Oleme oma koolis ikka rääkinud, et õpetaja on nagu viiul, mida on vaja kogu aeg häälestada.
Ja et ei oleks nagu hiiu kannel, mille kohta meile Saadjärvel esinenud pärimusmuusikud Meelika ja Koidu rääkisid, et pool aega kulub häälestamisele ja pool aega mängid ikka häälest ära pilliga, siis kogunesime oma orkestri alguskokkukõla nimel väljasõiduseminariks looduse varju.
Oma selle aasta laulud, lood ja ühised viisid ning maitsed me igatahes leidsime. Oli nii päikest kui äikest, vihmavalanguid kui tuulevaikust, mis uut arengukava ette valmistades raamisid tervikuks pealtnäha kauged teemad: uus õppekava, tehisintellekt koolis, Logos ja logosed, VUCA ajastu ja rahu hoidmine.
Kirjutas ju pea 100 aastat tagasi ka Juhan Liiv:
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
