2017. aasta maikuus täitus viis aastat Püha Johannese kooli sihtasutuse loomisest. Mõttest on saanud omanäoline kool, millesarnast ei ole kuskil mujal. Milline siis täpselt, miks ja kuidas, seda kõike võibki lugeda allpool.

Siguri kolmapäev

Tegelikult on kõik  koolipäevad omamoodi toredad. Ainult hommikul ärkamine on siiamaani raske, aga see on vist ikkagi sellepärast, et ma üsna hilja õhtuti magama saan -  kella 11 paiku . Emale ja isale on ärkamine aga veel hullem, sest nad on mõlemad poole ööni üleval. Nad on kunstnikud ja teevad öösiti tööd.

Seepärast  magame me ikka päris tihti sisse ja ma jõuan napilt või siis hilinedes kooli. Esimestel kooliaastatel olin ma üks klassi suuremaid hilinejaid. Nüüd ärkame me emaga koos 7:30, aga isa ma enamasti hommikuti ei näe, kui just ei pea vahest autoga kooli viima.  Siis kamandatakse ka tema üles. Kuid koolitee  või siis õigemini autosõit kooli on neil päevil vaikne - isa pole hommikuti eriti jututujus. Emaga seevastu on palju lõbusam. Kui tema vahel hommikuti minuga kooli tuleb, siis on meil päris põnevad jutud käsil. Ema tahabki mind siiamaani sellepärast kooli saata, et saaks minuga rääkida.

Koolitee on üks mõnusamaid osasid kogu koolielust. Olen nelja aasta jooksul käinud kooli erinevaid teid pidi. Kuna kool on meil linna erinevates paikades olnud, siis ka kooliteed on muutunud. See aasta pean käima bussiga number 23. Elan Rahumäel, tegelikult üldse mitte väga kaugel koolist. Kodu juurest on mul vaid 5 minutit Rahumäe bussipeatuseni, et jõuda 8:29 bussi peale. Ma sõidan ainult neli peatust ja Marsi peatusest kõnnin kümme minutit mööda väikest ja rahulikku Tüve tänavat koolini. Vahest jõuan isegi enne tundide algust õues väheke jalgpalli mängida. Teel kooli elab ühes aias üks loll koer, kes alati haugub meeleheitlikult minu peale ja siis kõrval aias on teine koer, kelle olen targaks koeraks ristinud,  sest tema haugub selle lolli koera peale, kui see haukuma hakkab.

Aa, tegelikult on mu lemmikpäev see päev, mis kõige kiiremini läheb ja see on hetkel kolmapäev. Sest kolmapäeviti ei saa ma tihti arugi, enne kui päev juba läbi on. Kuigi see ei tähenda, et ma koolist väga ära tahaksin minna. Ma jään ikka üsna tihti kooli veel asjatama ja sõbrustama.

Nii nagu ma juba kirjutasin, algab kolmapäev raske ärkamisega. Siis avastan, et koolikott on jälle jäänud kokku panemata ning ema avastab jällegi, et pooled riided on kas kooli või sõprade juurde jäänud eelmisest päevast.  Mina „koorun“, nagu ema ütleb, koos tekiga voodist ja suundun suure toa voodisse teleka ette. Sealt vaatan ma hommikuti mõne saate või multika. Viimasel ajal on selleks olnud seriaal  „Elu allpool nulli“ mis räägib Alaskal eralduses elavatest inimestest, kes püüavad rasketes tingimustes ellu jääda. Järsku saate ajal ilmuvad minu nina alla, igahommikused kaks sõpra - kakao ja juustuvõileib. Millest ma üldiselt suudan vaid kaks-kolm ampsu võtta ja nii igal hommikul riielda saan. Siis järgmiseks üllatuseks avastame nagu ikka, et bussini on jälle liiga vähe aega jäänud ja teiseks, et mina kella ei tunne ja kolmandaks, et ketsipaelade kinni sidumine terve igaviku aega võtab.

