Õigeusu hariduskäsitluse põhimõtted

 

Meie ajal räägitakse palju hariduse kriisist, traditsiooniliste väärtuste ja kõlbeliste orientiiride kaotamisest. Samaaegselt võib aga märgata ka üha kasvavat huvi õigeusu pedagoogika vastu ning üha laienevat õigeusu koolide võrgustikku mitte üksnes traditsioonilistes õigeusumaades, vaid ka Inglismaal ja Ameerikas. Mis on siis õigeusu haridus ja kas see on ka tõepoolest tõhusaks abinõuks kaasaegses koolis ja ühiskonnas aset leidvate kriisiprotsesside vastu?

Ehkki õigeusukeskkond on sünnitanud selliseid suurepäraseid, teooriat ja praktikat ühendanud pedagooge nagu S. A. Ratšinski, K. D. Ušinski ja V. V. Zenkovski, ei saa me kummatigi rääkida mingist õigeusu pedagoogika süsteemist või meetodist, kuna ida-kristlikule lähenemisele on võõras süsteem või mistahes muu ratsionaliseerimise vorm. Sellegi poolest on võimalik välja tuua mõningad põhimõtted, mis võiksid ja peaksid olema Kiriku religioossest kogemusest lähtuva õigeuskliku kasvatuse aluseks.

Esimene põhimõte on ikoonilisus. Inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnasuse järgi (1Mo 1, 27). Selle loomisakti mõte avaneb pärast Lihakssaamist. „Ehkki endistel aegadel oli öeldud, et inimene on loodud Jumala kuju järgi, ei olnud seda näidatud (teo endaga), sest Sõna, kelle kujuliseks inimene oli loodud, oli veel nähtamatu. Seetõttu kaotaski ta kergesti Jumala-sarnasuse. Kui aga Jumala Sõna sai lihaks, kinnitas Ta nii kuju kui sarnasust, sest näitas tõelist kuju, olles ise saanud endakujuliseks, ja taastas kindlalt sarnasuse, tehes inimese nähtava Sõna kaudu nähtamatu Isa sarnaseks.“

Kristuses ilmutab end Looja kavatsus – jumaliku ja inimliku loomuse ühendamine, avaneb inimese eluülesanne – taastada inimeses Jumala kuju käsusõnade järgimise, tunnistuse andmise ja risti kandmise kaudu. Ikoonilisust mõistetakse kui identsust, sarnaseks saamist. Laps „ei ole valmis olevus, kes oleks võimeline tunnetama Jumalat sellisena nagu Ta on, vaid potentsiaal, puhas leht, mille peale Jumala käega kirjutatakse Tema tunnetus“. Ikoonilisuse all peetakse silmas nähtava ja nähtamatu maailma põimumist, Jumala poole püüdleva inimese tahtepingutuse kohtumist Jumala armuga, mis annab mõtte ja joonistab inimeses lõpuni Jumala kuju. Erinevalt teistest religioossetest traditsioonidest (näiteks islamiusust) on kasvatusprotsess kristluses, ja iseäranis õigeusus suunatud mitte traditsiooni, vaid kõrgema ideaali, Absoluutse Jumala ideaali ja pühaduse ideaali poole. 

Diakon Andrei Kurajev kirjeldab oma õigeusu kultuuri aluseid käsitlevas õpikus ikooni rolli nõnda: „...ikooni ülesanne on näidata püha inimese sisemaailma. Kogu pühaku elu on avatud Jumalale ning järelikult ei ole selles enam kurjusel kohta. Kõikjale on tunginud valgus. Seepärast ei heida ükski ese ikoonil varju. Pilt võib näidata hea ja kurja võitlust inimeses. Ikoon näitab, milliseks saab inimene siis, kui ta selles võitluses võidab. Valgus tuleb ikoonil esile läbi püha inimese näo ja rõivaste, mitte aga ei lange tema peale väljastpoolt. Tavalisel pildil on inimene otsekui planeet. Ikoonil on aga iga inimene täht. ... Ikoon kutsub inimesi palvetama, ja mis peamine, jäljendama pühakute elu. See tähendab sellist elu, milles pole peamine mitte egoism, vaid armastus ja vägitöö.“

Ikoonilisus eeldab, et õpetamise protsessis ei ole oluline mitte üksnes ideaali kandjate nagu Jeesuse Kristuse, Jumalaema ja pühakute osa, vaid ka nende täiskasvanute (õpetaja, lapsevanema) oma, kes ise püüdlevad vaimuliku täiuse poole ja on õpilasele eeskujuks. „Kreeka keeles tähistab kasvatust sõna morphosis, „kujundamine“. Isa Sofroni arvates ei tähenda see, et õpetaja voolib lapsest seda, mida ta tahab või mida on vaja. Ta ütleb, et see sõna meenutab meile õpetaja ülesannet aidata lapsel saavutada seda, mida püha Paulus nimetas „Kristuse kujuks“ (vt. Ga 4, 19),“ kirjutab õde Magdaleena.

