2017. aasta maikuus täitus viis aastat Püha Johannese kooli sihtasutuse loomisest. Mõttest on saanud omanäoline kool, millesarnast ei ole kuskil mujal. Milline siis täpselt, miks ja kuidas, seda kõike võibki lugeda allpool.

Perelaagrite traditsioon

Perelaagreid on meie koolis korraldatud aegade algusest peale - ehk siis kõik need neli aastat, mil kool koolina tegutsenud on. Perelaagrisse kogunevad kõik ühe lennu perekonnad, et ühiselt enne lõpuaktust lõkketule juures õppeaastat ära saata.

Perelaagritesse sõidetakse ühel juuni alguse reedel, pannakse üles telgid, tehakse süüa, käiakse retkedel maal ja vee peal, aidatakse teinekord minitalgute käigus pererahval mõni töö ära teha, mängitakse, räägitakse, istutakse lõkke ümber, õnnitletakse suviseid sünnipäevalapsi, ööbitakse telkides, süüakse ühiselt valmistatud hommikusööki, tehakse küpsisetorti ning lihtsalt ollakse. Kuni ongi aeg pärastlõunal pakkida telklinnak jälle kokku ning asuda teele kodu poole.

Kuidas korraldada perelaagrit, küsite? Kõigepealt tuleb leida igast lennust üks hulljulge pere, kes on valmis umbes 45 teist peret enda suvekodu/maavanaema hoovile telkima kutsuma.

Seejärel tuleb leida üks võimalikult vihmane/tuuline/külm nädalavahetus juuni alguses, et osalejad enne väljasõitu kindlasti kõhklema hakkaksid, kas see laager ikka tõesti toimub, kas sinna tõesti keegi veel tuleb?

Kuna reede on perelaagri nimel töölt vabaks küsitud, lastele telkimist lubatud ja asjad juba peaaegu et pakitud, tuleb ikka suund linnast välja võtta.

Kui see eneseületus tehtud, hakkavadki imelised asjad juhtuma. Lõpuks läheb tavaliselt ka ilm soojemaks. Aga see selleks. Sisulise poole pealt räägivad lähemalt II klassi lapsevanem Kristina Jantson ja lapsevanem Aavo Kokk, kes oli läinudnädalase IV klassi perelaagri võõrustajaks Otepää lähistel.

Mis on perelaager minu jaoks?

Perelaager on ühe lennu hästi intiimne koosolemise vorm. Kui inimesed kokku klapivad, nagu meil on juhtunud, siis tekib täitsa eriline tunne, mis kestab veel päevi pärast laagri lõppu. Selline nende-inimestega-koos-on-kõik-võimalik-tunne. Nagu siis, kui oled armunud :). Ühesõnaga - vägev  tunne. Väga palju energiat andev tunne, mis tekib vist sellest, et kõik kohaletulnud inimesed on valmis jagama oma aega, ideid, mõtteid, unistusi. Valmis olema päriselt kohal. Ja nad ongi päriselt kohal. 

Ollakse laagris ju hästi lähedal üksteisele nii füüsiliselt kui vaimselt. Huvitav, hariv ja värskendav on näha, kuidas erinevad pered omavahel suhtlevad. Huvitav on kogeda ennast perena selles koosluses. Millised on need teised inimesed, kelle lapsega meie laps igapäevaselt suhtleb; millistest kodudest teised kooli tulevad. Kuidas nemad asju näevad ja teevad. See on mu meelest hinnaline võimalus. Samuti annab laager võimaluse näha oma last teiste hulgas - milline on minu laps õpilase ja klassikaaslasena. See osa, mida lapsevanem tavaliselt ei näe. 

Võib tekkida tunne, et laste jaoks on laager veel üks pikk ja lahe õuevahetund, mil nad aina mängivad ja suhtlevad ja mängivad veel, aga märgata on, et nad silmanurgast jälgivad ka oma vanemaid: kuidas minu ema-isa suhtlevad teiste vanematega, milles nemad kaasa löövad, mida aitavad teha, mida välja pakuvad, kuidas end tunnevad. Ma arvan, et see on lapsele toeks ja julgustuseks, kui ta näeb, et ka tema vanemad suudavad tegutseda koos teistega. Ehk teha ka ise seda, mida nad lastelt ootavad. Selles mõttes aus värk :).

