2017. aasta maikuus täitus viis aastat Püha Johannese kooli sihtasutuse loomisest. Mõttest on saanud omanäoline kool, millesarnast ei ole kuskil mujal. Milline siis täpselt, miks ja kuidas, seda kõike võibki lugeda allpool.

Lisaaine ajalugu

Ajalugu ilmus meie tunniplaani õpilaste endi tungival soovil. Juba kolmandas klassis hakkasid lapsed esitama küsimusi ajaloo kohta, küll seonduvalt loetud raamatutega, küll tundides arutatud teemadega ning küsima, millal lõpuks saab õppida ajalugu. “Aga palun!” ütlesime meie ja kord nädalas saigi neljas klass ajalooga tutuvust teha. Reedene tund oli lõppeval õppeaastal alati väga oodatud sündmus! Tunniteemad tekkisid osaliselt õhinapõhiselt - mis lastele huvi pakkus, sellest õpetaja ka rääkis. Käsitlust leidsid nii Henry VIII kui ka 20. sajandi kosmoseavastused. Põnev oli oma kodust kõige vanemat asja otsida, sugupuud uurida, klassiruumist väljas Nikolai von Glehni jälgedes seigelda ja muidugi pärast vabariigi aastapäeva lipuheiskamist ärkavas vanalinnas kõndida. Õuesõppepäeval õnnestus ajalooga tutvust teha isegi teisel klassil.

Oma nägemusest ajaloo õpetamisel räägib õpetaja Krister Kruusmaa:

Ilmselt on paljudel pahad mälestused kooli ajalootundidest. Lembitu, Jäälahing, tööstusrevolutsioon ja Teherani konverents kummitavad veel nii mõndagi unes. Ajalooõpe koolis ei tohiks aga mingil juhul taanduda selliste „tähtsündmuste“, „oluliste aastaarvude“ või „suurmeeste“ pähe õppimiseks. Pigem peaks olema tegu kõige laiemas mõttes lapse maailmast huvituma panemisega.

Ajalugu ei tähenda õpikuid, arhiivis tuhnimisi ja igavaid debatte – ajalugu pole üleüldse midagi praegusest hetkest eraldiseisvat – ajalugu on alati siin ja praegu. Me oleme ajaloost ümbritsetud, olgu selle väljundiks vestlus vanaemaga, jalutuskäik linnas või seiklus suvila hämaral pööningul. Seega peaks ajalugu nii neljandas klassis kui ka edaspidi keskenduma just huvi äratamisele. Huvi olemasolul on inimene palju võimelisem ka ise otsima vajalikku teavet, selle usutavust kontrollima ja seda teiste teadmistega seostama. Olen proovinud õppetöös tuua ajalugu lastele lähedale, või õigemini näidata, et nad juba elavad selle sees. Oleme rääkinud sugupuudest, vanadest asjadest, jalutanud vanalinnas ja Nõmmel, külastanud muuseume.

Minu teine põhimõte on see, et sõnas „ajalugu“ on rõhk sõnal lugu. See tähendab, et neljanda klassi ajalootunnis ei kohta ühtegi aastaarvu, samuti ei proovita õpilastele pähe suruda rooma rauaaja ning rahvasterännuaja ajalist määratlust. Selle asemel uurime lugusid selle sõna haaravaimas tähenduses – rääkigu need kuningannadest, maadeavastajatest, julmadest mõisahärradest või kõige tavalisematest inimestest. Alati aitavad need lood demonstreerida üht kõige olulisemat asja – varem oli teisiti. Tunnetus, et maailm on olnud pidevas muutumises ja on seda ka edasi, on inimese ajalootaju tuum.

Kolmandaks pean ma oluliseks arusaama, kuidas me seda teame? Kuna ajaloolased ei saa kunagi leida minevikust täit ja vankumatut tõde, on paratamatu, et iga uus põlvkond teadlasi kirjutab meie ajaloo suuremal või vähemal määral ümber, tuginedes suuresti samale materjalile, millele eelkäijad. Seega ei saa olla kindlaid ja vaidlustamatuid fakte. Oluline on lastele näidata, kust meie teadmised ja arusaamad tulevad, milline on näiteks mõttekäik ühest mulla seest leitud roostetanud raudpandlast viikingiteni.

On minu õnn, et nende ideedega on rõõmsalt kaasa tuldud: kolleegid julgustades ja aidates, lapsed huvitudes ja küsides. Suudan ikka ja jälle üllatuda, kui terased võivad olla õpilased juba sellises vanuses ja kui detailset informatsiooni nad ise end huvitavaist teemadest võivad otsida ja talletada. Iga tund tuleb välja, et kellelgi on olnud kokkupuuteid käsitletava teemaga. Samuti on lastel väga arenenud analüüsivõime, eriti, kui pead kokku pannakse. Nii oleme näiteks tunnis pidanud väga huvitavaid vestlusi Eesti kohanimede päritolu üle, kusjuures uued ja põhjalikud etümoloogilised teooriad on tulnud õpilasilt endilt!