Püha apostli ja evangelisti Johannese elulugu

 

Püha apostel ja evangelist JOHANNES JUMALASÕNAÕPETAJA oli Sebedeuse ja püha Joosepi tütre Saloome poeg. Meie Issand Jeesus Kristus kutsus ta koos vanema venna Jaakobusega Galilea (Genneesareti) järvel oma õpilaste hulka. Olles jätnud oma isa Sebedeuse paati (Sebedeus tegeles kalapüügiga), läksid mõlemad vennad Issanda järele.

Issand armastas apostel Johannest eriliselt tema tasase meele ja neitsiliku puhtuse eest. Pärast oma apostlikskutsumist ei lahkunud püha Johannes enam Issandast, ta oli üks neid jüngreid, kes oli Issandale iseäranis lähedane; ta oli Jairuse tütre surnuist äratamise juures ja Issanda muutmise juures Taabori mäel. Pühal Õhtusöömaajal lebas ta Issanda kõrval ning laskus apostel Peetruse märguandel Päästja rinnale ning küsis Temalt äraandja nime. Apostel Johannes järgnes Issandale, kui Teda Keetsemani aiast kinniseotult ülekohtuste ülempreestrite Hannase ja Kaifase kohtu alla viidi; ta viibis ka oma jumaliku Õpetaja ülekuulamise ajal ülempreestri õuel ning käis lahutamatult Tema kannul mööda ristiteed, kannatades kogu südamest koos Temaga. Risti jalamil nuttis ta koos Jumalaemaga ning kuulis talle ristikõrgusest määratud ristilöödud Issanda sõnu: „Naine, vaata, see on su poeg“, ja talle: „Vaata, see on su ema“ (Jh 19, 26-27). Sestsamast tunnist hoolitses Johannes armastava pojana kõigepühama Neitsi Maarja eest ning teenis teda kuni tema surmani, Jeruusalemmast lahkumata.

Pärast Jumalaema uinumist siirdus apostel Johannes Efesosse ja teistesse Väike-Aasia linnadesse, mis olid talle liisuga osaks langenud, et kuulutada seal Evangeeliumi, ning võttis endaga ühes oma õpilase Prokorose. Reisi ajal tõusis aga merel tugev torm ning nende laev läks põhja. Kõik reisijad heideti kaldale, peale apostel Johannese, kes jäi meresügavusse. Prokoros, kes oli jäänud ilma oma vaimulikust isast ja õpetajast, nuttis kibedasti ning siirdus üksinda Efesosse. Neljateistkümnendal rännakupäeval nägi ta mererannal seistes, kuidas laine mingi inimese kaldale uhtus. Ligemale jõudes tundis ta ära apostel Johannese, kelle Issand oli ellu jätnud, vaatamata sellele, et ta oli neliteist päeva meres viibinud.

Efesoses kuulutas apostel Johannes paganatele väsimatult Kristust. Tema kuulutust saatsid arvukad ja suured imeteod, nõnda et usklike arv kasvas iga päevaga. Sel ajal algasid kristlaste tagakiusamised, mille korraldajaks oli keiser Neero (56-68). Ka apostel Johannes viidi kinniseotult Rooma ja anti seal kohtu alla. Oma tulise usu kuulutamise eest Issandasse Jeesusesse Kristusesse mõisteti apostel Johannes surma, kuid Jumala vägi jättis ta seegi kord ellu: ta kummutas talle mõistetud karika surmava mürgiga, kuid see ei teinud talle midagi; sama puutumatult väljus ta ka keeva õli katlast, kuhu ta piinaja käsul oli heidetud. Pärast seda saadeti apostel vangina Patmose saarele, kus ta elas palju aastaid.

Teel pagendusse tegi apostel Johannes palju imetegusid ning kui ta Patmose saarele jõudis, võitis ta oma kuulutusega, mida saatsid suured imeteod, kõik saareelanikud enda poole. Apostel valgustas Evangeeliumi valgusega enamiku saareelanikest, ajas välja palju kurje vaime, kes pesitsesid paganlikes templites, ravis terveks suure hulga haigeid. Paganapreestrid osutasid püha Johannese kuulutusele tõsist vastupanu. Nad olid hoidnud iidsetest aegadest oma teenistuses kurjadest vaimudest vaevatud paganaid. Erilist hirmu sisendas kõikidesse kõrk preester Künopsis, kes kiitles, et saadab apostli hukatusse. Kuid suur Johannes – Kõuepoeg, nagu Issand ise oli teda kutsunud – tegi temas toimiva Jumala armu väel tühjaks kõik deemonite sepitsused, mille peale Künopsis oli lootnud. Alp preester hukkus kuulsusetult merelainetes, kuna apostel Johannes oli üheainsa sõnaga sidunud kinni varem Künopsises käsku täitnud kurjad vaimud; need olid võimetud nõidpreestrit aitama ning too uppus.

