2017. aasta maikuus täitus viis aastat Püha Johannese kooli sihtasutuse loomisest. Mõttest on saanud omanäoline kool, millesarnast ei ole kuskil mujal. Milline siis täpselt, miks ja kuidas, seda kõike võibki lugeda allpool.

Loomad laste elus: mida lapsed meile tegelikult öelda tahavad?

Meie kooli laste üks lemmikpäevi õppeaasta jooksul on igasuguse kahtluseta lemmikloomapäev. See täiskasvanute vaatevinklist ja koolikontekstis hullumeelsena näiv üritus täidab meie maja ja hoovi tohutu elevuse ja rõõmuga. Hellusega, mida on kohati ootamatult palju kohaletoodud loomade jaoks. Seekordse lemmikloomapäeva kajas tahaksin meenutada üht suvel toimunud mõtlemapanevat arutelu.

 

Sel aastal oli Paide Arvamusfestivalil esmakordselt laste- ja noorteala, kus kahe päeva jooksul toimusid mitmed huvitavad vestlused laste enda poolt väljapakutud teemal ning vedamisel. Üks neist, algatatuna meie kooli õpilaste poolt, keskendus just nimelt loomadele—loomadele kodus ja kodututele loomadele. Paides rääkisid arutelule kogunenud lapsed oma suhetest loomadega. Nende väljaütlemistes oli palju seda, mida täiskasvanud niigi teavad—seda, et lapsed tahavad koju loomi—aga sel korral, kõigi kõnelnud laste suust koos, asetus see teema lapsevanemate jaoks hoopis laiemasse sotsiaalsesse konteksti. 

Esmalt tahaksin tunnustada Arvamusfestivali sellise ettevõtmise eest. Täiskasvanud kipuvad pahatihti unustama, et lastel on oma elukorralduse, keskkonna ja tuleviku osas oma seisukoht—selline, mis ei ole millegipoolest vähem tähtis. Lapsed on arukad ja nutikad, kuid nende häält kostub ühiskonnas kahetsusväärselt vähe.  Täiskasvanute suhe lastega ja lastesse on intrigeeriv ühiskondlik nähtus. Noor inimene ei saa teada, mis tunne on olla vana. Mees ei saa täielikult mõista, mis tunne on olla naine. Ent kõik täiskasvanud on kunagi olnud lapsed. Ja ometi ei suuda me endas taasluua seda, mis tunne on päriselt olla laps! Aga me mäletame ühtteist—sündmusi, hetki, soove. See teema läheb mulle korda, sest nii kaua, kui mäletan, oli minu suurimaks sooviks saada endale päris oma loom.

Arvamusfestivali loomateemalise paneeli jaoks aitasin väikesel rühmal 2.-5. klassi lastel teemaks valmistuda, külastasime Tallinna Varjupaika ja Pesaleidja kassituba, käisime külas elule turgutatud oravatel. Need olid emotsionaalsed ettevõtmised - on raske kirjapildis edasi anda seda lapsest kiirgavat õnnetunnet, kui kodutu kass end tema sülle magama sätib või orav jope kapuutsi sisse pesa tegema poeb.

Festivali arutelul küsisid lapsed juures olnud täiskasvanuilt otse, miks peab neid nii kaua veenma, et endale kodulooma saada? Miks enamik lapsevanemaid tõrguvad ja paljud sootuks keelduvad? Vastustena kõlasid väited, et lapsed küll lubavad loomade eest hoolitseda, kuid nad ei pea oma lubadustest kinni. “Me kardame, et loomade eest hoolitsemine jääb meie peale” ning tõdemus, et enamasti nii ju lähebki. “Te peate meile tõestama, et olete selleks valmis,” ütles üks vanem, sest paljud täiskasvad suhtuvad loomavõtmisesse kui projekti, mille eesmärk on kasvatada lastes kohusetunnet ning vastutuse võtmist. Et aga vanemad teavad liigagi hästi, et suurem osa loomade eest hoolitsemisest jääb tegelikkuses nende õlule, on see kasvatuslik missioon juba ette määratud läbikukkumisele.

Paljud vanemad lükkavad loomavõtmist edasi aega, mil laps on valmis suure osa seonduvatest kohustusest enda katta võtma. Sellisel lähenemisel on aga oma loogikaviga, mis jääb sageli tähelepanuta. Võttes koera teismelisele, võib lapse ja looma side katkeda jube mõne aasta pärast, kui laps siirdub näiteks ülikooli mõnes teises linnas või riigis. Ja taaskord jääb looma eest hoolitsemine lapsevanematele.

