Minu päev
Esmaspäev, 20. märts 2017 

Tere, mina olen Frida esimesest tüdrukute klassist ja ma jutustan nüüd oma koolipäevast. Iga päev ärkan ma täpselt kell 8. Ema tuleb ja äratab mind. Mulle meeldib, kui ta mängib seda mängu, et tema on siiliema ja mina olen tema siililaps. Siis ta ütleb mulle: “Siilu ärka üles, hommik on käes! Võta jalad alla ja aja okkad selga!” Siis ma tahan, et siiliema teeks oma lapsele natuke massaaži ka. Peale seda panengi oma hommikumantli selga ja ronin emme sülle, kus ma veel ärkan natuke aega ja saan temaga kallistada. Siis lähen pesema ja sööma.

Enne hambapesu söön veel ühe armastuse kommi. Siis teeb ema mulle patsid pähe ja hakkan riidesse panema. Halb on, et olen salli jälle kooli unustanud. Tuleb jälle uus sall otsida. Sellega läheb aega, sest kõik sallid on juba koolis. Esmaspäeviti lähen ma kooli üksi, sest minu vend Teodor on juba kooli läinud tund varem. Teistel päevadel läheme koos. Mul on sinine tõuks ja sellega jõuan ma kooli 5 minutiga. Pildi nurga peal on näha ka minu kollane vana lasteaed. Peale kooli koju minnes vahest põikan sealt ka läbi. Vaatan aia tagant, ega Ruubertit ei paista, et saaks juttu puhuda. Ruubert on mu hea sõber lasteaia rühmast ja ta elab kuskil kaugel. Ta läheb alles sügisel kooli.

Koolipäev algab meil palvusega. Aga hea on juba enne kohal olla, siis saan õpetajad ka ära kallistada, Liivika, Kristiina ja Kadi, kui teda näen, ja veel mõned!  Mulle meeldibki varem kooli jõuda. Ja üldse seal vabalt olla. Mulle meeldib väga kallistamine. Vahetunnis näen vahest Teodorit ja siis tahan teda ka kallistada. Aga ma pean teda siis taga ajama. Ja Teodori  klassivendadega saan ka hästi läbi, vahest lähen nende klassi juttu ajama või mängin aartiumis nendega lauajalgpalli. Mulle meeldivad poisid.

Esimene tund on esmaspäeval klassitund. Seda annab meie õpetaja Kristiina. Ta on väga lahke inimene. Sest talle lihtsalt meeldivad lapsed. Emakeele tund tuleb kõige enne. Mulle meeldibki kirjutada. Kodus kirjutan ka igasuguseid asju. Salapäevikut, sõprusevihikut ja vahest emale ja isale kirju, kui ma ei taha rääkida. Mu ema kogub neid kirju, venna omasid ka. Ema ütleb, et need on väga toredad ja lubas nendest albumi teha. Ta võib teha. Peale emakeelt tuleb kunsti tund. See mulle meeldib. Sest mul on palju mõtteid, mida teha. Olga teeb palju neid katseid. Ma teen ka siis kõik need ära. Siis tuleb matemaatika. Ja inglise keel. Seda ma juba natuke nagu oskan ja ma Teodoriga kodus räägin seda. Siis issi naerab ja ütleb, et ma olen nii tore väike inimene! Ta on ise ka selline sõbralik inimene. Kõige paremad on vahetunnid. Siis ma olen liikuv. Saame mängida sõpradega. Üks vahetund on selline pikk ja siis saab õue minna. Õues mulle väga meeldib. Peale tunde ma tahan pikka päeva jääda. Siis saab ka õues mängida või onni ehitada ja salakampa teha. Kui tunnid lõppevad, laulame poiste klassis päevalõpulaulu. Siis on kell kaks. Laulan kõva häälega.

Kohe peale tunde algab  solfedžo tund. See meeldib mulle, sest seda annab minu viiuli õpetaja Helerin! Ta on väga tore! Ükskord me esinesime kahekesi koos Heleriniga kooli kultuurifestivalil ja see oli siis väga hea üritus. Seda näidati isegi internetis. Mu vanaema ja vanaisa vaatasid Türil samal ajal, kui ma esinesin. Järgmisel aastal mõtlen ma selleks ühe hästi laheda tantsu välja. Võib-olla ma tantsin ja mängin samal ajal viiulit, teen sellise vaba viiulitantsu, aga see on juba raskem. Ja veel on tore olla ühes tunnis Aarega, sest ma tunnen teda ju kogu elu aja! Me muidu ühes tunnis väga palju nagu ei saa olla, ainult inglise keele tunnis saame. 

Peale solfedžot ja pikapäevasööki on esmaspäeviti alati ka ballett. See on väga kuninglik. Seda oskan ma ka hästi. Sest ma harjutan seda kodus väga palju. Mulle meeldib Taukar ja selle järgi ma harjutangi. Vahest panen muud muusikat. Ma tahangi saada tantsijaks ja loomahoidjaks. Ükskord ma mõtlesin, et ma ei võtagi trenniriideid ära, kui koju lähen, sest kodus hakkan ju kohe tantsima, ja tulin trenni riietega otse koju. Kui ema nägi, et ma talvesaabastest tõmbasin välja balletisussid paljaste varvaste otsas ja talvepükse üldse ei olnudki, ainult õhukesed retuusid, siis ta kurjustas. Ja sall oli jälle kooli ununenud. Aga müts oli peas! Jõulupeol me esinesime balletiga. Meil olid väga ilusad riided siis, pärlitega, olime nagu jääpärliprintsessid. Ja ma tantsisin südamest. Issi ütles siis, et ta ei saanud minult silmi ja et see oli väga ilus kõik!

