Õigeusu koolide ajaloost Eestis

Õigeusu maarahvakoole on hakatud Eestis asutama alates 1840. aastatest ühenduses talurahva õigeusku siirdumisega. 1860-1880, mil Eesti alad kuulusid Vene impeeriumi koosseisu, keisrivõim nii säilitas kui lubas kasvatada olemasolevat luteriusu ja baltisaksa haridussüsteemi. 1859. a oli Eestis 51 õigeusu kihelkonna- ja 131 abikooli (moodustasid 17 % kõikidest talurahvakoolidest). Õigeusu koolide arv suurenes järjekindlalt aastatel 1859 – 1876: keskmiselt ligi kaheksa kooli aastas. 1879. aastal kinnitatud õigeusu koolide uue õppeprogrammi järgi tuli õigeusu kihelkonnakoolis  õpetada usuõpetust, vene ja eest keelt, aritmeetikat, isamaatundmist (ajalugu ja geograafiat), laulmist ja ilukirja. Sama aasta Venemaa rahvaloendus näitas, et Eesti alal oskas lugeda 94,9% üle 10 aasta vanustest inimestest. 1860. - 1880. aastail tegutses Eestis 1612 maarahvakooli, neist luteriusu koole 80,5 % ja õigeusu koole 19,5 %. Õigeusu koolides õppis küllaltki arvukalt luteriusuliste lapsi. 1885. a moodustasid nad 17,9 % õpilaste arvust, kuid piirkonniti olid suured erinevused, kusjuures seitsmes Eestimaa kubermangu õigeusu kihelkonnakoolis olid luterlased ülekaalus, moodustades õpilaskonnast 57,3%. 

1870. aastatel rajati Eestis vene õppekeelega gümnaasiume. 1872. a alustanud klassikalise gümnaasiumi õppeplaaniga Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis hakati esmakordselt Eesti keskhariduse ajaloos õpetama fakultatiivse ainena eesti keelt. 

Riia õigeusu vaimuliku seminari vilistlasteks on näiteks Jaan Poska, Konstantin Päts, mitmed Eesti Vabariigi ministrid (Ado Birk, Tõnis Vares, Nikolai Talts, Anton Palvadre jt), riigikohtunikud (Martin Taevere, Jaan Moks jt), terve rida linnapäid (Anton Uesson, Mihkel Uusna jt), lisaks silmapaistvaid humanitaare: TÜ esimene eesti keele professor Jaan Jõgever, kaks Eesti Vabariigi neljast psühholoogiadoktorist (Konstantin Ramul ja August Kuks), laulja Aleksander Arder, Eesti Kultuuriajaloo Seltsi looja Aleksander Põrk jt, suur hulk põllumajandusharitlasi (Tori hobusekasvatuse juhataja Mihkel Ilmjärv, TÜ dotsent Aleksander Rängel jt).

Õigeusust Eestis

„Bütsantsi-vene õigeusk on ilmselt vanim Eestisse jõudnud kristluse vorm. Vähesel määral on siinse põlisrahva esindajaid õigeusku ristitud ilmselt alates 11. sajandist, seega enne, kui Eesti ala sattus 13. sajandi algul rooma-katoliku kiriku mõjusfääri (v.a Setomaa). Varastest kokkupuudetest „vene usuga“ on jäänud eesti keelde mitmed vanavene laenud (sh rist (krest), ristima (krestit), papp (pop), raamat (gramota), pagan (poganõi) jne), mis on tulnud läänemeresoome keeltesse enne 13. sajandit ja saksa vallutust (Setomaa 2...2009: 166; Sõtsov 2004:14; Tarvel 1987: 18-19; Sild 1931/32: 110).

Esimene kristlik kirik võidi püstitada juba 11. sajandil vene vallutajate poolt rajatud Jurjevis (Tartus).

Tallinnas (Revalis) asuvat venelaste Püha Nikolai õigeusu kirikut ja kalmistut on linna ürikutes esimest korda mainitud 1371. aastal, mil see asus Oleviste kiriku ja linnamüüri vahel (Kleinenberg 1962: 242; Berens 1974: 363).

Teadaolevalt esimese kristluse vooluna 11. sajandil Eestisse jõudnud õigeusk on on sajandite jooksul läbi teinud suuri tõuse ja langusi. Vähemalt 2000. aasta rahvaloenduse järgi on õigeusklike arv pärast ränka langust nõukogude ajal taas oluliselt tõusnud. Õigeusklike arv on seni ülekaalukalt Eesti arvukaimaks konfessiooniks olnud luterlastele järele jõudnud ning 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks on õigeusklikke luterlastest arvatavasti rohkemgi, arvestades õigeusu linnakoguduste arengut alates 1990. aastatest.“

(„Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis“, J. Plaat, A. Maasik, 2011:20, 21, 31)

 

 

EnglishEstonianFrenchGermanGreekItalianPortugueseRomanianRussianSpanish