2017. aasta maikuus täitus viis aastat Püha Johannese kooli sihtasutuse loomisest. Mõttest on saanud omanäoline kool, millesarnast ei ole kuskil mujal. Milline siis täpselt, miks ja kuidas, seda kõike võibki lugeda allpool.

Inimeseõpetus

"Püha Johannese kooli inimeseõpetuse ainekava koostamisel olime alguses justkui kõigi võimaluste maal. Nii sisu kui vormi osas. Kuna õppekavas on inimeseõpetus integreeritud aine loodusõpetuse ja eesti keelega, siis otsustasime klassiõpetajatega jaotada teemad nii, et inimeseõpetuse sisuks jääks eelkõige väärtuskasvatus."

Inimeseõpetus on meie kooli tunniplaanis alates esimesest klassist. Kuid välja ei näe see tund sugugi tavapärane. Sellest, kuidas tund üles on ehitatud ja kuidas sellise sisu ja vormini jõuti, jutustas konverentsil “Armastus kui pedagoogika” inimeseõpetuse õpetaja Liina Olmaru. Tema ettekandega ongi võimalik allpool tutvuda.

Inimeseõpetus Püha Johannese kooli kogemuses

Enne kui alustan, lubage mul tutvustuseks paar sõna enda kohta öelda. Ma olen elukutselt  draamanäitleja. Olen mänginud erinevates Eesti teatrites ja puutunud kokku üsna eripalgelise repertuaariga, mistõttutõttu olen loomingulises protsessis kohtunud paljude erinevate lavastajate ja lavastusstiilidega. Olen kohanud väga häid ja pühendunud lavastajaid, keda trupp hakkab kiiresti usaldama, aga ka lavastajaid, kes tulevad ettevalmistamatult proovisaali ja loodavad, et küll midagi ikka kujuneb. Olen näinud  lavastajaid, kes ülima nõudlikkusega võivad küündimatusetundes näitlejad panna nii lukku, et nad suudavad heal juhul teha vaid seda, mida lavastaja ette näitab. Aga olen ka olnud prooviprotsessis, kus karjutakse trupi peale, kui ei realiseeru see, mida loodeti. Ühesõnaga, olen näinud nii häid kui ka halbu võimalusi. Aga vaid mõned korrad elus olen kohanud lavastajat, kes on näitlejaid armastanud. Tõepoolest armastanud. Ja mis siis juhtub? Mis juhtub, kui sellise inimesega tee ristub? Olen olnud tunnistajaks loomingulistele avanemistele, mille käigus sünnivad lahendused, mida ei ole võimalik välja mõelda. Tunnetus, et sind usaldatakse ja austatakse isegi su eksimustes ja küündimatuses, vabastab näitleja tõelise loovuse ja siis saab sündida midagi, mida ma söandan nimetan kunstiks. Te muidugi aimate, miks ma sellest räägin. Jah, ma näen õppimist loomingulise protsessina. Õppimine on loovusakt. Aga looming on õrn asi. Ma võrdleksin seda kikivarvukile tõusmisega, et aia-äärses tänavas üle aia vaadata. Sa muutud endast pikemaks, kasvad kõrgemaks, su pilgule avaneb vaade, mis on üllatav, ennenägematu ja sa saad selle oma kogemuse osaks. Aga eelnevalt on olnud loobumine kindlast jalgealusest, pingutus, sirutus viimse võimaluseni, uue tasakaalupunkti leidmine. Kõik oleme seisnud kikivarvul ja teame kui lihtne on selles asendis tasakaalu kaotada. Piisab ehmatusest, rääkimata tõukamisest. Loomingulises avanemises inimene on väga haavatav. 