Ja tore võimalus on ka ise näha teisi lapsi - hoopis teised tegelased on laagris kui kooliõuel või aktusel - ja nende värvikate kujudega suhelda. 

Võibolla see laagrisse minek alati ei ole nii lihtne. Esiteks tuleb organiseerida vaba reede. Teiseks tuleb olla valmis olmelisteks ja klimaatilisteks ettearvamatusteks. Kolmandaks peab olema valmis ennast jagama. Aga omadest kogemustest võime öelda, et pole vaja karta ja pigem on pärast selline “väsinud, aga õnnelik” tunne.

Vaba reede tekitab ühe vaba päeva nädalasse juurde ja laager lõppeb laupäeval. Ning siis on veel järel pühapäev - veel üks päev kodus, perega. 

Olmelised ettearvamatused liidavad. Ammu teada fakt, aga seetõttu mitte vähem tõsi. Püstitada varikatust vihmas, küürida külmas jõevees üleelulise suurusega potte-panne, grillida nii kaua, et vorstikesed virvendavad silme ees veel mitu päeva; avastada telgist väljudes, et vesi pudelis on kattunud jääkirmega - ja nii ka kõigil teistel! Lapsed on seejuures kogu aeg reipad ja annavad head eeskuju hetkes elamise oskusega. Ja mis siis, et külm ja vihm ja ei tea mis veel - aga siin valmib meil maitsev hommikupuder, nii tore! 

Meie lennu viimane laager Pranglil oli rohkem paradiisi mõõtu. Päike paistis, puhus leebe tuuleke, lõkkeõhtu taustaks tõusis kollane täiskuu. Jalutati ja ekskurseeriti. Kõikjal olid ainult meeldivad inimesed. Kõigi vestlus-seltskondadega võis liituda, kõigis mängudes kaasa lüüa. Tule ka, sind me just ootasime! Väga palju naeru ja nalja kõigil neil päevadel. 

Pärast õhtust viktoriini mängisid lapsed rannal ja vanemad istusid sealsamas ümber lõkke ja arutasid koostöö teemadel. Kuidas vähendada võistlemist ja võrdlemist koolis ja ühiskonnas. Ja seda täiesti spontaanselt. Oli palju ägedaid mõtteid, fantaasiaid, huumorit. Meeldiv, kindlustandev kogemus. 

On väga suur rõõm, et elu on meile need kohtumised andnud. Nüüd, pärast teist laagrikorda, on täiesti kindel, et kõigi nende inimeste juurde võib minna nii rõõmus kui mures. See on väga väga hea tunne.

Ja et järgmise suve hakul on võimalus jälle laagris kokku saada. 

Kristina Jantson

Kuidas perelaagrit korraldada?

Perelaagri korraldamine on vahva tegevus. Tuleb leida viis, kuidas enam kui sajale inimesele söömine korraldada ja välja mõelda programm nii muru peal kui metsikumas looduses.

Tegelikult ei pea ju vastuvõttev pere liiga palju midagi erilist tegema. Tarvis on lihtsalt määratleda ajakava ning kirjeldada üldiselt plaanitavaid tegevusi. Edasi jätkub hoogne iseorganiseerumine, mida õpetajad on toimkondade moodustamisega kenasti korraldanud. Salatid saavad hakitud, saunad köetud, pingid sätitud, lõke süüdatud, praht koristatud.

Meie kool on mitmeski asjas erisugune. Üks erisus, mida väga hindan, on perede võimalused kooli ja ühistunde arendamises kaasa aidata. Tavaliselt kipub koolidega nii olema, et hea kool on hea ka organiseerimise suutlikkuse osas. Nii ei olegi lapsevanematel muud teha kui lapsed üritustele saata. Ja siis ongi nii, et lapsevanemad omavahel kokku ei puutugi. Meil on aga perelaager, kuid mitte ainult. Kasinates oludes alustanud kool on algusest peale vajanud ja lahkesti vastu võtnud perede abi mitte ainult vaba aja, vaid ka koolielu korraldamisel.

Abi vastu võtmine, nagu me kõik teame, ei ole lihtne. Hõlpsam on enamasti asjad ise ära teha. Aga kogukond kasvab kogukonnaks siis, kui kõik soovijad saavad kaasa lüüa.

Aavo Kokk