Teine põhimõte on tunnetus kui mõistuse ja usu, mõistuse ja südame ühendamine. Ida-kristlikus antropoloogias ei ole tunnetus midagi abstraktset või ratsionaalset, vaid lahutamatu isiksuse lülitumisest tunnetuse objekti. Jumala tunnetamine ei piirdu üksnes ratsionaalsete arutlustega Jumalast, vaid on lahutamatult seotud isiklike otsingute ja palves Jumalaga suhtlemisega. Jumalaga suhtlemata ei ole võimalik inimese tõelise loomuse tundmaõppimine, s. t. enesetunnetus. Seega on õigeusu gnoseoloogiale lähedasem eksistentsiaalne ja metafüüsiline, mitte aga ratsionaalne, positivistlik või relativistlik lähenemine. Laps tunnetab maailma sellisena nagu see on, mis aga ei tähenda, nagu eksisteeriks tunnetatav täiesti sõltumatult tunnetajast. Maailma, loodusnähtuste, asjade ja inimeste tunnetamise protsessis õpib laps leidma nii nende olemust kui ka varjatud mõtet. Maa ja taeva, jumaliku maailma ja surelike maailma vastupeegeldumine, millest kirjutas Heidegger, annab võimaluse tunnetada asjade olemust „mitte seletades neid üksteisega“, „mitte põhjendades neid üksteise kaudu“.

Isa Vassili Zenkovski arvates on inimese tunnetusvõime rikutud pärispatust, mis on viinud „tunnetusjõu kahestumiseni (mõistuse ja südame kahestumiseni) inimeses“. Tunnetusjõu ühtsuse taastamine on võimalik üksnes Kiriku kaudu.

Maailma nägemine mõistatusliku ja salapärasena on lapsepõlve hinnalisim and, milles loomulik usk pole veel abstraktsete ja ratsionaliseeritud mõistete poolt rikutud. Mõistuspärane tunnetus pole lahutatav tundelisest veel ka selles mõttes, et laps õpib seda, et lisaks intellektile osaleb tunnetusprotsessis ka süda, ja mitte üksnes siis, kui me räägime Jumalast, vaid ka siis, kui me räägime asjadest ja inimestest. Armastus (mõistetuna mitte üksnes emotsiooni, vaid ka tahtepüüdlusena) saab tunnetuses abiliseks, sest ainult armastav süda teab, mis on asjade tõeline olemus. Praktiliselt on see koolis saavutatav tsakaalu loomisega puht-intellektuaalsete tegevuste ja nende õppeprotsesside osade vahel, mis kasvatavad kaastunnet, empaatiat, teenimis- ja aitamispüüdu. Suurt osa etendavad siin humanitaarained ja koolielu üldine korraldus.

Kolmas põhimõte on askeetika., s. t. vaimuliku ja füüsilise elu distsipliin, mille eesmärgiks on isiksuse egotsentriliste ja hedonistlike püüdluste ületamine Jumala-tunnetuse saavutamise eesmärgil. Askeetlikud põhimõtted eeldavad üleliigsest loobumist, hinge hoidmist väliste eksitavate kujude ja muljete eest, isiksusliku keskme üleviimist Endalt Teisele (teisele inimesele või Jumalale), tahte kasvatamist.

Konkreetses praktikas teostuvad need põhimõtted infotehnoloogiate mõõduka kasutamise, rahuliku õppematerjali eelistamise, õppe ja töö ühendamise, võistlusmomendi taunimise ning loomingulise ja rahumeelse atmosfääri arendamise kaudu.

Erinevate kristlike lähenemiste vahel haridusele on vaieldamatult palju ühist. Iga uskliku inimese jaoks (olgu see siis pedagoog või õpilane) seisab teravalt üks põhiküsimus isiklikust suhtumisest Kristusesse. Peale ilmaliku kooli, mis valmistab õpilasi ette professionaalseks tegevuseks, eksisteerib ka Kristuse kool.  Isa Viktor Mamontov kirjutab: „Nagu igas koolis, nii ootab meid ka Kristuse koolis lõpueksam. Sellel esitatakse igaühele vaid kolm küsimust:

Esimene. Kas sa armastad Mind?

Teine. Kas sa armastad Mind?

Ja kolmas... Kas sa armastad Mind? (vt. Jh 21, 15-17).“

Lõpetuseks oleks vast õiglane öelda, et ida-kristlik lähenemine kasvatusele lubab asetada armastuse kogu pedagoogilise tarkuse keskmesse ning sellest kõrgemale.

 

Artikli autor on Püha Johannese Kooli asutajaliige Irina Pärt ja see ilmus ajakirjas „Kristlik Kasvatus“ detsembris 2012.

 

 

EnglishEstonianFrenchGermanGreekItalianPortugueseRomanianRussianSpanish