Püha Johannese kooli inimeseõpetuse ainekava koostamisel olime alguses justkui kõigi võimaluste maal. Nii sisu kui vormi osas. Kuna õppekavas on inimeseõpetus integreeritud aine loodusõpetuse ja eesti keelega, siis otsustasime klassiõpetajatega jaotada teemad nii, et inimeseõpetuse sisuks jääks eelkõige väärtuskasvatus. Esimese aasta esimeses pooles sidusime aine draamaõppega ja see oleks olnud üks võimalik põnev rada. Valisin tundi erinevaid lugusid ja mängisime neid. See oli tõesti põnev ja tekitas palju elevust. Nii minus kui lastes. Aga kõik õpetajad, kes on töötanud esimese klassiga, teavad, et lapsed on esimese klassi esimesel poolaastal uue olukorra tõttu pidevalt elevil ja üle kõige vajavad nad tegelikult rahu. Võimalust rahuneda. Ühe teatrikülastuse eel, mil pidime külastama VAT teatri etendust “Tsaar Tsaltaan”, tekkis vajadus see värssmuinasjutt lastele enne ette lugeda. Et kehtiks üks lihtne põhimõte – enne originaal ja siis tõlgendus. Vaadates lapsi, hakkas mulle taspisi selguma, millist naudingut pakub neile loo KUULAMINE, selle sisse minek, oma vaimusilmas kuuldu nägemine. Jälgides nende näoilmeid ja reaktsioone sain aimu kui intensiivne loominguline protsess tegelikult käimas oli. “Tsaar Tsaltaani”  ettelugemiseks kulus kaks tundi ja teises tunnis jagasin lastele paberid, kuhu nad kuulamise ajal võisid sündmusi joonistada. Hiirvaikselt kuulates püüdsid nad paberile nende jaoks olulise, neile ainuomases kunstilises väljenduses. Pärast seda tundi oli selge, kui suur väärtus see oli, et meil oli olnud koolipäeva sees üks vaikuse saarekene, üks vaikne ruum, kuhu saime siseneda ja milles kohtusime eluga, elu olukordade ja üksteisega.
Paralleelselt olin ma alustanud õpinguid Tallinna Ülikoolis eripedagoogika erialal. Meie tookordne emakeele didaktika õppejõud, Anne Uusen, sai just meie kursuse toimumise ajal kutse pöörduda ajutiselt tagasi kooli, kuna keegi õpetajatest oli ootamatult ametikohalt lahkunud ja tema poole pöörduti abipalvega. Ta otsustas minna, ise samal ajal mõeldes, et nüüd saab ta seda korralikult praktiseerida, mida on tudengitele õpetanud. Reaalsuses muutus olukord katastroofiks, sest miski ei toiminud, keegi lihtsalt ei kuulanud teda. Sellessamas loengus ütles ta meile: “Jätke kasvõi osad grammatikareeglid õpetamata, aga õpetage nad kuulama, sest sellest õpioskusest sõltuvad kõik ülejäänud. Ja loomulikult mõjutas see minu otsust tundide vormi asjus. Tekkis äratundmine, et aine formaat on leitud. Nüüd aga oli vorm vaja täita sisuga. Inimeseõpetusega. Ja muidugi tuli siin esmalt vastata küsimusele, kuidas defineerida inimeseks olemist? Mida me neile õpetada tahame? Mida peame oluliseks, olulisimaks inimese juures? Kes inimene on? Kaasajal on välja pakkuda väga palju inimese definitsioone. Igaüks neist justkui hüüab: “Vali mind, vali mind!” Ja tulebki valida.
Kristlik antropoloogia ei näe inimest isetekkelisena. Arusaam inimesest toetub loomisloole, mille kohaselt inimene on Jumala loodud, ta on loodud armastusest ja armastuse jaoks. Loodud kokku kuuluma kogu looduga, kutsutud seda harima ja hoidma. Inimene on loodud Jumala kuju ja sarnasuse järgi. Esimeste sajandite kirikuisad eristavad kuju järgi loomist ja sarnasuse järgi loomist. Jumala kuju, või ka näo all, peetakse enamasti silmas mõistuslikkust, vaba tahet ja püüdlust hea poole. Need kvaliteedid on võõrandamatud ja saadud loomisaktiga. Ja kui selles korras on ka tekkinud kaos, jäävad inimeseks olemise süvastruktuurid siiski rikkumatuks. Selle ontoloogilise antusega, jumalanäolisusega, liitub aga inimeseks olemise dünaamiline aspekt, potentsiaal liikuda jumalasarnasuse poole.  Kuna kristlik Jumal on Kolmainus, Kolm Ühes, siis on ka inimkond paljud, kes on kutsutud olema üks.  Seega me teame, mida on vaja õppida, ühiselt, igapäevaselt õppida.   
