Apostel soovitab eluprogrammina: "Pidage meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud" (2.

Tim. 2:8). See tähendab, et me peame meeles pidama, et selleks, et saaksime osaliseks Kristuse võidus surma üle, peame järgima Tema tee eeskuju, maitstes pidevalt surma, et hoida elus Tema kohaloleku tunnet meie sees. Nii me surmame iga patuse pahatahtlikkuse, mis takistaks Tema Vaimul meie sees elamast. Selline paradoksaalne elu on meid ootava ülestõusmise tõekssaamine ja pant. Iga liigutus, mille kaudu me läheneme Kristuse elavale kohalolule, on meie jaoks igavene ülestõusmispüha. Kogu meie elu muutub teekonnaks: meeleheitest jumalaigatsuseni, teadmatuse pimedusest Jumala tundmise valguseni, enesearmastuse kitsikusest jumaliku armastuse avardumiseni, patu orjusest Jumala laste vabaduseni, ajalikust surmast kadumatu, lõputu eluni, maast taevani, inimesest Jumalani. Arhimandriit Zacharias Ristija Johannese kloostrist Inglismaal, Essexis