Olen märganud, et valdav osa lapsi tunneb vastupandamatut soovi loomi kallistada—sageli nii nende vanemate õuduseks kui kallistatavate kimbatuseks. Olen täheldanud, et kodulooma roll pakkuda lapsele füüsilist lähedust kulmineerub teatud vanuses. Erinevalt väikelapsest ei roni kurb 14-aastane enam emale sülle, teismeiga ei paku ka liialt palju alternatiivseid, regulaarseid lähedushetki. Nii heidabki õhtul koju jõudnud puberteet koeraasemele külili ning tõmbab end looma ümber kerra.

Arvamusfestivalil kõlanud täiskasvanute vastustes ei olnud õigupoolest midagi üllatavat, küll aga jäid mitmed lapsevanemad mõtlikuks kuuldes laste vastuseid küsimusele, miks nemad loomi oma ellu soovivad. Kohalviibinud lastel nii paneelis kui publiku hulgas oli sel teemal palju öelda. “Kui emal ja isal on kiire ja neil pole minu jaoks aega, siis saan loomaga tegeleda.” “Kui vanemaid pole kodus, on loom mulle seltsiks.” “Kui ma olen kurb, saan oma loomalt lohutust”, “Kui mul on igav, pakub ta seltsi” ning “loomadega saab mängida.” “Loomad on nii mõnusad ja pehmed, neid on nii hea süles hoida.” “Loomad on truud.” 

Tõesti, koer ei ole kunagi väsinud või pahas tujus, kui tema inimene koju jõuab. Hamstril pole kunagi kiire. Merisiga ei nõua vaikust, kuni tal tähtsad asjad tehtud saavad. Lapsed omalt poolt mõistavad ja aktsepteerivad täiskasvanute ootusi ning nõudmisi: “minu ülesanne on koristada kassi liivakasti, kuigi see on päris vastik”. Kuid antud juhul on hoopis olulisem püüda meil lapsevanematena mõista, milliseid vajadusi laste väljaöeldu tegelikkuses peegeldab: lähedus, soojus, hellus, tähelepanu, tunnustus, heakskiit. Lemmikloomad aitavad neid vajadusi rahuldada ja puudujääke korvata. Tuleb välja, et see kasvatusliku eksperimendina majja võetud kass on ühtlasi aeg-ajalt ka ema ja isa asendajaks. 

See kirjatükk ei ole üleskutse lapsevanematele võtta kergekäeliselt lemmikloomi, sest ei ole kahtlust, et sellega kaasnev arvestatav hulk kohustusi, aja- ja raharessurssi jäävad täiskasvanute kanda. Küll aga on sellest, kuidas lapsed loomadega suhtlevad või neisse suhtuvad, võimalik üles noppida viiteid sügavamatele vajadustele. Kui oleme valmis kuulama ja aktsepteerima, mida lapsed meile otse välja ütlevad, saab väljend “loom on pereliige” tunduvalt kaalukama tähenduse. Koju võetud loomal on oma roll perekonna sotsiaalses dünaamikas ning talle võib kohati langeda üldsegi mitte tühine vastutus nooremate pereliikmete emotsionaalse heaolu eest.

Allmärkus: looma päriseks võtmine on suur otsus, kuid loomadega suhtlemiseks on mitmeid alternatiive. Meie pere on sõprade reiside ajal olnud ajutiseks hoiukoduks nende lemmikloomadele. Oleme jalutanud naabrite koeri, kui perenaise tööpäev on veninud liialt pikaks. Lisaks on Eestis palju loomade päästmisega tegelevaid organisatsioone, kus napib alatasa abikäsi kõikvõimalikes töödes. Omast kogemusest kinnitan, et on liigutav ja liitev kogemus käia lapsega paar korda kuus loomade eest hoolitsemas. Ka varjupaikades vajatakse sageli ajutisi hoiukodusid, näiteks looma operatsioonist taastumiseks või pakkudes turvalist keskkonda tänavalt leitud tiinele kassile poegade ilmaletoomiseks ja üleskasvatamiseks. Huvi korral tasub alustada sellest loetelust: http://loomus.ee/organisatsioonid/

Helelyn Tammsaar

PJK lapsevanem

Sotsiaalantropoloog

MTÜ Pesaleidja vabatahtlik