🇮🇹 Täna läheme abituriendi reisimärkmete saatel taas Itaaliasse, kus nad käisid septembris õppereisil.

Seekordsed read pani kirja Vera Andrejev.

Alles nüüd, kui hommikul ärgates peab jälle riided ruttu selga ajama või kui jalutada' esimest korda koltunud pruunide kaselehtede vahel rõskes metsas, ilmub silme ette terviklikum ettekujutus meie möödunud soojamaa unenäost.

Nagu on esimestel dokumenteeritud reisipiltidel näha, valitses esimesel päeval Itaalias veel kuumalaine, mis lisas reisiväsimusele uimasust ainult juurde. Sättisime end tubadesse sisse ning kontrastiks minu ja Linda akendeta katusekambrile, olime ülimalt elevil toa pärast, mille said endale meie sõbrad. Nimelt nende toas oli kõrge avar lagi, millele maalitud laemaal andis toale Sixtuse kabeli mulje. Ahhetasime ja ohhetasime, jooksime mööda villat paljajalu ringi ning külastasime üksteise tubasid suures elevuses. Selga said kohe kõige õhemad kleidid, lühkarid.

Järgmine üllatusmoment oli grandioosne lõunasöök, mis lauda kanti. Ma polnud oodanud kolmekäigulist lõunat, veel vähem sellist teenindust ja viisakust villa poolt. Toit oli imemaitsev. Nagu tol esimesel päeval teada saime, on Itaalias kombeks esimesel käigul süüa pastat ning teisel käigul köögivilju ja liha. Siis järgnes veel magustoit.

Pärast õhtueinet viidi meid vene raamatukokku, mis olevat üks paremaid ja põhjalikumaid Itaalias. Nägime põnevaid nõukogude ajal keelatud raamatuid ja saime väikse ajalootunni - nii villa, kiriku kui ka raamatukogu kohta. Härra Ambiveri oli suur antiigifänn, seetõttu on sisehoovis ja majas palju antiikaja skulptuure. Meile seletati, kuidas nende ühing püüab talletada ja edasi kanda väärtuslikku vene kultuuri, mitte propagandat, millega tänapäeval Venemaad seostatakse.

Selle päeva avastus: triibulised sääsed, kes on kiireimad ja kõrgeima pinisemisega monstrumid, nende hammustust pole tunda, aga õhtul kratsid end magama.

Kuid enne veel. Peale õhtusööki läksime … äärelinna avastama. Olime kuumast kurnatud, aga kuidas oleks me saanud sooja linnaõhtut raisku lasta. Uitasime mööda tänavat siia-sinna, põikasime mõnesse öisesse putkasse. Lahkusime villast eraldi seltskondades, aga mingi hetk lõpetasid kõik ühe jäätisekoha ees, mis hiljem teatud põhjustel meie lemmikuks sai. Nimelt sealt sai kaks suurt jäätisepalli kahe euro eest. Kui peaaegu kõik, kes linna peal laiali, olid sinna kokku voolanud, hakkasime nagu meie klass ikka igavuse peletamiseks ho-ka-sod mängima. Seda muruplatsi peal, mis eraldas autotee kahte suunda. Me tõmbasime, eikellegi üllatuseks, oma hüüetega tähelepanu ning juba olidki kaks itaallast, nii umbes meievanust, platsis ja küsisid, kas ka nemad võiksid liituda. Võtsime nad kohe vastu ja enne, kui silm pilkus, oli meid ringis 40, seltsis 10 itaallast. Hirmus naljakas oli õpetada inglise keelt vaevu taipavatele itaallastele ho ka so kontseptsiooni.

Tore on see, et Itaalias võib kellele iganes tšau hüüda ja kõik hüüavad vastu. Keelesild. Üleüldse on kontrastiks Eestile tore, kui keegi sama entukalt vastab kui sina.

Loe edasi siin: https://shorturl.at/0ediz

Esimese pildi autor Nete Tutsu, teised autori fotod.