Kui ma koju jõuan, siis ma pean sööma sooja toitu. See ei meeldi mulle. Ma parem läheksin kohe mängima. Täna pean ma aga kohe emaga inglise keelt õppima hakkama, sest ema läheb Teodoriga kella kuueks judosse. Enne välja minekut ütleb ema: “Lõpeta inglise keele kirjatöö ära ja siis võiksid veidi viiulit ka harjutada. Või oma raamatut lugeda.” See on minu “parimam” aeg, kui ma saan üksi kodus olla. Mulle meeldib viiulit harjutades midagi huvitavat teha. Mõnikord ma panen oma siilipere kontserti kuulama ja siis ma esinen neile. Siis ma kummardan ja ema tutvustatab mind vaatajatele ja siis kõik plaksutavad ja on väga õnnelikud ja hüüavad braavo. Mõnikord panen ennast väga uhkesti riidesse, isegi emme klõpsuga kõrvarõngad  ja pärlid ja esinen hoopis peegli ees, et ma ise ka näeks seda kontserti. Kõigepealt võtan välja oma inglise keele vihiku, aga enne ma veel olen niisama hästi natukene.

Ma tean, et võiks olla niimoodi:

Aga on hoopis nii:

Alustuseks panen muusika mängima ja siis ma tantsin ja ripun ja laulan kaasa. Vahepeal mulle meeldib seal redeli üleval istuda ja vaadata, mis all toimub. Seal saab isegi õppida. Teodor vahest on seal õppinud. Niimoodi võib mul päris palju aega ära minna. Seda trenni ma teen ikka iga päev.  Ma pean ennast palju painutama. Pärast seda ma lähen vaatan oma nurka natuke.

See on minu siilipere. Emmega koos meisterdasime mu nukunurka diivani, narid, köögi ja ujula. Ja veel muid asju. Enne oli mul kolm korrust riiulis, aga nüüd on Teodori asjad, sest tal pole ruumi. Talle ei meeldi, kui ma asju laiali jätan. Siis ta jätab mulle paberi tükke, kuhu kirjutab: “Täida reegleid!”, “ Koristame enda järelt!”, ”Hoiame tuba korras!” või: “Keelatud puutuda!”. Aga ikka saan tema asjadega mängida.

Siilidega mängides tulebki mulle meelde, et meie Siilu vajab ka tegelemist. Vaatan, kas tal on juua ja süüa ja võtan ta puurist välja. Ta on veel natuke unine, aga lootust on, et see läheb mööda. Teodori klassi Toomase isa pani talle isegi perekonnanimeks Magabus, sest ta magab palju. Ta soovitas panna nimeks ka Evald, et nagu Evald Okas, aga jäi ikkagi Siilu, nagu me teda kohe alguses kutsusime. Pärast ei jäänud talle lihtsalt enam ükski nimi külge. Meie Siilu on nii-nii armas, et ma paneks talle sada punkti! Kuldmedali! Siiluga käisime ükskord PJK-s lemmikloomade päeval. Seal oli palju väga armsaid loomi. Siis tutvustas Teodor teda teistele ka. Ja seal oli veel üks siil! Ja pärast seda võttis Miikael ka endale siili! Äkki sellepärast, et meie kool asub Siili peatuses? Ta käis meil isegi kodus siili uurimas enne. Mulle meeldib, kui külalisi käib. Ja kui saab ise palju külas käia. Sest ma olen väga liikuv inimene.

Siis tuleb issi koju. Ma lähen kallistan teda kõvasti ja küsin, mis tal uudist. Midagi väga huvitavat ei olnud. Küsin igaks-juhuks, kas ta tahab minuga äkki natuke mürada- ta ei taha täna, aga kallistada saame ikka. Ja siis kell kaheksa jõuavad ka emme ja Teodor trennist tagasi. Siis emme küsib, kas ma sain kirjatöö tehtud. Ma ütlen, et peaaegu, ja lähengi seda lõpuks tegema. Kodutööde vastu pole mul midagi. Teen neid heameelega. Täna viiulit ei jõudnud harjutada. Siis me hakkame sööma ja juttu ajama.

Ja peabki juba pesema minema. Seda tuleb mulle mitu korda öelda, sest mul on nii palju asju veel teha. Siis ütleb Teodor ALATI, et ta ei taha magama minna. Et ta on ööinimene. Siis ütlen mina ka, et ma ei taha. Aga ikkagi peab. Emme loeb õhtujutuks meile raamatuid ette. Tihti ma jään Maissiga kohe magama ja ma jään kogu jutust ilma. Siis järgmine kord ma ei tea, mis vahepeal juhtus. Aga siis Teodor aitab ja ütleb. Seina peal on mul voodis looduse siili pilt. Selle tõi mulle õpetaja Kristiina. Ta leidis selle ja tõi mulle kooli. See pilt läks isegi natuke katki, sest Teodor tahtis seda ka ja me tõmbasime seda natuke pooleks. Aga õnneks emme kleepis kokku. Mulle meeldib, kui Kristiina kleebib meile vihiku kaantele erinevaid pilte. Siis meil on palju ilusam õppida.
Täna ma ei jää magama. Tuli kustutatakse ära ja siis olgu vaikus. Aga tihti ikkagi ei ole. Siis ma lähen ja teen veel ühe kalli issile ja emmele, ütlen, et nad on parimad! Ja lähen alles siis voodisse. Ja vahest teen nii mitu korda. Siis emme hakkab juba pahandama, aga ma ütlen talle, et ta on ikkagi nii parim, isegi kui ta on kuri. Ma lihtsalt pean kallistama, sest mul on nii suur magnet sees.