Kolm päeva enne esimest Õnnelike Õpetajte Benefissi mõtiskleb meie kooli armastatud õpetaja Liina Olmaru: "Ma näen meie kooli kui ühte teekonda.
Ühte rännakut. Võib-olla isegi palverännakut. Kui me 11 aastat tagasi alustasime Vanalinna Hariduskollegiumi ruumides, väikesel korterisuurusel pinnal, siis tundus kerge olla liikuv, igas mõttes paindlik, silmad, kõrvad ja ninasõõrmed timmitud tähelepanusse. Ja siis ühtäkki selgus, et see polegi nii kerge. Et igal teekonnal on kriise ja igas kriisis on peidus arenemine. Kuid meie liikuvuse keskmes oli teadmine, et rännaku siht on kasvamine. Koos üleskasvamine. Ja nüüd, peale mitmeid peatuspunkte, kui oleme jõudnud Kivimäele, oma koju, on ilmselge, et teekond jätkub. Õnneks! Kui ma vaatan meie õpetajaid, oma kolleege, siis alati imestan. Kuidas nad küll siia on sattunud? Et Kes neid on kutsunud? On nad kuu pealt kukkunud? Ja kuidas nad vastu peavad? Ja kuidas TAHAKS NEID mõnikord lihtsalt pleedi sisse keerata ja kamina ette istuma panna ... või teha mõni parem palake ... lasta kõlada tantsumuusikal ... ja neid pilguga paitada ... kuni on tunda, et õhus on õnnelik õhtu ..."