Niisiis me teadsime mida, meil oli olemas ka vorm ja nüüd oli vaja leida sisu, mille kaudu sellele ideaalile läheneda. Saab rääkida lapsele kannatlikkusest ja ahnusest, voorustest ja kirgedest, kuid need jäävad vaid sõnadeks. Kogemus on see, mis õpetab. Narratiivpedagoogika uurijad teavad, et lugude kaudu õpetatu osutub kogemusõppeks, osalusõppeks tegelikult, kuigi osalemine toimub kujutluses. Kui lugu haarab kaasa, elustub midagi siin meie keskmes, meie südames. Sündmustest jutustamine pole pelgalt informatiivne. Lapsel on erakordne võime samastada end tegelastega, nad lähenevad loos olevale tegelasele otsekui iseendale. Tunnevad tema tundeid, seisavad raskete valikute ees, teevad oma otsused ja kannavad otsuste tagajärgi. Nii nagu seda elus tehakse. Kõik  see mahub 45 minuti sisse. Mõnikord on lood nii pikad, et jäävad esimeses tunnis pooleli. Laste hädakisa on siis suur. Kui lugu on jäänud pooleli, siis tavaliselt kasutame järgmise tunni algust nii, et ma palun neil jutustada loo esimest poolt oma sõnadega ümber, selleks et seda maailma uuesti elustada ühest küljest, teisest küljest, aga annnab niisugune jutustamine lapsele võimaluse arendada eneseväljendusoskust, ka teiste ette astumise julgust. Näitleja ja lavakõne õpetaja Anu Lamp on rääkinud üha süvenevast probleemist, mida ta on märganud lavakunstikateedri õppejõuna. Nimelt on noored sisseastujad üha enam hädas eneseväljendusega, ta on märganud sõnavara vaesumist ja tervikliku mõtte edasiandmise raskust. Parasiitsõnade rohkust ja mõtte katkendlikkust. Loomulikult on see muuhulgas ka digiajastu ja üha väheneva lugemuse vili. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on soovitanud kasutada kõiki võimalikke vahendeid, et lapsed uuesti lugema saada, kuni sinnamaale välja, et lugeda raamatuid ette lastele ka siis, kui nad on väikelapseeast väljas, kui nad on põhikoolis ja isegi gümnaasiumis. Võin öelda, et meie kooli lapsed on juba kujunenud omal moel kirjandusinimesteks. Sest me tõesti loeme neile ette, mitte ainult inimeseõpetuse tundides ja klassitundides, aga ka näiteks söögivahetundide ajal. Ja me oleme saanud nad ise lugema. Olen oma tundides ka lugusid jutustanud, sest paljud lood on mul ju peas, aga huvitaval kombel, kui hakkan liiga palju jutustama, siis paluvad nad, et “lähme ikka tunniga edasi”, mille all mõtlevad, et loeksin edasi. See lause muuseas on üks nende lemmiklause, nad tahavad kogu aeg tunniga edasi minna. Aga nad väga ootavad ka tunni teist poolt, juhul kui lugu saab läbi, sest siis, peale loo kuulamist, ma palun neil alati kuulata natuke iseennast ja neid võnkeid, mida kuuldud lugu neis tekitas. Ning siis palun neil seda väljendada, juhtides vestlust ja andes sõna igaühele, mis tähendab, et neil on tunnis justkui kolm kuulamisülesannet -  kuulata kõigepealt lugu, siis ennast ja siis kaaslast, tema mõtteid. Kuulata tähelepanuga teist ja lisada midagi omalt poolt kui vajadus tekib. See vajab samuti harjutamist. Ühiselt arutleme erinevate vooruste ja kirgede üle, mis tegelasi sündmustesse tõukas või muutuma pani. Igaüks valib tunni lõpus välja selle, mis tema jaoks kõige olulisem tundus, ning kirjutab selle oma vihikusse, oma joonistuse juurde, tunni teemaks. Vestlust juhtides pean oluliseks mitte anda tegelastele moraalseid hinnanguid, vaid lasta lastel väljendada oma kogemust.
