Koolikorraldus

Tihedalt ja vältimatult on omavahel seotud armastus ning vabadus. Vabaduse ja loomingu aluseks on kord, korraarmastus ja rütm nii tunni-, päeva- kui aastaplaanis. Kool pakub võimaluse lastel olla kristliku elu tunnistajateks, kuid austab nende vabadust isiklikeks valikuteks ja enesemääratlemiseks.

Kool taotleb sisutihedat koostööd õpilaste peredega. Lapse põhiline ja esimene arengukeskkond on kodu, kool toetab kodu. Soovime koolis luua kodust ja kogukondlikku õhkkonda, kus koolipere liikmed tunnevad üksteist, keegi ei ole anonüümne.

„Peamises ühtsus, teisejärgulises vabadus, kuid kõiges armastus“ (tsitaati omistatakse pühale Augustinusele).

Eesti haridusstrateegia 2020 näeb ette „õppijate isiksuslike erinevuste, andekustüüpide (praktilise, kunstilise, sotsiaalse, emotsionaalse) ning kultuuritausta (sh. tulenevalt kuulumisest rahvusvähemusse) väärtustamise ning suurema arvestamise õppes ja hindamises“. Taotluslik on rahvusidentiteetide kinnistamine. Väärtuste hierarhia paneb paika prioriteedid. Kristlik, Jumala laste vaim on ülalpool ja ühendab võrreldes eristava rahvuslikkusega, kuigi ka sel on oma tähtis koht identiteedis.

"Laps vaatab vanemaid. Kas Kristus särab nende sees? Just see mõjutab last kõige paremini. Kui laps võtab vastu vanemate vaimse valguse siis, kui ta on veel väike, ei tule tal kasvades end enam lõhkuda. See on varasest east toidetud tarkus. Tarkus – see on Kristus.

Tundub, et heaks saada on väga raske, kuid tegelikult on see lihtne, kui lapsepõlves on pandud paika hea algus. Kasvades ei ole raske, sest headus on juba sinu sees, sa elad sellega. Ta on sinu väärtus, mida sa hoiad, kui oled tähelepanelik, kogu eluks.

Kõik, mis öeldud vanematele, kehtib ka õpetajatele. Ka koolis saab lapsi aidata palve ja pühadusega. Inimlike jõupingutustega ei saavuta te midagi. Ainult palvega saavutate tulemused. Kutsuge Jumala õnnistust kõigile, et see täidaks nende hinged ja muudaks neid. “ 

(Staarets Porfirios, Wounded by Love)

Koolis kehtib põhimõte: vähem liigseid sõnu ja otsest õpetamist, rohkem õiges meeleolus ja seisundis olemist. Kui õpetajad suunavad suhteliselt suurema osa oma energiast sisemisele tööle iseendaga, siis läheb lihtsamalt ka väiksemat ja nähtavamat osa nõudev töö õpilastega. Õpetajad palvetavad oma õpilaste eest ja näevad koolis töötamist kui üht viisi tänada ning teenida Jumalat ja ligimesi. See annab võimaluse loota suurimat ehk eeskätt jumalikku inspiratsiooni, Püha Vaimu toimimist kooli nii suuremates kui kõige pisemates asjaoludes, sünergiat inimliku tahte ja jumaliku armu vahel.

„Kõik, mida me teeme, teeme eesmärgiga omandada Püha Vaimu – see tähendab teha seda, mis langeb ühte Jumala tahtega meie reaalses olukorras“.

(Õde Magdaleena "Mõtisklusi lastest õigeusu kirikus")

 

Inimene on loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Õpetajate ülesanne on püüda just sellest vaatevinklist näha iga last ehk siis tema jumalanäolisust ja tema jumalikku potentsiaali. Iga laps on andekas – tema suurim and on talle antud unikaalne elu, et ta on olematusest olemisse loodud. Õpetaja ülesanne on näha last tema isikupäras, teda toetada ja temasse uskuda.

Inimsuhetes kehtib sama püüdlus kui Kolmainu Jumala Isiksuste vahel – olemus üks, kuid isiksusi mitu, nende vahel armastus ja soov end ära anda.

Õpetajad ei looda mitte ainult oma professionaalsele ja inimlikule jõule, vaid töötavad Jumala õnnistuse abil ja Jumala auks. 

Õpetaja ei õpeta midagi, mida ise ei usu. Kui autoriteetide ehk vanemate ja õpetajate sõnad ning teod ei ole kooskõlas, siis kaotab ka laps eneseusalduse ning tulevases elus nii vajaliku intuitsiooni, sest tal on vajadus usaldada autoriteete ning kui need eneselegi aru andmata „valetavad“, õpib laps mitte usaldama oma sisemaailma ehk taevast kuningriiki ning kaotab sellega kontakti.

Igal nädalal kohtub õpetajate kolleegium, kes arutatab õpilaste käekäigu üle ja korraldab koolielu. Kolleegiumi koosolek on arutelude ja ettepanekute kuulamise koht. Otsuseid langetab kooli juhtkond, kelle tööülesannete ja – pädevuse hulka see kuulub. Kooli juhtkonda nõustab õigeusu vaimulik juhataja. 

Tegelikult toimivad vaid palve, vaikimine ja armastus. Olete mõistnud palve vilju? Armastus palves, armastus Kristuses tõepoolest aitab. Pelgalt inimlik armastus on tihtipeale egoistlik. Püüelge, et  teie armastus üksteise ja teie laste suhtes oleks  kristlik ja püha. Vanemate pühadus päästab lapsed. Et see sünniks, on hädavajalik, et Jumalik arm tegutseks vanemate hingedes. Keegi ei saa pühaks iseenesest ega iseseisvalt. Just seesama Jumalik arm  pühitseb, soojendab ja loob elu ka laste hingedes“.

(Staarets Porfirios "Wounded by love")

 

„Lastega tegelevatele inimestele on abiks igahommikune palve: „Oh, Issand Jumal, vaid Sina tunned seda oma last, tema südant, tema vajadusi, tema tulevikku. Aita mul vältida vigu minu tänastes tegemistes temaga“. „Tegemiste“ all mõistame kõiki oma sõnu, tegusid ja reaktsioone.“

 

„Abielupaar peaks elama teadmises, et neil on õnnistus saada mitte vähemaks kui Jumala kaastöölisteks uue isiksuse loomisel“

(Õde Magdaleena "Mõtisklusi lastest õigeusu kirikus") 

 

Eks kehtib sama teadvustamise vajadus ka õpetajate puhul.