Lõpuks suure jooksu või tõttamisega bussi peale jõudnud ,on mul kurb sellest, et siit minu kandist kedagi teist kooli poole ei tule. Varasemad aastad saime paljude klassi- või koolikaaslasteda rongis kokku ja väga lõbus oli läbi Balti jaama ning vanalinna seigelda. Nüüd jääb marsuudile suht tühi buss ja surnuaed.

Kool algab meil toredalt: palvuse, kallistuste ja kätlemisega ehk siis tänamise ja üksteise märkamisega. Klassivendi on alati nii tore hommikul jälle näha, meil on väga ühtehoidev ja äge klass. Meil on nelja aasta jooksul väga vähe  olnud tülisid ja kui on tüli, siis Liivika abiga mõtleme koos omale mõne keelu, mis ühendab meid koos seda tehes või tegemata jättes. Üldiselt saavad ikkagi kõik omavahel hästi läbi, kuigi on ka sõpru, kes suhtlevad omavahel rohkem ja on kambas.

Kolmapäev algab kohe kahe kehalise kasvatuse tunniga. Õpetaja Risto treenib meid üsna hästi, tund on intensiivne ja kolmanda tunni alguseks oleme täitsa võhmal/väsinud. Üldiselt meeldib mulle kõik, mis me kehalise tunnis teeme, kuigi talvealades ei ole ma üldse hea. Mulle lihtsalt ei meeldi suusatamine ja uisutamine. Peamine, mida me kõik väga ootame, on ikkagi jalgpall. Meil on väga tugev klass jalgpallis ja ükskõik, kuidas meil meeskondi kokku ei pandaks, on alati mäng väga pingeline ja võrdne. Aga vaidlust ja vigastusi on ka ikka ette tulnud.

Peale kehalist kasvatust tuleb inglise keel. Meil on koolis paljud tunnid jagatud rühmadeks, nii ka inglise keel. Inglise keele rühmasid on meil kolm ja mina käin Ülle klassis, kes tuli meie kooli alles sel aastal. Üldiselt olen ma kõikide inglise keele õpetajate rühmades käinud: Lüüli, Pille-Katrini ja Ülle. Inglise keelel on meie koolis väga oluline osa, tunnid on iga päev ja õppemaht on suur. Aga sel aastal saan ma isegi koduste töödega juba üksi hakkama nii, et vanemad ei pea mind eriti aitama, vaid kontrollima.

Järgmiseks tuleb meil õuevahetund. Mis on väga oodatud tund, kuigi ma päris tihti jõuan õue alles tunni lõpus. Sest ma uimerdan hästi kaua ja seon jalanõusid kaua, kui teised on juba ammu mänguhoos. Seal saame me omavahel suhelda, mängime kulli, rahvastepalli, jookseme, jälle jalkat, kiusame tüdrukuid ja nemad meid. Tegelikult mulle õuetunnid meeldivad, nagu ka õuesõppetunnid, mida on meie koolis vahel, need on palju vabamad aga samas teistmoodi õpetlikud.

 

Peale õuevahetundi tuleb söömine. Söömise ajal on meil koolis traditsiooniks, et loetakse mõnda raamatut. Ma olen üsna niru ja aeglane sööja, aga söögivahetunnis juhtub vahel laua taga ka mingeid naljakaid asju. Näiteks Sandril hakkas ükskord käsi värisema, samal ajal kui ta tõstis piima üle Oti supi ja just sel hetkel, kui klaas oli supitaldriku kohal, kukkus see läraki supi sisse!

Järgmiseks tunniks on vene keel. Täitsa üllatuseks on vene keele tunnist saanud nii tore tund, mida lausa oodata. Esimesed aastad mulle üldse ei meeldinud vene keel ja ma kartsin seda tundi ,kuna ma ei osanud üldse mitte midagi. Emast ja isast ei olnud kodus ka suurt abi, sest nad ka ei osanud - ühesõnaga olin täitsa jännis. Aga siis tuli meie kooli õpetaja Irina, kes tegi tunni väga lihtsaks ja huvitavaks. Kuigi kahte keelt korraga on raske õppida ja sõnad lähevad kogu aeg sassi, on vene keele tunni maht palju väiksem ja suurema osa õpin koolis  ära.