Järgnevalt tutvustan põgusalt seda, millised on need tekstid, millega töötame ja mille alusel olen need valinud. Kõige õigem oleks öelda, et sisetunde alusel. On selge, et tekstide valimine ongi sellise vormi puhul väga oluline. Olen otsinud lugusid mitme kriteeriumi järgi. Kogu meie kooli inimeseõpetuse programm on praegu üles ehitatud selliselt, et esimeses klassis keskendume eesti muinasjuttudele ja esimese klassi viimasel veerandil ka teiste soome-ugri rahvaste lugudele. Teise klassi programm koosneb eri rahvaste muinasjuttudest üle maailma. Kolmanda klassi lood on pärit Vana-Kreeka kangelaslugudest ja mütoloogiast ning neljas klass liigub antiigist kristlusesse, nii nagu inimkogemus seda ka ajalooliselt tegi. Tutvume maailmaga läbi esiisade ja pühakute elulugude. Esimeses kolmes klassis on, lugude ja arutelude kõrval, oluliseks tunni komponendiks vaba joonistamine loo alusel vihikusse. Ja ma olen väga rõõmus nende n.ö. isetehtud töövihikute üle. Neljanda klassi lapsed aga teevad niisuguse arenguhüppe, et liiguvad vabalt joonistuselt pisut sügavamasse raamistusse, mis aga huvitaval kombel ei pärsi vabadust, vaid paradoksaalsel kombel just suurendab seda. Nimelt teevad neljanda klassi õpilased iga teema puhul oma vihikusse ühe ikooni, millel on kujutatud see persoon, kellest tunnis juttu on. Nad teevad seda läbi kopeerpaberi, järgides vanade ikoonimeistrite jooni ja liine kui kaanonit, mis juhatab sügavama tunnetuse poole. Hiljem nad värvivad ikoonid, aga võivad jätta ka värvimata, kui see vastab rohkem nende harmooniatajule.
Miks oleme otsustanud sellise ülesehituse kasuks - omakeelsetest muinasjuttudest kreeka müütide juurde ja sealt edasi kristliku pärandi poole? Kõige olulisem selle valiku tegemise juures oli jälle sisetunne, mis ütles, et peame proovima kuidagi ületada kultuurikatkestuste tagajärjed. Me teame, et meie, eesti kultuur, on katkestuste kultuur, millest poliitilistel ja ajaloolistel põhjustel on välja lõigatud sinna orgaaniliselt kuuluvad arengud ja teemad. See hägustab meie identiteeti ja teeb meid ebakindlaks. Aga kaasaegset kultuuriruumi on veel omakorda hakkinud digiajastu klikkimiskultuur. Kuidas seda tervikuks ühendada, kui põlvkondade ühisosa jääb üha hõredamaks.
Mida aeg edasi, seda vähem on klassis lapsi, kes teavad näiteks muinasjuttu “Vägev vähk ja täitmatu naine” või “Vaeslapse käsikivi”. Meil pole ühist kultuuriruumi, kui me ise seda ühtseks ei tee. Vana-Kreeka mütoloogia ja kangelaslugude valikul on mitmeid põhjuseid. Kõigepealt kuuluvad need lood Euroopa kultuuriruumi alustekstide hulka, teiseks on nad väga võimsad, haaravad, arhetüüpseid tegelasi ja arhetüüpseid olukordi pilgeni täis lood. Lood, mis sisaldavad voorusi ja kirgi, kohtumist ohtudega, otsuste langetamist, otsuste tagajärgi, võõrsilolekuid ja kojujõudmisi. Lapsed suudavad suurepäraselt arutleda Parise otsuse, Odysseuse kiusatuste, Priamose leina või Iphigineia ohverduse üle. Lisaks olen ma märganud, et loomislugude kuulamine avab lastel otsekui eksistentsiaalse mõtlemise värava, nad hakkavad mõtisklema elu, elu alguse ja iseenda koha üle selles maailmas. Seda mitte ratsionaalselt, vaid tunnetuslikult. On väga traagiline, et meie kaasaegne täiskasvanud inimene, kes on üles kasvanud katkestuste kultuuris, nagu Hasso Krull seda kunagi tabavalt märkis, on justkui kaotanud võime mõelda eksistentsiaalsetel teemadel.  Meil pole enam traditsiooni, ega vaat et isegi sõnavara nende teemadega tegelemiseks. Aga neid teemasid ei saa lõputult maha vaikida, nad osutuvad igal juhul ühel hetkel aktuaalseks ja leidmata väljapääsu muutuvad ebamääraseks rahutuseks. Jah, rahutuseks. Ja kui ma siin, meie kohtumise alguses, rääkisin inimeseõpetuse tunnist kui vaikuse ja rahu ruumist, siis võib olla võiks kogu sellelaadse inimeseõpetuse sisu ollagi ideaalis kokkuvõetud kui üks võimalik teekond rahutusest rahusse. Ideaalist oleme muidugi väga kaugel, aga hea kui on, mille poole püüelda. Tänan kõiki südamest ja kui lubate loen lõpetuseks mõned mõtted meie õpilastelt endilt. Need katkendid pärinevad kolmanda klassi õpilaste eneseanalüüsidest, kus nad mõtisklevad selle üle, mis on aasta jooksul südamesse jäänud ja mida nad on õppinud inimeseõpetuse tundides.


