled parajasti emaga tülis sead sammud vaikselt isa poole. Meie isadelt, Jürgenilt ja Pärtelilt saame alati kindla vastuse ja toetava noogutuse. Halvemas olukorras suunavad isad meid tagasi emade juurde. Läbisime üheksanda klassi valguskiirusel ja eksamid tõesti, polnudki nii hullud. Võimatu tegid võimalikuks meie võrratud Veronika, Silja, Katrin ja Rait. Aitäh teile ja JUHEI! Aitäh kõigile aineõpetajatele, kes järjekindlalt iga päev meie klassiustest sisse astusid. Nõudsid täpsust, kohusetunnet ja kõike muud eluks vajalikku. Meil on teie kõigiga täiega vedanud. Ärge meid veel päris ära unustage ja loodame teid kohata meie lõpuaktusel!" Tuult tiibadesse, me kallid kotkapojad!

Vaata kõiki pilte siit.