Kuna usk ei ole loogiline kindlus, vaid isiklik suhe ja kuna see isiklik suhe on igaühe puhul meist veel väga ebatäiuslik ja peab pidevalt edasi arenema, siis ei ole sugugi võimatu, et usk eksisteerib kõrvuti kahtlusega.

Need kaks ei välista teineteist. Ilmselt on olemas neid, kes Jumala armust säilitavad läbi kogu elu oma lapseusu, mis teeb neile võimalikuks võtta ilma küsimusteta vastu kõik, mida neile õpetatakse. Enamikule neist, kes elavad tänapäeval Läänes, on selline suhtumine aga lihtsalt võimatu. Meil ei jää üle muud, kui hüüda: “Issand, ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9, 24). Väga paljudele meie hulgast jääb see alatiseks palveks kuni surma väravateni välja. Siiski ei tähenda kahtlus iseenesest usu puudumist. See võib tähendada vastupidi, et meie usk elab ja kasvab. Piiskop Kallistos Ware “Õigeusu tee”. Lk 14 Foto: Birgit Püve, 2020 Laulasmaal