“Mulle oli väga oluline lugu viljakusejumalannast Demeterist, siis kui Persephone hüüdis “ema, appi, appi”, siis kuulis Demeter teda kaugelt, kaugelt. Ma arvan, et kui mina hädas oleks, kuuleks ka minu ema mind kaugelt, kuna me oleme seotud. Mulle meeldis seal loos veel see, et inimesed kes seal elasid ei mökutanud, kui oli vaja tööd ära õppida, mida Demeter neile õpetas, et kuidas põldu harida ja töid teha.”


“Orpheuse ja Eyridike lugu oli väga kurb, aga Aphrodite loost tulid mul kõige ilusamad pildid, sest mulle ta vist alateadvuses väga meeldis. Aga Trooja sõda on minu lemmik! Paris muidugi ei käitunud Menelaosega hästi, kuid Menelaos poleks ikkagi pidanud kohe sõda alustama.”


"Heraklese juures oli huvitav see, et tal oli võimalik valida vooruste tee ja naudingute tee vahel ja ta läks suure jõuga vooruste teele, kõiki neid suuri kangelastegusi tegema. Aga kui ta korraks sattus Omphale juurde, siis muutus ta kohe vedelaks ja laisaks, aga see oli ju naudingute tee, mida Omphale talle pakkus! No õnneks ta põgenes sealt!"


"Ma sooviksin Hephaistose loost võtta kaasa selle tunde, mida tundis Hephaistos, kui ema oli ta hüljanud ja siis Eurynome ja Thetis ta enda hoole alla võttisd ja üles kasvatasid. Armastusejumalanna Aphrodite loost õppisin seda, et ilus tuleb olla seestpoolt, mitte väljast. Ja ma sain aru Echo ja Narkissose loost, et kui keegi soovib sinuga koos olla, siis ei tohi teda eemale tõugata."


"Mul tekkis niisugune kerge ja õrn meel, kui ma kuulsin, kuidas armastusjumalanna Aphrodite sündis. Siis tekkis selline kujutlus, et linnulaul, muusika, veevulin, mullid ja looduse vaikus läksid kokku. "


"Minu arust oli Narkissos ülbe, sest ta pani teisi armastama ja lõpuks lükkas nad eemale."


"Orpheus õpetas mulle, et armastuse jõud on tugev ja tuleb olla julge, kui kaalul on teise elu. Ja Zeusi puhul mõtlesin kõige rohkem sellele, et ei tohi ise halba teha, et siis tuleb hirm ja sa teed uuesti halba."


"Mul ei tule mitte midagi pähe. Minu arust ei õppinud ma mitte midagi. Hirmus tore oli lihtsalt kuulata, kuidas ette loetakse."