Kolmapäevased viimased kaks tundi on ka väga  põnevad - klassitund ja inimeseõpetus. Klassitund on meil klassijuhataja Liivikaga ja kuigi see peaks olema  eesti keel, siis meie tunnid kujunevad päris tihti hoopis teistmoodi õpetlikeks. Me räägime väga palju elust, huvitavatest nähtustest, sündmustest, need on tihti rohkem sellised jututunnid, kuigi on ka palju harjutusi ja arutlust raamatute üle. Ükskord rääkisime tunnis nalju ja anekdoote, aga esitame ka uurimustöid, täna rääkisime käitumisest. Mulle meeldib klassitund, sest Liivikaga saab kõigest rääkida. Ja siis tuleb inimeseõpetus koos Liinaga. Praegu me joonistame suurt ikooni, aga muidu loeb Liina meile igasuguseid põnevaid lugusid ja me oleme saanud nende järgi pilte joonistada.

 

Ning siis lõpebki koolipäev ära. Laulame Arvo Pärdi lugu “Memme musi“ ja peale seda tormavad kõik kas sööma, õue mängima või kellegi juurde külla. Mina tavaliselt kolmapäeval lähen ja otsin korraks oma ema üles, sest ta juhib meie koolis keraamikaringi. Peale seda lähen õue või siis koju, vahel harva ka mõne sõbra juurde ja olen paar tundi seal. 

 

Kui ma koju jõuan, siis mul ei ole tegevustel kindlat järjekorda. Vahel harva õpin ma kohe ära, üldiselt jätan ma selle viimaseks asjaks enne magamaminekut  nii umbes kella kaheksa-üheksa paiku õhtul. Vahel on ka isa kodus ja teeb tööd. Siis me sõidame temaga autoga või ratastega korraks kuhugile lähedale, jalutame, toome õe India lasteaiast ära, käime korraks looduses, meil on Tallinna/ Nõmme lähedal mõned  lemmikkohad.  Vahel lähen ma peale kooli aga arvutisse - seal mängin või vaatan Youtube´ist  videosid.  Muidugi arvutis olemine tekitab pidevalt kodus tülisid, sest alati tundub, et seal on oldud kauem kui vaja. Aga samas ma joonistan ja meisterdan ka palju, loen ajakirju nagu Imeline Teadus ja Ajalugu.

 

Tihti üritan süüa teha, kuna käin teisipäeviti kokandusringis. Mulle meeldib  proovida ka ise kodus süüa teha, aga midagi suurt ma veel teinud pole, aga mul on mini-köögitarbed ja nendega olen leiutanud üht-teist. Lemmik on sushi ja ka wrappe olen teinud.

 

Samuti meeldib mulle uurida erinavate toiduainete ja taimede kohta maailmas. Tegin ka oma selle aasta uurimistöö lihasööjataimede kohta. Veel mängime me isa ja Indiaga õhtuti lauamänge. Üks lemmik on meil Dixit.  Kella üheksa paiku tuleb ema töölt - siis on meil toit valmis, mina loen raamatut või õpin või vaatan telekast mõnda saadet.  Me sööme kõik koos õhtust, räägime laua taga juttu, kuidas kellelgi päev on läinud ja kella 11 paiku läheme me Indiaga magama.

 

P.S.  Mulle meeldib meie kool, sest see on lihtne ja särav. Meil on palju pühasid ja teistmoodi päevi. Mulle tundub, et palju rohkem, kui mu sõbral Kustil, kes käib ühes teises koolis. Samuti meeldivad mulle õppetöövälised tegemised, mis koolis on, nagu kultuurifestivali esinemised, uurimistööd, isade- ja emadepäeva etendused ja esinemised, kingituste tegemised jne.

 

24.05.2017

Sigur (sõnad ja mõtted)

Isa  (fotod ja pehmendas teksti)

Ema (vaatas üle)

Õde India  (segas)