Patmose saarel eemaldus apostel Johannes koos oma õpilase Prokorosega üksikule mäele, kus ta kolm päeva palvetas ja paastus, pärast mida lõi mägi kõikuma ja kuuldus müristamist. Prokoros langes hirmunult silmili maha. Apostel tõstis ta püsti ning käskis üles kirjutada sõnad, mida ta lausub. „Mina olen A ja O,“ ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline“ (Ilm 1, 8) – teatas Jumala Vaim püha apostli suu kaudu. Nõnda pandigi 67. aasta paiku kirja püha apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja Ilmutusraamat (Apokalüpsis). Selles raamatus avatakse Kiriku saatuse ja maailmalõpu saladused.

Pärast pikaajalist pagendust sai apostel Johannes vabaks ning pöördus tagasi Efesosse, kus jätkas oma tegevust, õpetades kristlasi vältima tekkivaid väärõpetusi. Umbes 95. aasta paiku pani apostel Johannes Efesoses kirja oma Evangeeliumi. Ta andis kõikidele kristlastele käsusõna armastada Issandat ja üksteist ning täita sellega Kristuse käsku.

Armastuse apostel“ – nõnda nimetatakse püha Johannest, kuna ta lakkamatult õpetas, et ilma armastuseta ei saa inimene Jumalale läheneda ning Talle meelepärane olla. Ka oma kolmes läkituses kuulutab apostel Johannes armastust Jumala ja ligimeste vastu, andes ise ümbritsevatele inimestele eeskuju armastuses. Juba vanuigi, olles kuulnud ühest noormehest, kes oli eksinud kõrvale tõe teelt ning saanud röövlijõugu pealikuks, läks apostel Johannes teda kõrbesse otsima; kui aga süüdlane püha vanakest silmates põgenema hakkas, jooksis apostel talle järele ning anus seisma jääma, öeldes, et võtab noormehe patu enda peale, kui too ainult kahetseb ega saada oma hinge hukka. Sellisest armastusest liigutatuna parandas noormees tõepoolest meelt ning muutis oma elu.

Apostel Johannes elas maa peal üle saja aasta, olles jäänud lõpuks ainsaks elusolevaks inimeseks, kes oli näinud Jeesust Kristust Tema maise elu ajal; teised apostlid olid selleks ajaks kõik juba märtrisurma surnud. Kogu kristlik Kirik austas sügavalt apostel Johannest kui Jumala ettehoolduse salajast pealtnägijat. Issand ise oli omistanud oma armastatud õpilasele ja tema vennale apostel Jaakobusele nime Boanerges, mis tähendab tõlkes „kõuepojad“, Kirik aga kutsub teda „Jumalasõnaõpetajaks“ tema poolt maailmale kuulutatud Jumala ilmutuste sügavuse eest. Ikoonidel kujutatakse püha apostel Johannest koos kotkaga – tema kõrgelennulise teoloogilise mõtte sümbolina.

Kui apostel Johannesel saabus aeg teise ilma minna, siirdus ta koos oma seitsme õpilasega Efesose linna taha, käskis kaevata endale ristikujulise haua ning heitis sinna sisse, paludes õpilasi, et nood ta mullaga kataksid. Õpilased suudlesid pisarsilmil oma armastatud õpetajat, kuid julgemata sõnakuulmatud olla, tegid nii, nagu Johannes oli käskinud. Nad katsid tema näo rätikuga ning ajasid haua kinni. Saanud sellest teada, tulid apostli teised õpilased sinna paika ning kaevasid haua lahti, kuid ei leidnud sealt apostli ihu, mis oli Jumala erilisel ettehooldusel üle viidud hauatagusesse maailma. See juhtus 26. septembril, II sajandi alguses. Igal aastal 8. mail tõusis püha apostel Johannese hauast peenikest põrmu, mida usklikud kogusid ning millega oma ihu- ja hingehädasid ravisid. Seepärast pühitseb Kirik püha apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja mälestuspäeva ka 8. mail, vana kalendri järgi 21. mail.

Püha apostel ja evangelist Johannes Jumalasõnaõpetaja, palu Jumalat meie eest.

 

TROPAR 2.viisil

Sa Kristuse, meie Jumala armas apostel,

tõtta meid viletsaid inimesi päästma;

See, kes sind oma rinna peale võttis,

võtab ka su palved vastu,

kui sa Tema ette maha langed;

sa Jumalasõnaõpetaja, palu Teda,

et Ta paganarahva pimedust ära kaotaks

ja meile rahu ja suurt armu annaks.

 

KONDAK 2.viisil

Sa abielutundmata apostel,

kes võib su suured teod ülesjutustada?

Sa teed imetegusid, jagad tervekssaamist,

ja palud meie hingede eest,

kui Jumalasõnaõpetaja ja Kristuse sõber.

 

AUSTAMISE LAUL

Meie kiidame sind, meie kiidame sind,

oh Kristuse apostel ja evangelist Johannes,

Sa Jumalasõnaõpetaja,

ja austame sinu häda ja vaeva,

mis sa nägid Kristuse armuõpetust kuulutades.